Rubriik: Saksamaa

Ööbimise koht Kieli kanali kaldal oli väga mõnus. Võiks öelda isegi erakordselt mõnus, arvestades asjaolu, et Saksamaal on päris raske leida sellist ägedat vaba platsi, kuhu telk üles panna. Kui kell 5 hommikul hakkasid tohutud kaubalaevad hirmsa mürinaga mööda liikuma (see võttis neil ju aega, sest liikumiskiirus võib seal olla kuni 15 km/h). Samal ajal ületasid tohutu kolina saatel silda ka rongid. Aga see oli väike asi, eilne õhtu oli täielik nauding.  

Hommikul läks selline elukas mu telgi eest mööda

Hommikul ronisin telgist välja hetkel, kui üks jaht minust möödus. Lehvitasime jahi seltskonnaga üksteisele rõõmsalt. Kell oli umbes 9, nii et nende päev oli ilmselt ammu juba alanud. Mina ringutasin, nemad naersid.

Aga hommikul sadulasse asudes koitis ka tõehetk. Nimelt oli küll õhtul tore alt kõrget silda imetleda, aga hommikul oli vaja sinna üles kogu oma killavooriga ka ronida. Mul oli kaks varianti – kas minna tagasi sealt, kust eile tulin ehk ringiga või minna raskema vastupanuteed ja pressida otse üles. Et oleks huvitavam, siis valisin teise variandi ja proovisin Kuugli mapi pakutud otsemat ja järsemat varianti. Parajad jõu ja ilu numbreid tuli teha, et ratas üles sillale sikutada. Sain vere igatahes käima. Mingi koht oli nagu bobisõidu renn, kust tuli ratast üles trügida. Igatahes fun! 

Tee sillale

7 km pärast jõudsin Kieli. Vanalinn erilist muljet mulle ei avaldanud, seega seal palju aega raiskama ei hakanud. Eesmärk oli hoopis üles leida interneedusest välja otsitud rattaremondi töökoda, mil nimeks Fix Your Bike. Nime järgi eeldasin, et räägitakse ka inglise keelt. Probleem oli juba mulle tuttav, kuna sümptomid täpselt samad, mis enne Vaasat. Ehk siis keskjooks jälle lahti. Lootuses, et kõigest lahti ja mitte katki. Ja nii ka oli. Meistrimees keeras keskjooksu oma kuldvõtmekesega kinni, maksin talle nö kohvifondi sümboolsed 2 eurot ja sain õnnelikuna uuesti teele asuda.  Küll oli hea sõita vaikuses, nii et Tuulemurdja pidevalt oma kurba serenaadi ei laula. Ta kurivaim ei pea ju viit, rütmitaju on null ja ilmselt on karu talle pedaali peale astunud. 

Elektridefitsiit hakkas jälle kimbutama. Nii suri mu GPS seade juba Kielis välja ja ülejäänud rada see päev jäi kaardistamata. Sestap märkisin teema pealkirjas üles kõik läbitud kohad. Nagu näha, siis sain üsna ranniku lähedalt sõita.

Rahulikult kulgedes jõudsin üks hetk mingi keelumärgi ette, mis teatas, et olen saabunud  Saksa Bundeswehri sõjaväeüksuse ukse taha. Lisaks oli sissesõidu keelu märk ka tankidele. Vana ja roostes küll, aga ikkagi kehtiv.

Bundeswehri väravas

Kuugli mapp ütles mulle aga endiselt, et kõik on õige ja võid edasi minna küll. Tekkis tunne, et tahab must vist lahti saada, kuna olin ta ilmselt surmani ära tüüdanud – kogu aeg pöördun abisooviga tema poole. Seisin just seal pisut segaduses olles ja nuputasin, et kus ma valesti olin tulnud, kui minu juurde sõitis üks eakas rattahunt maanteerattaga. Selgitas mulle puhtas saksa keeles, et ma oleks pidanud lihtsalt varem ära keerama. Kahjuks jäi vastav silt mul nägemata ja omateada olin nagu õigel teel. Õnneks polnud siiski hullu häda, sest kõrvale pööras kohe väiksem tee, mille kaudu õnnestuski õigele rajale naasta.

Õhtu saabudes hakkasin otsima iseseisvalt kohta telkimiseks, aga ebaõnnestunult. Võimatu oli kuhugi minna, omades kõrgelennulist soovi  vett ka ihule saada, olgu merest või dušist. Hakkasin aru saama, et Saksamaal peab mere äärde pääsemiseks minema kas kämpinguplatsile (seda ka ette broneerides), avalikku randa või olema lind. Sest kilumeetrite kaupa olid siin vaheldumisi kas rand või kämpinguala, sekka ka lindude kaitseala ja taas rand. Küll tundsin sellistel teedel puudust Eestist, kus saad mere äärde minna, kui tahtmine tuleb, ilma et peaks selleks beachile või kämpingusse minema. 

