Autor: admin

6. augusti hommikul rüüpasin Martiniga rahulikult kohvi, siis panin asjad kokku ja asusime koos teele. Mina Tuulemurdjaga ja Martin ratta eesoleva kaherattalise käruga, kuhu ta paigutas oma väikse lapse ja koera. Vanalinn jäi talle teepeale, et laps lasteaeda viia. Ja siis jätsime hüvasti, lubas kindlasti ka Eestisse rändama tulla.  Minul aga oli rongile veel mitu tundi aega, seega vaatasin natuke ka Rostockis ringi. Turuväljak, suured kirikud, jõeäärne promenaad – need sai põgusalt ära vaadatud.  

Rostocki raekoja hoone

Rostock on sadamalinn Warnovi jõe suudmes Mecklenburg-Vorpommeni liidumaal, kus elanikke üle 200 000. Linnaõigused sai aastal 1218. Turuplatsil nägin ka kella tiksumas, mis luges päevi ja tunde linna 800. sünnipäevani. Nii et suured pidustused olid seal tulemas.  

Rongile minek kulges probleemivabalt. Enne rongi väljumist tegin kerge söögi mingis aasia restoranis. Menüüks valisin magusat sorti kana riisi ja idudega. Et äkki lööb põhja alt ära sõidu ajal, proovima peab. Rongisõit oli mugav ja kiires ning 3 tundi hiljem astusingi juba Berliini hiiglaslikus raudteejaamas rongist maha. Ilma ekstsessideta. Vaatasin esialgu ringi nagu peata kana, sest hoone oli tõesti pirakas, erinevaid korruseid mitu. Kui pilt selgemaks sai, siis läksin ostsin kohe ka tagasisõiduks piletid ära. Sama hind ehk 27 + 5,50 eurot. On võimalik 44 eurot ka pileti eest maksta, siis saad kiiremini kohale. Minu jaoks aga hetkel küll aeg ei olnud raha (tegelikult pole see seda kunagi olnud) ja paar tundi siia-sinna ei oma tähtsust. Aeg tuleb!

Vastavalt kokkulepitule pidin Berliinis kohtuma sõber Tarmoga, kellega koos oli plaan minna paariks päevaks kergejõustiku EM vaatama. Kuupäevad olid sätitud 10-võistluse ajaks, et oma Eesti kuttidele kaasa elada, lootuses, et ka meitele tulemuse mõttes midagi pudeneb. Üks medal näiteks. See lootus küll paraku ei täitunud, kuna nad kõik kolm katkestasid võistluse. Küll aga sai ära näha meie legendi Gerd Kanteri viimase suurvõistluse. 

Niisiis olin jõudnud oma kolaga ühte Euroopa suurlinna Berliini, mis mahutab elama 3,6 miljonit inimest. Nendest oma 200 000 moodustavad türklased ja 100 000 poolakad. Üldse tõeline rahvaste paabel, kui seal elab inimesi tulnuna 190 erinevast riigist. Öömaja pidime saama Tarmo sugulase Madli juures ja sinna nüüd suuna võtsingi. Kuugli mapp juhatas mind kenasti raudteejaamast kohale. Tee peale jäid puhta juhuslikult need kõige kuulsamad Berliini vaatamistväärt ehitised – 1894. aastal valminud Reichstagi ehk Saksa Riigipäevahoone (parlament) ja Saksamaa rahvuslikuks sümboliks olev Brandenburgi värav, millest viimane ehitati 18. sajandi lõpus Preisimaa kuninga Friedrich Wilhelm II käsul. 

Reichstag 

Brandenburgi värav

Päris uhke oli neid vaadata küll. Värava juures oli toimumas muidugi taas mingi meeleavaldus, kus käputäis sisserännanuid inglise keeles õiglust nõudsid.

Jätkasin rattaga liikumist ööbimiskoha suunas läbi linna. Tuleb tunnistada, et Berliinis oli küll väga mugav rattaga sõita, liiklus on ikka hästi seal korraldatud. Lihtsalt pidi tähelepanelik olema, kuna rattureid on seal tänu headele tingimustele ka tuhandeid. 

Võistluspäevad staadionil olid pikad. Äratus juba kell 7.15, kuna võistluste algus oli 9.30. Olümpiastaadionile sõit võttis ka U-Bahni (allmaaraudtee) ja S-Bahni (sõitis peamiselt maa peal) tunnikese aega. Õnneks Tarmo võttis navigeerimise enda peale, kuna ta on Berliini ka varem liikunud ühistranspordiga.   

Olümpiastaadionil

Olümpiastaadion oli ka ise uhke ehitis, mis valminud 1936. aasta olümpiamängudeks. Ma pole sellisele varem sattunudki. Staadioni kõrval oli ka ujula, kus samuti juba 1936. aastal võisteldi. Tänapäeval sooritatakse hüppeid teinekord ka riietega. 

Karsumm! 

Teisel päeval külastasime staadioni kõrval asuvat kellatorni, kus saime ka üleval hea vaate linnale ja staadionile.

Vaade kellatornist

Kell on säilinud

Vaatasime ka filmi staadioni valmimisest. Hitler kasutas kogu seda maaala tugevalt oma propagandaks. Paljud on näinud dokumentaalfilme Hitleri kõnedest rahvamassidele või hitlerjugendi massvõimlemisest. Need sündisin siin samas, kellatorni ja staadioni vahele tehtud platsil. See mahutas suisa 250 000 inimest, kes said pealiku kõnet kuulata suud ammuli. Nii staadion kui kellatorn on ikka massiivsed betoonrajatised. Staadion sai katuse alla ja renoveeriti 2006 Saksamaal toimunud jalgpalli MM ajaks, kuid 70% säilis staadion algsel kujul. 

