78. päev (12.08.) Swinoujscie – Wiselka – Dziwnow – Rewal 67 km

Küsite, et mis muljed Poola teed esimesel päeval on jätnud? Peab tunnistama, et ega kõik nii halvasti polegi. Kui üks kohutav teelõik välja jätta, siis muidu tee kvaliteedi üle väga nuriseda ei saa.  Küll aga on sõiduteed neetult kitsad, mis teeb nendel sõitmise teist pidi “lustlikuks”. Aga hakkan siis algusest pihta, nagu kord ja omakohus. 

Äratus oli kell 9.  Asjad taas rattale ja pugesin põõsast välja ilmavalguse kätte. Hommikul oli vaja jõuda sadamasse ja sealt laevaga üle jõe. Õnneks oli sadam lähedal ja kohale sain ilusti. Kohtusin ka rattateega R10 ehk  Route 10 ehk minupäraselt Ruutu Kümme. See rattatee peaks jooksma ümber Läänemere, kui arvutist vaadata, aga mina sellega pärast Eestist lahkumist kohtunud ei olnud. Edaspidi aga see eest korduvalt. 

Siin viib laev inimesi ja sõidukeid üle Swina jõe 24 h päevas, 04.00 – 10.00 saavad üle siiski vaid ZSW registreeringuga sõidukid. Ja sõidud toimuvad iga 20 minuti järgi, 2 laeva vaheldumisi. Sõiduaeg umbes 10 minutit. Esimesest laevast jätsin ennast maha, et tutvuda olukorraga. Lugesin poolakeelset teksti sadamahoonel ja silma hakkas sõna “besplatne”. Vene keeles on see tasuta, ilmselt siin sama. Laev tuli ette, rahvas vooris peale, keegi midagi ei küsinud, keegi midagi ei nõudnud, teisel pool vooris rahvas jälle maha ja kogu moos.

Ja nüüd sadulasse ja Poolat läbima. Kuugli mapp juhatas mind mitu korda tiheda liikluse vältimiseks metsa vahele Ruutu Kümne peale. Sain sõita läbi Wolinski rahvuspargi. Muidu väga tore, aga tee… 13-14 km /h. Liiv, kivid, juurikad. Võttis aega ja nõudis omajagu ähkimist ja puhkimist. Puu küljes nägin Ruutu Kümne märki, mille kõrval ka suurtüki märk. Huvitav kooslus. 

Mingist militaarsest väljanäitusest liikusingi peagi mööda, kus vana vene soomuk BTR väravas tervitamas. Sisse ei hakanud seekord keerama. Metsast jõudsin välja ja ohkasin kergendatult. Edasi tahtis see rada aga päris liivakasti mind viia. Sellest võimalusest loobusin ja läksin parem suurele teele. Taaskohtumine E-märgistusega teega. Erinevalt Rootsist oli aga see tee rattaga sõitmiseks super, kus tee ääres ruumi väga palju. Ratturitele keeldu polnud. Kahjuks oli aga rõõm üürike, sest jõudsin esimese Poola poe ehk Sklepi juurde ja sealt see pidu ka otsa sai. 

Paar üllatust kah sellesse päeva. Üks oli see, et ma millegipärast arvasin, et Poolas kehtib ka euro, lisaks zlottidele. Kui esimeses poes arvutas müüjatädi veeringud ümber (mul poola raha veel puudus) ja sain maksta ka euroga, siis järgmises poes enam euroga jutule ei võetud. Seega pidin kiiremas korras otsima kohta, kust zlotte välja võtta (5. rahaühik matkal). Teine üllatus tabas mind mingis väiksemas linnas, kui seljatagant mööda sõitev jalgrattur ütles sulaselges eesti keeles: tere! Oli näinud mu helkurvestil eesti lippu (küll mitte pakiraami küljes olevat). Tema oli Poolas lapsevanemana noorte purjetamisvõistlusele tulnud kaasa ja tegi just rattatiiru. Väga tore oli põgusalt eesti keeles juttu ajada.  

E-tee pealt pidin minema maanteele numbriga 102. See oli päris kitsas tee (Saksamaal harjumuseks saanud rattateedega võis hüvasti jätta), kuhu peavad kõik liiklejad ära mahtuma. Aga liiga hullu polnudki, sest autojuhid olid üllatavalt kannatlikud ja võtsid isegi vajadusel mu seljataga hoo maha ega hakanud, nui neljaks, minust mööda pressima samal ajal vastassuunast tuleva autoga.  