Lõpuks tulid vastu 3 kämpinguplatsi – esimene neist oli juba täis, teises polnud ühtegi inimest, kellega rääkida. Ka kolmas paistis olevat suletud, ainult üks tüse vennike istus maja ees ja suhtles oma nutitelefoniga. Minu õnneks selgus, et tegu oligi kämpingu asjapulgaga, kellega ööbikohast rääkida. Saksa keeles ajasime oma jutud ära ja telkimiskoha ka sain. 25 eurot tuli maksta deposiiti, viit väike vääritimõistmine tuli, aga ei midagi hullu. Hommikul maksti see raha tagasi, millest lahutati duši eest 60 senti (selle fikseerimiseks peab seal duši alla minnes kasutama spets vidinat, mis ütleb, et 6 minutit läks käima). Ja siis esitati arve 9 eurot. No pole paha, poole odavam kui Soomes ja kolm korda odavam kui Rootsis. Olin muidugi nõus, sest oleme ausad, sellise ilmaga tahaks päeva lõpetada ikkagi mingi veeprotseduuriga. Telgi sain  üles peale kella 9. Siis kebisin duši alla ja otsima võimalust telefoni laadimiseks. Võimaluse leidsin teenuste majast pesumasinate ruumis ja sinna oma telefoni juhtme otsa ka jätsin. Hiljem võtsin oma kaks õlut ja läksin istusin selle teenustemaja ette pingile, tegin matka kohta märkmeid ja kuulasin klappidest musa. Samas panin laadima ka akupanga. Sellel kämpingplatzil oli kõurikute osakaal oluliselt suurem kui varem. Ühed olid mingi laagri siia korraldanud. Hommikul selgus, et need mürakarud olid kristlikust noorteühingust siia tulnud. Paistsid silma erilise käraga.  Esimest korda nägin seal kämpingus ka seda, et koertele on eraldi duširuum ehitatud. Ei tea, kas teisi neljajalgseid nagu kodulaama või minisiga ka sinna lubatakse?! Samas loogiline, et kui on eraldi rand käppadele, siis olgu ka duši võimalus. Äkki on see Eestis ka juba olemas, ei tea. 

Iga riik, kuhu olen jõudnud, oli siiamaani millegagi üllatanud. Saksamaa tohutud rahvamassid kämpinguplatsidel suutis mind samuti üllatada. Tuhanded inimesed on nõus puhkuse veetma kohas, kus pole ruumi ümbergi pöörata. Hommikulgi (kella pealt sain teada, et oli teisipäev) ühed noored broneerisid kämpingukoha laupäeva õhtuni.  Need alad on nii suured, et WC-sse minnakse rattaga. Selleks vist rattad neil haagissuvilate küljes kaasa ka veetakse, et ei peaks kämpingus jala käima. Olles riigis mitu päeva, saad üha targemaks, kuidas siin elu käib. Igaühele oma. 

Hommikul veel kord karsumm merre (hea on merre ujuma minna, kui 5 sammu astud ja vesi rinnuni), asjad kotti ja teele. Hommikusöök lükkus edasi, kuna mul läks eile meelest poest saia osta. Mis sa sest singist ja kurgist ikka niisama närid. Aga 1 km leidsin hea koha söömiseks. See paistis olevat selline kodune toitlustus  ja oligi täitsa mõnus seal istuda, süüa ja kohvi juua.  Mis siis, et õues oli juba 30 kraadi sooja. 

Nagu öeldakse, siis kes see ikka su elu põnevaks teeb, kui sa ise ei tee. Suutsin nimelt üsna varsti õigest teejupist mööda panna, kuna mõtted olid juba kuskil kaugemal ees minust. Oleks pidanud lihtsalt varem ära keerama. Et mitte tagasi sõita tuli leida uus skeem õigesse kohta jõudmiseks. Kuugli mapp näitas suuna kätte ja tuld. Mingi hetk pärast korraliku väikese asfalttee pealt maha keeramist tundus, et ees oli dead end (“surnud lõpp” ehk maakeeli koht, kust edasi minna ei saa) ja tee viis mind mingi maja juurde. Aga ei, heina sees läks siiski edasi ka vaevu märgatav rada. Või pigem traktori jäljed, kus traktor kunagi võis olla 3-4 korda läbi sõitnud, et põllule minna. Vana usaldusväärne Kuugli mapp aga ütles, et kõik õige ja mine edasi.