Sattusime staadionile kõige kuumemal ajal. +35 ja vaata, et kuni +40-ni  välja. Nii et staadioni sees oli tunne nagu põrgukatlas (mitte et ma varem põrgukatlas käinud oleks). Kui istusid plastikust klapptoolile, siis alguses oli tunne, nagu istuks 110 kraadises saunas lavale ilma aluseta. Õnneks oli võimalus hommikupoolsel sessioonil (võistluspäev jagunes hommikupoolseks ja õhtupoolseks sessiooniks) valida istumiskohta sinna, kuhu päike peale ei ulata paistma. Sessioonide vahel saime teisipäeval ka linnas ringi sõita metrooga, süüa suurimat pizzat, mida mu silmad eales näinud on (ei jaksanudki kõike nahka pista) ja sain osta sobiva nimega spordikauplusest Decathlon (10-võistlus) uued jalatsid. 

Tagasihoidlik lõunasöök

Teise võistluspäeva kulminatsioon oli kahtlemata kettaheite finaal. See oli võistlus, mille järel lahkuvad suurelt areenilt kaks legendaarset sportlast – meie Gerd Kanter ja sakslane Robert Harting. Oli väärikas lahkumisetendus. Noored jõujuurikad jagasid medalid küll omavahel, aga minu jaoks hoopis põnevam oli vaadata Gerdi tegemisi oma viimasel suurvõistlusel. Ja päris viimase heitega pani korraliku punkti ka, möödudes 1 cm-ga (!!) oma vanast rivaalist. See oli väga magus hetk, mille pärast tasus siia tulla. Au ja kiitus Kanterile suurepärase karjääri eest. 

 

Oh sa juudas, kuidas tuul öösel telki tuuseldas! Tundus, nagu üritaks mind sealt välja raputada, aga õnneks pidas telk vapralt vastu tuule rünnakule ja püsis kindlalt. Tuul püsis hommikul sama kindlalt ja saatis veel päris pikalt mind. Päevaplaan nägi ette jõuda õhtuks Warnemünde linna, et sealt järgmisel päeval Rostocki rongile minna. Ainult see pisiasi oli jäänud kahe silma vahele, et rongisõiduks on piletit ka vaja endale ja rattale. Mul oli olnud terve ilm aega seda varem teha, aga ikka tuleb jätta viimasele minutile ja sedagi pühapäevasel päeval. 

Tee Warnemündesse (jah, Ostseebad Warnemünde)) jooksis mööda mere äärt ja see oli muidugi totaalselt ülerahvastatud, alguses jalakäijatega mõni kilumeeter ja edasi jalgratturitega. Nagu oleks roheliste rattamatk käimas, kus sõit kahesuunaline. Ühest seltskonnast möödudes kostis sealt noore naise suust häbelik “tere!”. Oli täitsa tore seda kuulda, kuigi täpselt ei tuvastanudki ütlejat rahvasummast.  

Warnemündes läksin kohe ühte kallisse toitlustusasutusse einestama, ühtlasi oli vaja ka Deutsche Bahni (Saksa Raudtee) infotelefonile helistada. Samal ajal möödus sealt mingi suuremat sorti rongkäik, mis samas kiriku juures platsil miitinguks lõppes. Osalemas kõiksugu värvikat rahvast – punkarid, vikerkaarevärvi lippudega rahvas, sisserännanud jne. Siltidelt võis lugeda, et see üritus oli pagulaste toetamiseks. Hiljem selgus põhjus, miks seda meeleavaldust meeletul hulgal politsei eriüksuslasi turvas ja osa linnast üldse ajutiselt suletud oli. Nimelt samal ajal toimus linnas ka teine meeleavaldus, mis oli pagulaste ja Saksamaa migratsioonipoliitika vastu suunatud. Korraldajaks üks kohalik radikaalsemat sorti partei, mis rahva seas aina toetust suurendab. Umbes meie EKRE moodi asi. Minu nähtud meeleavaldus oligi sellele seltskonnale vastukäiguks ja protestiks ning politsei oli toodud neid seltskondi omavahel lahus hoidma. Tundub, et õnnestus. 

Küll aga ei õnnestunud minul DB infoliini inglise keelt valdava isikuga kontakti saada, kuigi hoiti liinil oma 15 minutit. Hiljem selgus, et inglise keeles saab pühapäeval infot vaid kella 13-ni. Seega oli mul nüüd valida, kas minna homme lihtsalt rongi väljumise ajaks raudteejaama lootes parimat või muuta plaane ja sõita kohe Rostocki raudteejaama välja ja osta pilet kohapeal kohe ära. Warnemündest Rostocki oli oma 11-12 km. Valisin igaks juhuks teise variandi ja suure tõenäosusega oli see ka õige otsus. Raudteejaamas ei osatud minuga inglise keelt rääkida ei infopunktis ega ka piletikassas, seega tuli mul pileti saamiseks saksa keelega kuidagi hakkama saada. See ka õnnestus ja pilet oli käes nagu niuhti, hind 27 eurot mu enda ja 5,50 Tuulemurdja eest. Arusaamatuks jäi vaid see, miks ma internetist rattale piletit osta ei saanud sellele rongile, aga kohapeale tulles probleemi polnud. DB lehel oli kirjas, et rattakoht tuleb reserverida päev varem, kuid süsteem piletit broneerida ei lasknud. Nagu selgus, siis kohad müüdud polnud. 

