90. päev (24.08.) Mikeltornis – Gipka 70 km

Hommikul võisin hakata tähistama juubelit – kätte oli jõudnud 90. päev seda suurepärast seiklust. Tähistasin seda terve päeva ja õhtul juba  ööbimisega mere ääres, pidumuusikaks merekohin. Ja noh, mis seal pattu salata, pisike lõuatäis Riga nimelist hingepalsamit ka oli ootamas (kuigi etterutates peab ütlema, et see jäigi ootele sel õhtul). 

Hommikul võtsin asja pagana rahulikult ja andsin endale aega atra seada. Põhjuseks see, et oli plaanitud pisut lühem päev, nii et kiiret polnud kuhugi. Ja uni oli magus ka, kui aus olla. Alles  11.30 startis ekipaaž lõpuks rajale. Suurele teele tagasi jõudmiseks tuli paar kilumeetrit kannatada ka jubedat kruusateed (kruusateed on Lätis üleüldse ikka päris kohutavad, isegi Rootsiga võrreldes), aga pärast seda oli lusti luuaga ja lõbu laialt. Tee Kolka poole oli igatahes hindele 5.  

Ma olen erinevatesse kolgastesse sattunud oma teel, aga täna jõudsin siis ikka sellesse päris õigesse Kolkasse. Kolka tähendavat vana liivi keeles nurka ja seda see kant täpselt ka on. Väga ilus on see tuultele valla olev Kolka neem (Kolkasrags). Kolka neeme on esmalt mainitud ruuni kividel aastast 1040.

IMG_1615.JPGKolka neeme tipus. “Juras panemtiem” peaks tähendama “mere poolt tehtud” 

Kolka ise on vana Liivimaa küla, Kuramaa poolsaare tipus. Huvitav on veel fakt, et nõukogude ajal oli küla tavainimestele suletud (piiri ala), kuid küla jätkas (ainukesena Lätis) oma kalapüügi traditsioone.   Liivlasi on määratletud kui liivi keelt emakeelena kõnelejaid, liivikeelsete vanemate järeltulijaid. Kahjuks viimane liivi emakeelega inimene suri 2013. aastal Kanadas. Siiski leidub veel endiselt inimesi, kes end siiski liivlasena identifitseerivad ja liivi traditsioone elus hoiavad. 

Pärast väikest einet Kolka neeme kohvikus (tellitud liha asemel toodi küll kala, aga tühja sellest) läks tee edasi mööda mere äärt juba Riia suunal. Plaanitud telkimine kämpinguplatsil (läti keeles kempings) jäi ära, kuna ma ei leidnud seda küla lihtsalt üles, kus see pidi kaardi järgi asuma. Võib-olla ei olegi seda seal enam. Jõudsin välja hoopis mere ääres olevasse parkimiseks ja ujumiseks tähistatud kohta Gipkas. Olemas oli seal ka WC ja prügikast, nii et täitsa OK koha leidsin. Ujujaid polnud, aga karavanid seisid küll reas. Leedukad. Ja mõtlesin, et las nad seisavad, sest mina enam kuhugi edasi liikuda ei kavatsenud. Panin telgi metsa alla ka kohe üles, sest vihma ähvardas sadama hakata. Jõudsin veeski tiiru teha.

Metsa all olid sipelgad, kes kuu peale kippusid. Või vähemalt ronisid mööda mändi taeva poole. Keegi pole neile vist öelnud, et okkad kukuvad ise ka maha ja pole vaja neile puu otsa järele minna. Kusjuures eelmises asulas märkasin maas askeldavat hiidsipelgat, kes surnud (oimetut?) herilast endale koju lohistas. 

IMG_1638.JPGVägilane

Kui olin kõik asjad ära toimetanud ja ka õhtusöögigi nahka pannud, hakkaski sadama.  Alguses sadas sissejuhatuseks tunnikese ja pidas siis pool tundi pausi. Edasi järgnes juba lausvihm, mis kestis tunde ja ajas härja kiiresti telki. See vihm oli nagu Eesti pidu – alguses ei saanud vedama ja pärast pidama. Nii sain matka jooksul esimest korda õhtuläbi telgis kössitada, kõrvus eesti muusika ja käes mobiiltelefon. Riga palsam jäi paremaid päevi ootama. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.