Seda peab ütlema, et rannikuäärsed linnad on Poolas suvel nagu igavesti kestev õllesummer, aga ilma bändideta. Tohutud rahvahordid sagivad, nii et kuhugi minna pole, igasugu mängud tänava ääres (lauamängud, poksikoti tagumine, pallivisked, nööriga kargamine lastele jne). Liikumiskiirus sellistes linnades oli nullilähedane. Lisaks võttis hoogu maha ka see Ruutu Kümme, seda siis liivase pinnase tõttu. Seetõttu saingi päevaga kõigest 67 km läbitud. Järelduseks oli see, et tuleb rannikust eemale siirduda, muidu poleks enne oktoobrit Eestisse tagasi jõudnud.   

Aegajalt peab matkal ikkagi mingi jama ka olema, muidu pole see ikka õige matk. Täna hakkas GPS seade streikima, mingi aeg otsustas ka ratta spidomeeter jonnida.

Päeva lõpp saabus ilusal pankrannikul, Rewali linna külje alla panin telgi üles. Lähedal osutati paraplaanil lennuteenust ja rahvast oli esialgu päris palju seal vaatamas ja ootamas oma järjekorda. Mind see suurt ei morjendanud. Metslane asus varsti tegutsema. Nagu ikka – telk üles, asjad telki, riided vahetatud, midagi hamba alla kah pistetud. ja siis juba aega ringi luusida ja merd  vaadata. 

IMG_1427.JPGLaager Rewali külje all

77. päev (11.08.) – Greifswald – Wolgast – Koserow – Heeringsdorf – Swinoujscie 84 km

Selle öö olin siis sillaalune. Üldiselt läks selle kohaga isegi hästi, väga alternatiivi polnud. Oli vaja Greifswaldi linnast kuhugi välja saada lihtsalt. Hommikul muidugi müristas mõnuga pea kohal, aga magasin siiski nagu väike laps. Hommikul söögiasju välja võttes avastasin, et juustupakk oli õhtul õue jäänud ja sinna sisse oli üks harilik Lusitaania teetigu roomanud. Siuke mitmesentimeetrine poiss ikka. On ju täitsa tore, kui liha ise kohale jalutab.  Teine samasugune elukas tahtis telgiga kaasa reisida, sain viimasel hetkel natist kinni ja lendas muru sisse tagasi. 

Peagi sain ka sadulasse istuda. Läksin tagasi Greifswaldi, millest eile olin lihtsalt läbi sõitnud. Päris tore linn laheda keskaegse vanalinnaga. Mitte liiga väike ka, pea 58 000 inimest elab seal. Lübecki linnaõigused sai juba aastal 1250. Ametlik nimi Ülikooli ja Hansalinn Greifswald. Turuplatsile jõudes käis igavene jumakas. Keegi lasi aupauku ja ikka kolm korda jutti, mingist vanaegsest relvast. Platsile olid üles rivistunud rohelistes pintsakutes ja sulgedega ehitud kaabudega seltskond, kelle rinnaesine oli täis aurahasid nagu punaarmee veteranidel.

IMG_1395.JPGTseremoonia

Mingi autasustamine või muu säärane pidulik sündmus oli algamas, isegi mõnepealine orkester oli kohal. Enne, kui tähtsad tegelased kõnet pidama hakkasid, astus minu juurde üsna eakas mees ja rääkis midagi saksa keeles, millest ma esialgu mõhkugi aru ei saanud. Ütlesin talle, et “entschuldigung, ich spreche nicht Deutsch”. Aga see ei heidutanud teda karvavõrdki, vatras edasi. Tüüpiline sakslane. Kuid midagi hakkasin taadist ka aru saama. Ta küsis, et kas ma olen Poolast (olime päris piiri lähedal, nii et loogiline pakkumine). Vastasin, et ei ole, olen Eestist ja viipasin ratta pakiraami küljes lehvivale Eesti lipule. Lipp ei kõnetanud seda härrasmeest vähimalgi määral. Eestist oli ta muidu kuulnud küll. Kui ma õigesti aru sain, siis küsis ta seejärel mu käest, et kas Eesti pealinn on Reval. Sel juhul oleks ta ikka väga vana kooli mees. Ilmselt see mu soovmõtlemine on, aga igatahes Estlandi ja haupstadti (pealinn) ta mainis ja Revalit ka. Juhuslikult jäi sel päeval teele ka üks linn Poolas, mille nimi on Rewal. Aga vastasin talle, et Reval jah. Küsisin ka seda, et mis platsil toimumas on. Ta vastas ka midagi, aga sellest enam väga aru ei saanud. Võis olla mingi jahimeeste (jääger) austamisüritus vms, mida võinuks ülesrivistunute rõivaste järgi arvata. Või siis platsile kogunenud kohalik eriüksus, kuhu kuulus mehi ja naisi, noori ja vanu.  