Vahepalana meenutus 10 aasta tagusest rattamatkast Saksamaale. Saabusime tollal sõber Meelisega laevaga Tallinnast Rostocki, jõudes kohale õhtul pimedas. Kus sa võõras linnas selle pimedaga oskad minna? Sadamast väljudest nägime üht üsna tihedat põõsastikku, mille varju telgi ka püsti panime. Hommikul saime aru, et tegu oli ikkagi sisuliselt Rostocki kesklinnaga, aga saime segamatult ära ööbitud. Ja siis panime nagu vasikad aasal mööda teed leekima, täis energiat ja entusiasmi. 15 km hiljem selgus kurb tõsiasi, et olime sõitnud vastupidises suunas soovitule ehk sugugi mitte Hollandi poole, vaid ida suunas. Mis muud kui tuldud teed tagasi. Nii et hommikuvõimlemiseks 30 km lisaks endale oli tubli töö. 

Tulen tagasi käesoleva seikluse juurde. Ka nüüd hakkas kellaaeg hiliseks minema ja tekkis küsimus, et kuhu ma omadega peaksin või saaksin   ööbima minna. Laadisin raudteejaama lähedal söögikohas telefoni ja hakkasin minekule end sättima. Siis aga laskus justkui ingel selgest taevast minu juurde. Nimeks oli sel lahkel noorel naisel Alex ja ta küsis minu käest inglise keeles, et kas  otsin endale ööseks telkimiskohta. Tema ja ta mees Martin olevat rändurite majutuse portaali warmshower liikmed ja seda valmis pakkuma, kui mul onselleks vajadus. Nad olid mind ennist näinud sisenemas restorani, kus ise sõid ja mõtlesid, et võin abi vajada nõnda hilisel kellaajal. Neil ei saanud rohkem õigus olla ja minul ei saanud omakorda rohkem vedada. Jääb lisada, et nende elukoht oli vaid paarsada meetrit söögikohast. Ja õhtul sai Martini ja tema sõbraga laua taga jupp aega juttu puhuda. Nad on  ka rattamatka harrastajad. Nemad rääkisid matkast Liepajast Saksamaale ja Poola teedest, mina omakorda oma matkast. Oli mõnus ja huvitav õhtu.  

 

 

Hommikul telgist välja ronides tundsin, et külmaks on läinud. Ainult 24 kraadi sooja tavalise +30 asemel! Kell 11 alustasin liikumist tagasi levialasse. Selleks ajaks oli juba ohtralt inimesi ratastega minu öist kodupaika väisamas käinud. Mõtlesin, et midagi targemat teha pole, kui sõita saarelt otse ja omadega järgmisesse asulasse nimega Rerik välja. Nimelisand muidugi ka sellel asulal on Ostseebad, nagu seal rannikualal enamikel linnadel. Ehk siis Ostseebad Rerik.

Kõrvalepõige saksa keele omapäradesse. Nimelt saksa keeles nimetatakse Läänemerd otsetõlkes järveks ehk ostsee, sest “see” tähendab järve. Meri on meer hoopis. Teisalt on olemas ka “meer”, mis tegelikult on järv ehk “see”.  Kui Lennart Meri oleks Saksamaal linnapeaks ehk meeriks olnud, oleks huvitavalt kõlanud, kui nime tõlkima hakata. Meer Meri. 

Ostseebad Rerikus oli minu saabumisajal just toimumas teatrifestival, kus eripiirkondade teatrid ühist kultuuriasja tegemas. Kahjuks jäin napilt ühele lõunasele etendusele mereäärsel avalikul väljakul hiljaks. Oli vaja õgida matkasellil samal ajal. Ja muidugi ka akusid laadida. Sedapuhku tegin laadimispeatuse meremeeste restoranis “Sailor”, kus merekarudele hinnad umbes poole soodsamad kui maarottidel. Mina tellisin hapuliha praekartuliga (sauerfleish mit bratkartoffeln). Täitsa omapärane roog oli, meenutas pisut oma kallerdisega meie sülti. Kõht täis vitsutatud logelesin edasi niisama, lebotasin, lõin aega surnuks ja passisin muidu. Üritasin ühes avalikus baaris blogi kirjutada, aga tahvli klaviatuur enam endast elumärki ei andnud ja tuli see taas sama targalt kotti tagasi toppida. Ostsin kohalikust poest uued patareid ja asusin teele ööbimiskohta. Tee peal oli üsna suvalises kohas peremeheta ja kasutajata vahva laud, kus sain lõpuks oma grafomaania sõltuvushäiret rahuldada. Sõrmed välkusid nagu parematel päevadel.  

Kella 8 paiku leidsin endale ka magamiseks koha. Jälle üle katusealune, kuid sedapuhku mitte veekogu kaldal, vaid üsna kobeda künka otsas.  Katusealused hakkasid vaikselt harjumuseks saama juba. Esimese hooga veeresin küll mere äärde välja, vaatamata liiklusmärgile, et rattatee on seal all suletud. Tee ei olnud siiski mitte suletud, vaid asfalt oli mere ääres 150 meetri ulatuses lihtsalt ülesvõetud ja seal vohas paks rannaliiv. Ei hakanud sellest läbi trügima, et kohta otsida ja keerasi noka ümber. Tagasi mäe otsa  ronides märkasingi oma tulevast ulualust, mida laskudes ei pannud tähelegi. Putka taha sai telk õhtuks üles pandud nii, et tee pealt polnud sisuliselt minu sealviibimist võimalik tuvastada, ka ratas jäi suure tahvlijuraka taha. Nii et mul polnud mingit vajadust ega ka soovi sellest kohast kuhugi edasi sõitma hakata. Lisaks oli sealt ülevalt ka vägagi mõnus vaade kaugemale merele, millega kaasnes boonusena otseülekanne päikeseloojangust. Päike kukkus kiiresti mere taha ära ja minugi päev leidis oma õnneliku lõpu.  

Telk on üleval

Imepärased vaated ööbimiskohast

  

Hommikul oli mõnus chill. Temperatuur kohe varakult ja vilus +30 kraadi. Ärkasin, ringutasin, sõin, ujusin. Lugesin natuke ka raamatut laua taga. Ikka Hardo Aasmäe kirjutatud ja Juku-Kalle Raidi poolt pärast Aasmäe surma avaldatud lood riikide mõttetusest. Humoorikas, irooniline ja samas väga informatiivne raamat. 