“rattatatav tee” Saksamaal

Ei hakanud risti ette lööma ka ja läksingi, sest tagasi ei tahtnud ka keerata. Nii et siis heintesse ja võsa vahele. Püüdsin alguses küll sadulas püsida, aga 100 meetrit tuli ratast käe kõrval ka lükata. Aga välja end lõpuks murdsin. Kui uuesti asfaltteele jõudsin oli pääsemise tunne. Samal ajal pööras teelt sinna, kuhu ma just tulin, traktor. Traktorist vaatas mind sellise näoga, nagu oleks tahtnud küsida legendaarse küsimuse: “Kuda sa lilleke siia sattusid?”  Ma oleks temast ka täitsa aru saanud.  

Seljataha jäi ka see teejupp

Saksamaale jõudes on algusest peale üks rist ja viletsus leviga olnud, kuna Taani piir on endiselt päris lähedal teisel pool meresoppi. Endiselt pidevalt teavitati mind, et olete saabunud Saksamaale ja siis jälle, et olete saabunud Taani. Kõnehinnad on Euroopa Liidus pärast 15. juunit 90 % odavamad, aga mis sest kasu on, kui enamus ajast näitab telefon, et NO SERVICE! Thank you. 

Vaikselt omasoodu edasi kulgesin. Vahepeal jäi teele ilus vana veski aastast 1841. 

Olen pidevalt matka jooksul tuule pärast vingunud. Täna aga kiitsin tuult taevani. Jahutas kuumust väga hästi, kuigi ka kiirust pidurdas. Aga mul ju aiga om! Kella 3 paiku päeval jõudsin Kappelni linna. Kui eile ja täna oli ohtralt tõuse ja laskumisi, siis Kappelni linn asub 9 m kõrgusel merepinnast. Aga tundub, et väga teretulnud ma selles linnas vist polnud. Juhuslikult sattusin rattatöökoja peale, mille juures üks härrasmees vastas mu abipalvele lihtsa ja selge NO! Ega ta minust vist kõike aru ei saanud, kuigi proovisin ka saksa keelt purssida. Ju ta ei viitsinud minuga jännata. Läksin siis söögipoolist otsima ja leidsin Aurora nimelise koha. Süüa nad seal enam ei andnud muidugi, küll aga võtsin siis neilt elektrit oma panka. Plusspoolele võis kanda selle, et kuigi olin läbinud mitmeid asulaid täna, siis pangaautomaadi leidsin alles siin. Asi seegi. 

Süüa oli ka siiski vaja. Selle leidsin ühes teises toitlustusasutuses, mille teenindajad samuti just erilise sõbralikkusega silma ei paistnud. Sellegipoolest sain 7 euro eest sooja söögi kätte. Ja siis läksid taevaluugid korralikult valla. Istusin, sõin, tegin õlle ja ootasin. Mõtlesin, et kuhu siis täna oma santlaager püsti panna. Taevas oli täiesti halliks tõmmanud. Samal ajal laadisin oma akupanka, et hiljem oleks, kust omakorda telefoni ja GPS seadet laadida. Üks hetk tuli ettekandja aga minu juurde ja teatas, et ma võiks kolida oma õllega puki peale, mis asub baari ääres. Mis siis, et kõrvallaud oli ka täitsa vaba ja nii suurt tungi polnud. See oli mulle märguandeks lahkuda, Minu õnneks oli selleks ajaks paduvihmast vaid tibutamine alles jäänud, nii et oligi paras aeg uttu tõmmata sellest külalislahkuseta linnast. 

Mõni kilumeeter hiljem jõudsin mere äärde. Huvitav, et ilma suhteliselt trastiline muutus (+30 pealt kukkus paari tunniga temperatuur + 19 peale) polnud inimesi mõjutanud rannast ära minema. Märkasin silti, mis viitas koerte randa (hundestrand), läksin vaatama. Piki randa jooksis kergliiklustee, kus inimesed jalutavad, jooksevad ja koeri kus…pissutavad. Otsus oli konsensuslik (vastu ei hääletanud keegi), et siia ma telkima ka jään. Matke mind või koos rattaga.  Pimedaks hakkas vaikselt minema. See polnud mul ju esimene kord üsna avalikus kohas telkida. Mis siin ikka saab juhtuda – ühel pool karjamaa, teisel pool meri, kolmandal ja neljandal pool küll inimesed, aga ohutus kauguses ja mida kell edasi, seda vähem. Kuigi neid vaikselt ikka tilkus veel ühelt ja teiselt poolt. Aga mulle täitsa ükstakõik on see, ei mu rõõmsat südant miski kurvaks tee. 

Öömaja koerte ranna kõrval