Greifstaldist edasi kulges sõit mõnusalt Rycki jõe kallast mööda, nii oma 4 km puhast naudingut. Kell 2 jõudsin Wolgasti linna. Kohanimed hakkasid vaikselt poolapäraseks muutuma. Möödusin tee ääres asuvast vabatahtlikust päästekomandost (freiwillige feuerwehr), mis on asutatud juba 1881. aastal!  

IMG_1399.JPG

IMG_1400.JPG

IMG_1401.JPGVabatahtlik päästekomando Wolgasti linnas

Wolgastis oli paras aeg teha söögipaus. Kalafrikadell friikartulitega oli juba gurmee eine. Kõrvallauas sõi üks proua hot dogi, aga vorsti asemel oli… heeringas. See nägi üsna jäle välja, aga õnneks ei pidanud ju mina seda sööma. Selle roa nimi oli kohalikus keeles fischbrötchen ehk siis kalakakuke.  

Saksamaa hakkaski vaikselt otsa saama, mõni linnake oligi veel jäänud enne Poola piiri. Ühes nendest linnadest sain paraja paduka osaliseks. Jõudsin  küll mingisse restorani varju, aga selleks ajaks olin juba märg nagu peipsi tint. Või nagu Heeringsdorfi heeringas. Õnneks üle poole tunni see sahmakas ei kestnud ja peagi klaaris taeva kenasti selgeks taas. Seejärel väntasin läbi Heeringsdorfist ja Ahlbeckist ja Saksamaaga oligi ühel pool selleks korraks. Saksamaa – Poola piiriületus oli päris stiilne – korralik promenaad viis Saksamaalt Poolasse, kunagises piiripunktis oli maha märgitud sinine jutt märgistamaks piiri. Nimetavad seda teed Euroopa promenaadiks. 

IMG_1402.JPGSaksa – Poola piir ühelt poolt… 

IMG_1404.JPG… ja Saksa – Poola piir teiselt poolt 

Järgmisena oli vaja leida koht, kuhu laagrisse jääda. Lihtne see polnud, sest peagi jõudsin juba esimesse Poola linna Swinoujsciesse. Ilusad nimed on Poola linnadel ikka, mis seal salata. Kuigi saksakeelne Swinemünde oleks oluliselt mõnusam selle linna kohta öelda.  Tegu on Loode-Poola kuurortlinnaga. Ja seda ta kahtlemata oli ka. Täielik  karneval, mis selles linnas toimus. Polnud meetritki vaba ruumi. Kuidagi laveerisin kõrvalteed pidi suurest massist mööda ja jõudsin lõpuks Swina jõe äärde. Suvalise võsa alla panin telgi pimeduse saabudes püsti. Vastaskaldal paistis suur kaubalaevade sadam. Varjumine Poolamaal. Seekord sain asjad telki toimetatud enne, kui sadama hakkas. Lädistas taas korraliku sahmaka, aga mitte liiga pikalt. Sellega sai päevale ka joon alla tõmmatud. 

 

76. päev (10.08.) Ribnizi – Greifswald 94 km

Peale kella 9 hommikul ajasin endale kargud alla. Sooja oli pärast äiksemöllu alles jäänud vaid närused 18 kraadi. Päeva peale läks siiski pisut soojemaks ja venitas paremal hetkel 25 kraadi täis, aga rattaga sõitmiseks päris paras. Kui hommikul kartsin, et kuidas sellise tuulega sõita kannatab, siis teel väga hull polnudki. Õigemini tuul üldse ei seganud, ju siis puhus tagant.  

Hommikul asju pakkides sain herilase käest nõelata. Laksas silindrinahk kätte. Päeval sain teise paugu veel, sedapuhku kaela peale. Neid herilasi oli sealkandis üldse hirmus palju. Igal pool risti jalus ees ja õelad ka, kuradid. 