Kell 14.30 jõudsin järgmisse Hansalinna Wismarisse, Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal. Seal on sama äge vanalinn kui Lübeckis, aga väiksem ja vähem rahvast sagimas. Elanikke on Wismaris 43 000. Asutatud 1226. aastal. 1632-1903 kuulus linn aga hoopis Rootsile. Leidsin hiiglasliku katedraali kõrvalt silla postidel paigutatud pronksist põrsaste skulptuurid ka üles, mida sai 10 aastat tagasi toimunud rattamatkal jäädvustatud. 

Pronksist põrsake

Gooti stiilis Marienkirche (St Mary`s) kirik Wismaris 13. sajandist

Pärast vaatamisväärsustega tutvumist tegin Wismari kõrtsis taas pikema pausi. Kurk kuivas ja telefon ka “kuivas”. Vist läks see paus isegi liiga pikale. Igatahes muutus personal minu suhtes juba kahtlustavaks ja närviliseks, kui üle 2 h juba istunud olin. Ei tea, mis plaanid sel karvikul olla võivad ju. Äkki avastas, et raha polegi ja haub nüüd plaani, kuidas külma teha. Igatahes lisaks mind eelnevalt teenindanud neiule ilmus lõpuks lagedale vanem lugupeetud härrasmees (ilmselt mingi ülemuse moodi tegelane) uurima, et kas mul on kõik hästi ikka. Lisaks talle ilmus veel üks kuli ja oli valmis mulle arve tooma. Ajas pisut muigama mind see sebimine. Samas võis neist aru saada, kui end peeglist vaadata. Mina aga võtsin lihtsalt viimast akupanga ja telefoni laadimisel. Ehk tegin neile elektriga ikka külma!

Õhtuks võtsin ette tee saare peale nimega Poel. Saar on 36 km² suur ja asub Wismari lahes. Elanikke 2500, aga suvel ilmselgelt on seal rahvast oluliselt rohkem. Saarele pääseb teed mööda. Mul sinna muidu asja polekski olnud, aga mõtlesin, et aega on palju ja ehk õnnestub sealt kena ööbimiskoht leida mere ääres. Ja ma tulistasin puusalt jälle kümnesse. Aeg oli meeldivalt hiline ja rahvahordid juba vähenenud. Sõitsin Kirchdorfi  nimelisest asulast läbi ja paar kilumeetrit edasi tuli vastu rand.  Kaardilt nägin, et mööda mere äärt läheb metsast väike rada edasi ja päris pikalt. Sõitsin sealt edasi ja peagi leidsin taas ühe katusealuse laua ja pingi panga ees. Väga ilus koht päikeseloojangu imetlemiseks, mida ma muidugi varsti sain mõnuga ka nautima hakata. Telgi panin alles hämaras üles ja ühtegi probleemi ei tulnud. Vaata ja naudi. Ainult kurjavaimu levi oli selle paiga hüljanud, nii et kirjutamismaniakk pidi jälle tühjade kätega jääma ja tahvli ilusasti kotti tagasi panema. Saalomon Vesipruul tuli meelde, kes oma puu otsas inspiratsiooni otsides kurja saatust kurtis ja Jaan Tatikat kirus, et see temal suurt teost kirjutada ei lasknud. Eks siis sai lugeda raamatut, vaadata pangalt päikeseloojangut ja paar õlunaadi sisse endale installeeerida. Ja mis sel elul nõnda viga on. 

Lustimisvahend telgi lähedal

Elu on lill!

Käesolevat kirjatükki sain sisse klõbistada hakata alles 2 päeva hiljem. Küll olid kõik akud tühjad, siis ei olnud lihtsalt levi (Waldhuseni metsade vahel) ja lõpetuseks said klaviatuuri patareid ka veel tühjaks. Nii et mul 3 päeva näpud juba sügelesid, et saaks jälle kirjutada. Järjekordne sõltuvus matkalt koju kaasa võtta – grafomaania.

Nüüd siis sinna, kus poolei jäi. Äratus toimus lindude ühendkooride valju laulu saatel. Üks isend laulis seejuures erakordselt kõvasti ja valesti, aga no vähemalt püüdis julgelt.  

Kuna eile sai juba suund Lübecki peale võetud, siis tuli sealt ikka läbi sõita, kuigi matkateele ta mulle otseselt jääma ei pidanud. Kella poole 1 paiku  rahvast pungil täis hansalinna (ametlik nimi linnal ongi die Hansestadt Lübeck) sisse veeresingi. Hansalinnale vääriline arhitektuur torkas kohe silma, ilus vanalinn. Sisenedes vanalinna läänepoolset piiri tähistavast Holsteni väravast nägin ladinakeelset kirja – Concordia Domi Foris Pax. “Harmony inside. Peace without”. Värav on ehitatud aastal 1464. Tänapäeval peetakse seda üheks linna sümboliks. 

Holsteni värav.

Lübecki puhul on tegemist suure linnaga, kus elanikke üle 200 000. Ja asutatud on see aastal 1143. Holsteini krahv Adolf II poolt. Alates 14. sajandist oli Lübeck Hansa Liidu pealinn. Vanalinn on seal muidugi uhke ja kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Saksa keisri Wilhelm I ja Saksamaa ühendaja Otto von Bismarcki skulptuurid uhkelt vastamisi seismas.

Wilhelm I

Otto von Bismarck 

Lübecki linnaõiguse (Lübecki õigus oli keskajal Mandri-Euroopa linnades kehtestatud ühtne õigusnormide kogumik) said keskajal Eesti hansalinnadest Tallinn, Rakvere ja Narva. Muuseas, just Lübeckist oli pärit Tallinna Niguliste kiriku seinamaali “Surmatants” autor Bernd Notke. 

Lübeckis sai päris pikalt ringi vaadatud, aga saabus aeg ka lahkuda. Üldiselt oli nüüd päevades passimist omajagu. Kui läbisõit väike, siis kippus päev venima. Sain end lohutada sellega, et pärast põiget Berliini saan kõvasti jalgadele valu anda nii et vähe pole. Siis juba selge siht silme ees – Eesti ja minu inimesed. 

Teepeale jäi väike linn nimega Selmsdorfi, kus tegin väikse söögipeatuse. Menüüks mingi töötlemata kala praekartuliga.  Päris hea roog vahelduseks. Sain seal ka pangale elektrit lisada. Intressivabalt ja lahkelt lubati. Võrdluseks näiteks sama väikses linnas Dassows teatas ettekandjapreili mulle, et neil pole sellist vaba kohta, kus laadida saaks (kuigi nägin, et on). Hiljem tuli spetsiaalselt minu juurde selgitama, et ta ei tohi mind aidata.  Peremees on vist kuri kubjas seal. Selline asi juhtus esimest korda matka jooksul, kus ränduril ei lubata telefoni laadida.

Tee Dassowst edasi Grevemühlenisse oli paras kolgata tee. Ma ei tea, miks rattateede projekteerija ratturid sinna liiva sisse saatis, kuigi selleks poleks vajadust olnud. Rööprähklesin ja sajatasin seal liiva sees mehemoodi.  Sunniks selle teemeistri ise ka selle raja rattaga läbima, maanteerattaga ja sadula võtaks ära. Sellised veidi sadistlikud mõtted tulid seal pähe. Jälgedest oli näha, et keegi oli enne mind ka seal rattaga maadelnud. Aga noh, lõpuks higist leemendades kohale jõudsin.   Võtsin kohalikus toitlustusasutuses midagi hamba alla ja siis juba kohta otsima. 

Selleks õhtuks laagrikoha leidmine kuulub taas maailmaimede hulka. Keerasin suurelt teelt maha ja läksin päris umbes mööda järve äärt metsarada pidi ja vaatasin, et mis saama. Ja ennäe imet, leidsin majadest jupp maad eemal  katusealuse laua ja pingiga koha. Vettesiirdumise võimalusega. Puude varjus. Perfekto. Gracias. 

Ööbimiskoht. Kõigi mugavustega. 

 

Hommik kämpinguplatsil oli hämmastavalt vaikne. Päike oli see, mis mind üles ajas ja sundis praeahjust välja tulema. Panin asjad kokku ja läksin Neustadti tagasi, istusin jälle pargipingile mere ääres, kus eelmiselgi päeval sai jalga puhatud, olin lihtsalt niisama. Vaja oli mingi generaalplaan välja mõelda, mida enne Rostocki jõudmist siis teha. Samuti kiikasin Rostock – Berliin rongiühenduse teemat. Aeg on raha, nagu meil Euroopa Liidus kombeks – kui tahad 2,5 tunniga Berliini jõuda, siis maksad pileti eest 44 eurot, kui aga oled nõus nõksa kauem sõita ehk 3,5 – 4 h, siis pääsed alla 30-eurose piletiga. 

Tänase sõidu kohta vaatasin kaardilt, et peaks tulema mõnus mereäärne kruisimine. Mere äärt mööda tee kulgeski, aga see oli ikka metsik, mis seal teel toimus. Kruisimisest polnud juttugi. 15-20 km oli seal ainult puhast randa, kus meeletud rahvahordid liival lösutamas, ringi töllerdamas või vees sulistamas. Loodus Saksamaal juba tühja kohta ei salli! Kõik kohad olid inimesi täis, kust läbi sõitsin. Ei olnud mugav sõita, ei olnud. Mingi 12-13 km sain ise “nautida” seda rannariba, aga silmaga oli näha, et see rand on veel oluliselt pikem. 

Teele jäi linn nimega Travemünde. See kuulub Lübecki haldusüksuse koosseisu ja asub Trave jõe suudmes Lübecki lahe kaldal. Trave jõgi oligi väike komistuskivi ja mõttekoht – kas minna laevaga üle või sõita rattaga ringi. Otsustasin ilma laevata seilata ja jääda rattale truuks.

Jõudsin läbi ilusa allee kohta, kus 1945-1951 oli suur põgenikelaager, kus käis läbi üle miljoni inimese. Oli neid, kes teeninud Wehrmachtis, samuti sõjapõgenikke ja idaaladelt sunniviisiliselt ümberasustatud inimesed. Seda nimetati Pöppendorferi laagriks. Säilinud sellest laagrist pole midagi, aga  teedevõrk oli nagu ruudukujuline võrgustik. Sõitsingi mööda seda teedevõrku paksu ja võimsa metsa vahel. Nägin seal muuhulgas sajandeid tagasi maha pandud kivipurakat, mis tähistas Lübecki linna ja Oldenburgi vahelist piiri. 

Teel ööbimiskohta

Saksa sõjavangide laager 1945-1951

Tee ääres oli omapärane katusealune, mis on kellelgi õnnestunud otsast ka põlema panna. Aga hakkas silma. Metsa all  vana laud pingiga, nii et otsustasin siia jääda tänaseks. Vahelduseks rahvamassidele ka metsa ja loodust. Vaikust metsas siiski eriti ei kuule, sest loodushääli on nii palju. Aga mõnus vaheldus on.  Tühja täna sest hügieenist ja veest, olen metsaline ja õige metsaline ikka haiseb. Mu rattal on RMK kleeps “metsaga mestis”, nii et sobisime Tuulemurdjaga mõlemad sellesse keskkonda. 