Sõit läks täna üsna kiirelt. Palju oli maisipõlde. Palju tammealleed, kilomeetrite viisi. Tammede all on muidu lahe, aga pagana tammetõrusid oli rattatee täis. Täna saigi sõita palju väikseid külavaheteid, kus liiklus hõre. Vaid üks koht oli, kus teekate jättis soovida, muidu oli väga hea. 

Marsruuti pidin natuke ümber mängima, kuna maantee, mis ranniku lähedalt jookseb, pole jalgratturitele eriti soovitav. Väga tiheda liiklusega tee. Ka Rostockis kohatud tegelased soovitasid seda lõiku vältida. Tasub kohalikke kuulata. Nii et seetõttu otsustasin pöörata ots sisemaa poole.  Sama päeva õhtuks aga jõudsin mere lähedale tagasi, et järgmisel päeval juba Poola piirile jõuda. 

Ööbimiskoha leidmine polnud jälle väga lihtne ülesanne. Lõpuks jäin Greifswaldi lähistele silla alla.  Ja taas avanes võimalus pimedas telki üles panna. 

IMG_1389.JPGKell 3 siin  silla(al)l, ootan sind, sa ju lubasid tulla

  

75. päev (09.08.) Rostock – Ribnizi 40 km

Ja oligi aeg taas matkarajale naasta ja raudteejaama siirduda. Kiired 3 tundi ja tagasi Rostockis. Raudteejaamast värske õhu kätte pääsemine võttis oma tund aega, sest maa alt oli kogu kamba peale vaid üks lift, aga maale soovijaid oli hulgi. Lõpuks see siiski õnnestus ja sain lõpuks teele asuda. Esimeseks sihtmärgiks Graal-Müritzi nimeline linn. Teel Rostockist välja tahtsin vett osta ja astusin sisse urkasse, mille sarnast pole isegi Tallinnas  pärast Väike-Paala õllekat 10 aastat olnud. Ukse kohal oli silt “Obst, Gemüse, Getränke”. Ehk joodavat nagu pidi olema.  Täiesti täissuitsetatud väikeses ruumis istus neli kuli, kes jõid. Väga kahtlane element oli see ja tegin seetõttu sääred ilma sisseoste sooritamata. Mõni aeg hiljem õnnestus teinegi “teeninduskultuuri tipptasemega” asutus ära näha. Seekord sain süüa vähemalt, aga kui lisasoove oli, siis see enam kedagi ei huvitanud. Vähe tumedamat tooni teenindajatel oli oma laud, kus nad istusid, suitsu tegid ja omavahel lobisesid. Vahepeal oli üks naisterahvas sunnitud ka kliente teenindamas käima ja siis istus tagasi “oma lauda”. Päris veider oli. Muidugi oli tegu pizzeriaga. 

Õhtuks jõudsin Ribnizi linna lähedal asuva järve äärde. Järve ääres olid ka mõned pingid ning ühe sellise juurde end ankrusse seadsingi. Järv polnud ujumiseks, vaid seal käidi suusatamas. Veesuusatamas. Mehhanism vedas sportlast nagu staadioniringi mööda vees, ole ainult mees või naine ja püsi suuskadel. Üldiselt vedas taas, sest rahvast eriti ei liikunud ja minul ruumi maa ja ilm. 

Vaatasin tahvelarvutist Magnus Kirdi EM medalivõiduga lõppenud võistluse ära tahvlist, kui märkasin, et täitsa pime on. Telk polnud vahepeal ise üles läinud, nii et tuli seda päris hämaras teha. Kui eemalt hakkasid välgusähvatused paistma ja midagi hakkas mürisema, siis läks kiireks. Enne kui telk üleval hakkaski taevas valgeks minema, müristas päris valjult ja ka vihma hakkas tulema. Maapind, saadanas, oli ka üpris kõva, nii et oli tegu vaiade maha saamisega. Sain pärast tõsiseid ponnistusi telgi üles ja võisin piksejumala korraldatavat etendust vaatama asuda, kui vajalikud asjad telki taritud.  

Öösel tormas ikka kõvasti, taas sakutati telki hirmsa hooga. Seekord oli ka tunda, et telk polnud parimal moel püstitatud ja liiga kindlalt maa küljes kinni.  Hommikul silmade avades nägin, et telgi pealmine kate oli tuule poolt maha rebitud ja olin läbi võrgu nagu reaalitistaar ilmarahvale näha. 