Kodu – köök ja elutuba ning taga magamistuba

Kämpingualalt lahkumisega hommikul kiiret polnud. Polnud üldse kiiret kuhugi. Vaikselt tiksusin oma rutiinsed tegevused ära ja tegin, et kaon. Nad pole mind näinud. 

Kell 12 läbisin linna, millel nimeks Oldenburg in Holstein ja 15.30 olin juba Neustadt in Holsteinis. Neustadt tähendab tõlkes uut linna . Ja tõesti uus ta on, alles aastal 1244 asutatud. Tegu on sadamalinnaga ja ka kalapüük paistab oluline tegevusala olevat.

Linna sisse sõites sain kohe ühelt hallipäiselt proualt riielda, et sõitsin rattaga vales kohas. No on ikka lurjus, ei märka õigel ajal teisele poole teed minna! Samas oli mul just sel teepoolel asuvasse tanklasse asja. No ei ole seda taipu antud, nagu vaja oleks, mis sa teed ära. Antagu vaesele hulkurile andeks. Tanklas voolas aga 0,33 l coca-cola 5 sekundiga lipsu taha nagu kerisele. Nii suur janu oli ja tahtsin midagi suhkruga. Tee peal hakkas juba soe vesigi mekkima. Edasi sattusin suvaliselt teed valides meresopi äärde, kuhu pingile maandusin jalga puhkama. Minu kõrvale saabus kohalik taat, kes hakkas mingit kapsakonservi moodi asja (sauerkraut?) sisse uhama. Lehk tuli sealt igatahes nii hull, et liikusin kiiremini edasi kui olin plaaninud.

Bistroosse seadsin ennast natuke kauemaks sisse, seal avanes võimalus ka akupanku laadida. Tuleb tunnistada, et minust oli saanud elektrisõltlane, igal võimalusel kasutasin juhust laadimiseks! Kuskile kohvikusse sisenedes kontrollisin esimese asjana maniakaalselt ringi vahtides, kas siin pistikupesi on. Aga ei unustanud ka ennast laadida, sest sealne lihtne roog (praekartulid, praemuna, vorstitükid ja hapukurk) oli parimaid, mida matka kestel saanud olin! Nii vähemalt see tol hetkel tundus. 

Lõpuks oli taas aeg leida koht, kuhu telk üles panna. Kuna eile oli kämpinguplatz üsna soodne otsustasin täna kasutada sama varianti. Mere lähedus on nii ahvatlev ju. Mere ääres oli kõrvuti 5 kämpinguplatsi, nendest neli esimest olid juba pilgeni täis. Viimase puhul oli vähemalt inimene olemas, kellega suhelda ja kelle käest küsida. Nooremapoolne hipivälimisega mees suhtus minusse õnneks sõbralikult ja ütles, et leiab mulle midagi. Leidiski, aga isegi see oli võimalusega, et keegi tuleb samale platsile veel. Muidu on tavaliselt kämpingutes eraldi platsid telkidele ka, aga sellel platsil siis mitte. Hetkel oli mul ükskõik, kui palju inimesi seal on, tahtsin lihtsalt asjad maha panna ja vette minna. Kannatas olla ja mereski käia. Plats oligi täiesti välja müüdud. Näide sellest:

Neustadt in Holstein kämping

 Mõtlesin siin, et tegelikul ma ei kadesta sakslasi, olgu neil raha palju tahes.  Vabadus minna ja olla ning vaba ruum hingamiseks maksab rohkem. 

Ööbimise koht Kieli kanali kaldal oli väga mõnus. Võiks öelda isegi erakordselt mõnus, arvestades asjaolu, et Saksamaal on päris raske leida sellist ägedat vaba platsi, kuhu telk üles panna. Kui kell 5 hommikul hakkasid tohutud kaubalaevad hirmsa mürinaga mööda liikuma (see võttis neil ju aega, sest liikumiskiirus võib seal olla kuni 15 km/h). Samal ajal ületasid tohutu kolina saatel silda ka rongid. Aga see oli väike asi, eilne õhtu oli täielik nauding.  

Hommikul läks selline elukas mu telgi eest mööda

Hommikul ronisin telgist välja hetkel, kui üks jaht minust möödus. Lehvitasime jahi seltskonnaga üksteisele rõõmsalt. Kell oli umbes 9, nii et nende päev oli ilmselt ammu juba alanud. Mina ringutasin, nemad naersid.

Aga hommikul sadulasse asudes koitis ka tõehetk. Nimelt oli küll õhtul tore alt kõrget silda imetleda, aga hommikul oli vaja sinna üles kogu oma killavooriga ka ronida. Mul oli kaks varianti – kas minna tagasi sealt, kust eile tulin ehk ringiga või minna raskema vastupanuteed ja pressida otse üles. Et oleks huvitavam, siis valisin teise variandi ja proovisin Kuugli mapi pakutud otsemat ja järsemat varianti. Parajad jõu ja ilu numbreid tuli teha, et ratas üles sillale sikutada. Sain vere igatahes käima. Mingi koht oli nagu bobisõidu renn, kust tuli ratast üles trügida. Igatahes fun! 

Tee sillale

7 km pärast jõudsin Kieli. Vanalinn erilist muljet mulle ei avaldanud, seega seal palju aega raiskama ei hakanud. Eesmärk oli hoopis üles leida interneedusest välja otsitud rattaremondi töökoda, mil nimeks Fix Your Bike. Nime järgi eeldasin, et räägitakse ka inglise keelt. Probleem oli juba mulle tuttav, kuna sümptomid täpselt samad, mis enne Vaasat. Ehk siis keskjooks jälle lahti. Lootuses, et kõigest lahti ja mitte katki. Ja nii ka oli. Meistrimees keeras keskjooksu oma kuldvõtmekesega kinni, maksin talle nö kohvifondi sümboolsed 2 eurot ja sain õnnelikuna uuesti teele asuda.  Küll oli hea sõita vaikuses, nii et Tuulemurdja pidevalt oma kurba serenaadi ei laula. Ta kurivaim ei pea ju viit, rütmitaju on null ja ilmselt on karu talle pedaali peale astunud. 

Elektridefitsiit hakkas jälle kimbutama. Nii suri mu GPS seade juba Kielis välja ja ülejäänud rada see päev jäi kaardistamata. Sestap märkisin teema pealkirjas üles kõik läbitud kohad. Nagu näha, siis sain üsna ranniku lähedalt sõita.

Rahulikult kulgedes jõudsin üks hetk mingi keelumärgi ette, mis teatas, et olen saabunud  Saksa Bundeswehri sõjaväeüksuse ukse taha. Lisaks oli sissesõidu keelu märk ka tankidele. Vana ja roostes küll, aga ikkagi kehtiv.

Bundeswehri väravas

Kuugli mapp ütles mulle aga endiselt, et kõik on õige ja võid edasi minna küll. Tekkis tunne, et tahab must vist lahti saada, kuna olin ta ilmselt surmani ära tüüdanud – kogu aeg pöördun abisooviga tema poole. Seisin just seal pisut segaduses olles ja nuputasin, et kus ma valesti olin tulnud, kui minu juurde sõitis üks eakas rattahunt maanteerattaga. Selgitas mulle puhtas saksa keeles, et ma oleks pidanud lihtsalt varem ära keerama. Kahjuks jäi vastav silt mul nägemata ja omateada olin nagu õigel teel. Õnneks polnud siiski hullu häda, sest kõrvale pööras kohe väiksem tee, mille kaudu õnnestuski õigele rajale naasta.

Õhtu saabudes hakkasin otsima iseseisvalt kohta telkimiseks, aga ebaõnnestunult. Võimatu oli kuhugi minna, omades kõrgelennulist soovi  vett ka ihule saada, olgu merest või dušist. Hakkasin aru saama, et Saksamaal peab mere äärde pääsemiseks minema kas kämpinguplatsile (seda ka ette broneerides), avalikku randa või olema lind. Sest kilumeetrite kaupa olid siin vaheldumisi kas rand või kämpinguala, sekka ka lindude kaitseala ja taas rand. Küll tundsin sellistel teedel puudust Eestist, kus saad mere äärde minna, kui tahtmine tuleb, ilma et peaks selleks beachile või kämpingusse minema. 

Lõpuks tulid vastu 3 kämpinguplatsi – esimene neist oli juba täis, teises polnud ühtegi inimest, kellega rääkida. Ka kolmas paistis olevat suletud, ainult üks tüse vennike istus maja ees ja suhtles oma nutitelefoniga. Minu õnneks selgus, et tegu oligi kämpingu asjapulgaga, kellega ööbikohast rääkida. Saksa keeles ajasime oma jutud ära ja telkimiskoha ka sain. 25 eurot tuli maksta deposiiti, viit väike vääritimõistmine tuli, aga ei midagi hullu. Hommikul maksti see raha tagasi, millest lahutati duši eest 60 senti (selle fikseerimiseks peab seal duši alla minnes kasutama spets vidinat, mis ütleb, et 6 minutit läks käima). Ja siis esitati arve 9 eurot. No pole paha, poole odavam kui Soomes ja kolm korda odavam kui Rootsis. Olin muidugi nõus, sest oleme ausad, sellise ilmaga tahaks päeva lõpetada ikkagi mingi veeprotseduuriga. Telgi sain  üles peale kella 9. Siis kebisin duši alla ja otsima võimalust telefoni laadimiseks. Võimaluse leidsin teenuste majast pesumasinate ruumis ja sinna oma telefoni juhtme otsa ka jätsin. Hiljem võtsin oma kaks õlut ja läksin istusin selle teenustemaja ette pingile, tegin matka kohta märkmeid ja kuulasin klappidest musa. Samas panin laadima ka akupanga. Sellel kämpingplatzil oli kõurikute osakaal oluliselt suurem kui varem. Ühed olid mingi laagri siia korraldanud. Hommikul selgus, et need mürakarud olid kristlikust noorteühingust siia tulnud. Paistsid silma erilise käraga.  Esimest korda nägin seal kämpingus ka seda, et koertele on eraldi duširuum ehitatud. Ei tea, kas teisi neljajalgseid nagu kodulaama või minisiga ka sinna lubatakse?! Samas loogiline, et kui on eraldi rand käppadele, siis olgu ka duši võimalus. Äkki on see Eestis ka juba olemas, ei tea. 

Iga riik, kuhu olen jõudnud, oli siiamaani millegagi üllatanud. Saksamaa tohutud rahvamassid kämpinguplatsidel suutis mind samuti üllatada. Tuhanded inimesed on nõus puhkuse veetma kohas, kus pole ruumi ümbergi pöörata. Hommikulgi (kella pealt sain teada, et oli teisipäev) ühed noored broneerisid kämpingukoha laupäeva õhtuni.  Need alad on nii suured, et WC-sse minnakse rattaga. Selleks vist rattad neil haagissuvilate küljes kaasa ka veetakse, et ei peaks kämpingus jala käima. Olles riigis mitu päeva, saad üha targemaks, kuidas siin elu käib. Igaühele oma. 

Hommikul veel kord karsumm merre (hea on merre ujuma minna, kui 5 sammu astud ja vesi rinnuni), asjad kotti ja teele. Hommikusöök lükkus edasi, kuna mul läks eile meelest poest saia osta. Mis sa sest singist ja kurgist ikka niisama närid. Aga 1 km leidsin hea koha söömiseks. See paistis olevat selline kodune toitlustus  ja oligi täitsa mõnus seal istuda, süüa ja kohvi juua.  Mis siis, et õues oli juba 30 kraadi sooja. 