72.-74. päev (06.08.-08.08) Rostock – Berliin – Rostock 13 km

6. augusti hommikul rüüpasin Martiniga rahulikult kohvi, siis panin asjad kokku ja asusime koos teele. Mina Tuulemurdjaga ja Martin ratta eesoleva kaherattalise käruga, kuhu ta paigutas oma väikse lapse ja koera. Vanalinn jäi talle teepeale, et laps lasteaeda viia. Ja siis jätsime hüvasti, lubas kindlasti ka Eestisse rändama tulla.  Minul aga oli rongile veel mitu tundi aega, seega vaatasin natuke ka Rostockis ringi. Turuväljak, suured kirikud, jõeäärne promenaad – need sai põgusalt ära vaadatud.  

IMG_1327.JPGRostocki raekoja hoone

Rostock on sadamalinn Warnovi jõe suudmes Mecklenburg-Vorpommeni liidumaal, kus elanikke üle 200 000. Linnaõigused sai aastal 1218. Turuplatsil nägin ka kella tiksumas, mis luges päevi ja tunde linna 800. sünnipäevani. Nii et suured pidustused olid seal tulemas.  

Rongile minek kulges probleemivabalt. Enne rongi väljumist tegin kerge söögi mingis aasia restoranis. Menüüks valisin magusat sorti kana riisi ja idudega. Et äkki lööb põhja alt ära sõidu ajal, proovima peab. Rongisõit oli mugav ja kiires ning 3 tundi hiljem astusingi juba Berliini hiiglaslikus raudteejaamas rongist maha. Ilma ekstsessideta. Vaatasin esialgu ringi nagu peata kana, sest hoone oli tõesti pirakas, erinevaid korruseid mitu. Kui pilt selgemaks sai, siis läksin ostsin kohe ka tagasisõiduks piletid ära. Sama hind ehk 27 + 5,50 eurot. On võimalik 44 eurot ka pileti eest maksta, siis saad kiiremini kohale. Minu jaoks aga hetkel küll aeg ei olnud raha (tegelikult pole see seda kunagi olnud) ja paar tundi siia-sinna ei oma tähtsust. Aeg tuleb!

Vastavalt kokkulepitule pidin Berliinis kohtuma sõber Tarmoga, kellega koos oli plaan minna paariks päevaks kergejõustiku EM vaatama. Kuupäevad olid sätitud 10-võistluse ajaks, et oma Eesti kuttidele kaasa elada, lootuses, et ka meitele tulemuse mõttes midagi pudeneb. Üks medal näiteks. See lootus küll paraku ei täitunud, kuna nad kõik kolm katkestasid võistluse. Küll aga sai ära näha meie legendi Gerd Kanteri viimase suurvõistluse. 

Niisiis olin jõudnud oma kolaga ühte Euroopa suurlinna Berliini, mis mahutab elama 3,6 miljonit inimest. Nendest oma 200 000 moodustavad türklased ja 100 000 poolakad. Üldse tõeline rahvaste paabel, kui seal elab inimesi tulnuna 190 erinevast riigist. Öömaja pidime saama Tarmo sugulase Madli juures ja sinna nüüd suuna võtsingi. Kuugli mapp juhatas mind kenasti raudteejaamast kohale. Tee peale jäid puhta juhuslikult need kõige kuulsamad Berliini vaatamistväärt ehitised – 1894. aastal valminud Reichstagi ehk Saksa Riigipäevahoone (parlament) ja Saksamaa rahvuslikuks sümboliks olev Brandenburgi värav, millest viimane ehitati 18. sajandi lõpus Preisimaa kuninga Friedrich Wilhelm II käsul. 

IMG_1330.JPGReichstag 

IMG_1339.JPGBrandenburgi värav

Päris uhke oli neid vaadata küll. Värava juures oli toimumas muidugi taas mingi meeleavaldus, kus käputäis sisserännanuid inglise keeles õiglust nõudsid.

Jätkasin rattaga liikumist ööbimiskoha suunas läbi linna. Tuleb tunnistada, et Berliinis oli küll väga mugav rattaga sõita, liiklus on ikka hästi seal korraldatud. Lihtsalt pidi tähelepanelik olema, kuna rattureid on seal tänu headele tingimustele ka tuhandeid. 

Võistluspäevad staadionil olid pikad. Äratus juba kell 7.15, kuna võistluste algus oli 9.30. Olümpiastaadionile sõit võttis ka U-Bahni (allmaaraudtee) ja S-Bahni (sõitis peamiselt maa peal) tunnikese aega. Õnneks Tarmo võttis navigeerimise enda peale, kuna ta on Berliini ka varem liikunud ühistranspordiga.   

IMG_1343.JPG

IMG_1357.JPG

IMG_1359.JPGOlümpiastaadionil

Olümpiastaadion oli ka ise uhke ehitis, mis valminud 1936. aasta olümpiamängudeks. Ma pole sellisele varem sattunudki. Staadioni kõrval oli ka ujula, kus samuti juba 1936. aastal võisteldi. Tänapäeval sooritatakse hüppeid teinekord ka riietega. 

IMG_1356-1.JPGKarsumm! 

Teisel päeval külastasime staadioni kõrval asuvat kellatorni, kus saime ka üleval hea vaate linnale ja staadionile.

IMG_1363.JPGVaade kellatornist

IMG_1371.JPGKell on säilinud

Vaatasime ka filmi staadioni valmimisest. Hitler kasutas kogu seda maaala tugevalt oma propagandaks. Paljud on näinud dokumentaalfilme Hitleri kõnedest rahvamassidele või hitlerjugendi massvõimlemisest. Need sündisin siin samas, kellatorni ja staadioni vahele tehtud platsil. See mahutas suisa 250 000 inimest, kes said pealiku kõnet kuulata suud ammuli. Nii staadion kui kellatorn on ikka massiivsed betoonrajatised. Staadion sai katuse alla ja renoveeriti 2006 Saksamaal toimunud jalgpalli MM ajaks, kuid 70% säilis staadion algsel kujul. 

Sattusime staadionile kõige kuumemal ajal. +35 ja vaata, et kuni +40-ni  välja. Nii et staadioni sees oli tunne nagu põrgukatlas (mitte et ma varem põrgukatlas käinud oleks). Kui istusid plastikust klapptoolile, siis alguses oli tunne, nagu istuks 110 kraadises saunas lavale ilma aluseta. Õnneks oli võimalus hommikupoolsel sessioonil (võistluspäev jagunes hommikupoolseks ja õhtupoolseks sessiooniks) valida istumiskohta sinna, kuhu päike peale ei ulata paistma. Sessioonide vahel saime teisipäeval ka linnas ringi sõita metrooga, süüa suurimat pizzat, mida mu silmad eales näinud on (ei jaksanudki kõike nahka pista) ja sain osta sobiva nimega spordikauplusest Decathlon (10-võistlus) uued jalatsid. 

pizza.jpgTagasihoidlik lõunasöök

Teise võistluspäeva kulminatsioon oli kahtlemata kettaheite finaal. See oli võistlus, mille järel lahkuvad suurelt areenilt kaks legendaarset sportlast – meie Gerd Kanter ja sakslane Robert Harting. Oli väärikas lahkumisetendus. Noored jõujuurikad jagasid medalid küll omavahel, aga minu jaoks hoopis põnevam oli vaadata Gerdi tegemisi oma viimasel suurvõistlusel. Ja päris viimase heitega pani korraliku punkti ka, möödudes 1 cm-ga (!!) oma vanast rivaalist. See oli väga magus hetk, mille pärast tasus siia tulla. Au ja kiitus Kanterile suurepärase karjääri eest. 

 

71. päev (05.08.) Reriku lähistelt – Rostock 56 km

Oh sa juudas, kuidas tuul öösel telki tuuseldas! Tundus, nagu üritaks mind sealt välja raputada, aga õnneks pidas telk vapralt vastu tuule rünnakule ja püsis kindlalt. Tuul püsis hommikul sama kindlalt ja saatis veel päris pikalt mind. Päevaplaan nägi ette jõuda õhtuks Warnemünde linna, et sealt järgmisel päeval Rostocki rongile minna. Ainult see pisiasi oli jäänud kahe silma vahele, et rongisõiduks on piletit ka vaja endale ja rattale. Mul oli olnud terve ilm aega seda varem teha, aga ikka tuleb jätta viimasele minutile ja sedagi pühapäevasel päeval. 

Tee Warnemündesse (jah, Ostseebad Warnemünde)) jooksis mööda mere äärt ja see oli muidugi totaalselt ülerahvastatud, alguses jalakäijatega mõni kilumeeter ja edasi jalgratturitega. Nagu oleks roheliste rattamatk käimas, kus sõit kahesuunaline. Ühest seltskonnast möödudes kostis sealt noore naise suust häbelik “tere!”. Oli täitsa tore seda kuulda, kuigi täpselt ei tuvastanudki ütlejat rahvasummast.  