Nagu öeldakse, siis kes see ikka su elu põnevaks teeb, kui sa ise ei tee. Suutsin nimelt üsna varsti õigest teejupist mööda panna, kuna mõtted olid juba kuskil kaugemal ees minust. Oleks pidanud lihtsalt varem ära keerama. Et mitte tagasi sõita tuli leida uus skeem õigesse kohta jõudmiseks. Kuugli mapp näitas suuna kätte ja tuld. Mingi hetk pärast korraliku väikese asfalttee pealt maha keeramist tundus, et ees oli dead end (“surnud lõpp” ehk maakeeli koht, kust edasi minna ei saa) ja tee viis mind mingi maja juurde. Aga ei, heina sees läks siiski edasi ka vaevu märgatav rada. Või pigem traktori jäljed, kus traktor kunagi võis olla 3-4 korda läbi sõitnud, et põllule minna. Vana usaldusväärne Kuugli mapp aga ütles, et kõik õige ja mine edasi.

“rattatatav tee” Saksamaal

Ei hakanud risti ette lööma ka ja läksingi, sest tagasi ei tahtnud ka keerata. Nii et siis heintesse ja võsa vahele. Püüdsin alguses küll sadulas püsida, aga 100 meetrit tuli ratast käe kõrval ka lükata. Aga välja end lõpuks murdsin. Kui uuesti asfaltteele jõudsin oli pääsemise tunne. Samal ajal pööras teelt sinna, kuhu ma just tulin, traktor. Traktorist vaatas mind sellise näoga, nagu oleks tahtnud küsida legendaarse küsimuse: “Kuda sa lilleke siia sattusid?”  Ma oleks temast ka täitsa aru saanud.  

Seljataha jäi ka see teejupp

Saksamaale jõudes on algusest peale üks rist ja viletsus leviga olnud, kuna Taani piir on endiselt päris lähedal teisel pool meresoppi. Endiselt pidevalt teavitati mind, et olete saabunud Saksamaale ja siis jälle, et olete saabunud Taani. Kõnehinnad on Euroopa Liidus pärast 15. juunit 90 % odavamad, aga mis sest kasu on, kui enamus ajast näitab telefon, et NO SERVICE! Thank you. 

Vaikselt omasoodu edasi kulgesin. Vahepeal jäi teele ilus vana veski aastast 1841. 

Olen pidevalt matka jooksul tuule pärast vingunud. Täna aga kiitsin tuult taevani. Jahutas kuumust väga hästi, kuigi ka kiirust pidurdas. Aga mul ju aiga om! Kella 3 paiku päeval jõudsin Kappelni linna. Kui eile ja täna oli ohtralt tõuse ja laskumisi, siis Kappelni linn asub 9 m kõrgusel merepinnast. Aga tundub, et väga teretulnud ma selles linnas vist polnud. Juhuslikult sattusin rattatöökoja peale, mille juures üks härrasmees vastas mu abipalvele lihtsa ja selge NO! Ega ta minust vist kõike aru ei saanud, kuigi proovisin ka saksa keelt purssida. Ju ta ei viitsinud minuga jännata. Läksin siis söögipoolist otsima ja leidsin Aurora nimelise koha. Süüa nad seal enam ei andnud muidugi, küll aga võtsin siis neilt elektrit oma panka. Plusspoolele võis kanda selle, et kuigi olin läbinud mitmeid asulaid täna, siis pangaautomaadi leidsin alles siin. Asi seegi. 

Süüa oli ka siiski vaja. Selle leidsin ühes teises toitlustusasutuses, mille teenindajad samuti just erilise sõbralikkusega silma ei paistnud. Sellegipoolest sain 7 euro eest sooja söögi kätte. Ja siis läksid taevaluugid korralikult valla. Istusin, sõin, tegin õlle ja ootasin. Mõtlesin, et kuhu siis täna oma santlaager püsti panna. Taevas oli täiesti halliks tõmmanud. Samal ajal laadisin oma akupanka, et hiljem oleks, kust omakorda telefoni ja GPS seadet laadida. Üks hetk tuli ettekandja aga minu juurde ja teatas, et ma võiks kolida oma õllega puki peale, mis asub baari ääres. Mis siis, et kõrvallaud oli ka täitsa vaba ja nii suurt tungi polnud. See oli mulle märguandeks lahkuda, Minu õnneks oli selleks ajaks paduvihmast vaid tibutamine alles jäänud, nii et oligi paras aeg uttu tõmmata sellest külalislahkuseta linnast. 

Mõni kilumeeter hiljem jõudsin mere äärde. Huvitav, et ilma suhteliselt trastiline muutus (+30 pealt kukkus paari tunniga temperatuur + 19 peale) polnud inimesi mõjutanud rannast ära minema. Märkasin silti, mis viitas koerte randa (hundestrand), läksin vaatama. Piki randa jooksis kergliiklustee, kus inimesed jalutavad, jooksevad ja koeri kus…pissutavad. Otsus oli konsensuslik (vastu ei hääletanud keegi), et siia ma telkima ka jään. Matke mind või koos rattaga.  Pimedaks hakkas vaikselt minema. See polnud mul ju esimene kord üsna avalikus kohas telkida. Mis siin ikka saab juhtuda – ühel pool karjamaa, teisel pool meri, kolmandal ja neljandal pool küll inimesed, aga ohutus kauguses ja mida kell edasi, seda vähem. Kuigi neid vaikselt ikka tilkus veel ühelt ja teiselt poolt. Aga mulle täitsa ükstakõik on see, ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee. 

Öömaja koerte ranna kõrval