Warnemündes läksin kohe ühte kallisse toitlustusasutusse einestama, ühtlasi oli vaja ka Deutsche Bahni (Saksa Raudtee) infotelefonile helistada. Samal ajal möödus sealt mingi suuremat sorti rongkäik, mis samas kiriku juures platsil miitinguks lõppes. Osalemas kõiksugu värvikat rahvast – punkarid, vikerkaarevärvi lippudega rahvas, sisserännanud jne. Siltidelt võis lugeda, et see üritus oli pagulaste toetamiseks. Hiljem selgus põhjus, miks seda meeleavaldust meeletul hulgal politsei eriüksuslasi turvas ja osa linnast üldse ajutiselt suletud oli. Nimelt samal ajal toimus linnas ka teine meeleavaldus, mis oli pagulaste ja Saksamaa migratsioonipoliitika vastu suunatud. Korraldajaks üks kohalik radikaalsemat sorti partei, mis rahva seas aina toetust suurendab. Umbes meie EKRE moodi asi. Minu nähtud meeleavaldus oligi sellele seltskonnale vastukäiguks ja protestiks ning politsei oli toodud neid seltskondi omavahel lahus hoidma. Tundub, et õnnestus. 

Küll aga ei õnnestunud minul DB infoliini inglise keelt valdava isikuga kontakti saada, kuigi hoiti liinil oma 15 minutit. Hiljem selgus, et inglise keeles saab pühapäeval infot vaid kella 13-ni. Seega oli mul nüüd valida, kas minna homme lihtsalt rongi väljumise ajaks raudteejaama lootes parimat või muuta plaane ja sõita kohe Rostocki raudteejaama välja ja osta pilet kohapeal kohe ära. Warnemündest Rostocki oli oma 11-12 km. Valisin igaks juhuks teise variandi ja suure tõenäosusega oli see ka õige otsus. Raudteejaamas ei osatud minuga inglise keelt rääkida ei infopunktis ega ka piletikassas, seega tuli mul pileti saamiseks saksa keelega kuidagi hakkama saada. See ka õnnestus ja pilet oli käes nagu niuhti, hind 27 eurot mu enda ja 5,50 Tuulemurdja eest. Arusaamatuks jäi vaid see, miks ma internetist rattale piletit osta ei saanud sellele rongile, aga kohapeale tulles probleemi polnud. DB lehel oli kirjas, et rattakoht tuleb reserverida päev varem, kuid süsteem piletit broneerida ei lasknud. Nagu selgus, siis kohad müüdud polnud. 

Vahepalana meenutus 10 aasta tagusest rattamatkast Saksamaale. Saabusime tollal sõber Meelisega laevaga Tallinnast Rostocki, jõudes kohale õhtul pimedas. Kus sa võõras linnas selle pimedaga oskad minna? Sadamast väljudest nägime üht üsna tihedat põõsastikku, mille varju telgi ka püsti panime. Hommikul saime aru, et tegu oli ikkagi sisuliselt Rostocki kesklinnaga, aga saime segamatult ära ööbitud. Ja siis panime nagu vasikad aasal mööda teed leekima, täis energiat ja entusiasmi. 15 km hiljem selgus kurb tõsiasi, et olime sõitnud vastupidises suunas soovitule ehk sugugi mitte Hollandi poole, vaid ida suunas. Mis muud kui tuldud teed tagasi. Nii et hommikuvõimlemiseks 30 km lisaks endale oli tubli töö. 

Tulen tagasi käesoleva seikluse juurde. Ka nüüd hakkas kellaaeg hiliseks minema ja tekkis küsimus, et kuhu ma omadega peaksin või saaksin   ööbima minna. Laadisin raudteejaama lähedal söögikohas telefoni ja hakkasin minekule end sättima. Siis aga laskus justkui ingel selgest taevast minu juurde. Nimeks oli sel lahkel noorel naisel Alex ja ta küsis minu käest inglise keeles, et kas  otsin endale ööseks telkimiskohta. Tema ja ta mees Martin olevat rändurite majutuse portaali warmshower liikmed ja seda valmis pakkuma, kui mul onselleks vajadus. Nad olid mind ennist näinud sisenemas restorani, kus ise sõid ja mõtlesid, et võin abi vajada nõnda hilisel kellaajal. Neil ei saanud rohkem õigus olla ja minul ei saanud omakorda rohkem vedada. Jääb lisada, et nende elukoht oli vaid paarsada meetrit söögikohast. Ja õhtul sai Martini ja tema sõbraga laua taga jupp aega juttu puhuda. Nad on  ka rattamatka harrastajad. Nemad rääkisid matkast Liepajast Saksamaale ja Poola teedest, mina omakorda oma matkast. Oli mõnus ja huvitav õhtu.  

 

 

70. päev (04.08.) Kirchdorf – kusagil künka otsas Reriku lähistel 42 km

Hommikul telgist välja ronides tundsin, et külmaks on läinud. Ainult 24 kraadi sooja tavalise +30 asemel! Kell 11 alustasin liikumist tagasi levialasse. Selleks ajaks oli juba ohtralt inimesi ratastega minu öist kodupaika väisamas käinud. Mõtlesin, et midagi targemat teha pole, kui sõita saarelt otse ja omadega järgmisesse asulasse nimega Rerik välja. Nimelisand muidugi ka sellel asulal on Ostseebad, nagu seal rannikualal enamikel linnadel. Ehk siis Ostseebad Rerik.

Kõrvalepõige saksa keele omapäradesse. Nimelt saksa keeles nimetatakse Läänemerd otsetõlkes järveks ehk ostsee, sest “see” tähendab järve. Meri on meer hoopis. Teisalt on olemas ka “meer”, mis tegelikult on järv ehk “see”.  Kui Lennart Meri oleks Saksamaal linnapeaks ehk meeriks olnud, oleks huvitavalt kõlanud, kui nime tõlkima hakata. Meer Meri. 

Ostseebad Rerikus oli minu saabumisajal just toimumas teatrifestival, kus eripiirkondade teatrid ühist kultuuriasja tegemas. Kahjuks jäin napilt ühele lõunasele etendusele mereäärsel avalikul väljakul hiljaks. Oli vaja õgida matkasellil samal ajal. Ja muidugi ka akusid laadida. Sedapuhku tegin laadimispeatuse meremeeste restoranis “Sailor”, kus merekarudele hinnad umbes poole soodsamad kui maarottidel. Mina tellisin hapuliha praekartuliga (sauerfleish mit bratkartoffeln). Täitsa omapärane roog oli, meenutas pisut oma kallerdisega meie sülti. Kõht täis vitsutatud logelesin edasi niisama, lebotasin, lõin aega surnuks ja passisin muidu. Üritasin ühes avalikus baaris blogi kirjutada, aga tahvli klaviatuur enam endast elumärki ei andnud ja tuli see taas sama targalt kotti tagasi toppida. Ostsin kohalikust poest uued patareid ja asusin teele ööbimiskohta. Tee peal oli üsna suvalises kohas peremeheta ja kasutajata vahva laud, kus sain lõpuks oma grafomaania sõltuvushäiret rahuldada. Sõrmed välkusid nagu parematel päevadel.  

Kella 8 paiku leidsin endale ka magamiseks koha. Jälle üle katusealune, kuid sedapuhku mitte veekogu kaldal, vaid üsna kobeda künka otsas.  Katusealused hakkasid vaikselt harjumuseks saama juba. Esimese hooga veeresin küll mere äärde välja, vaatamata liiklusmärgile, et rattatee on seal all suletud. Tee ei olnud siiski mitte suletud, vaid asfalt oli mere ääres 150 meetri ulatuses lihtsalt ülesvõetud ja seal vohas paks rannaliiv. Ei hakanud sellest läbi trügima, et kohta otsida ja keerasi noka ümber. Tagasi mäe otsa  ronides märkasingi oma tulevast ulualust, mida laskudes ei pannud tähelegi. Putka taha sai telk õhtuks üles pandud nii, et tee pealt polnud sisuliselt minu sealviibimist võimalik tuvastada, ka ratas jäi suure tahvlijuraka taha. Nii et mul polnud mingit vajadust ega ka soovi sellest kohast kuhugi edasi sõitma hakata. Lisaks oli sealt ülevalt ka vägagi mõnus vaade kaugemale merele, millega kaasnes boonusena otseülekanne päikeseloojangust. Päike kukkus kiiresti mere taha ära ja minugi päev leidis oma õnneliku lõpu.  

IMG_1296.JPGTelk on üleval

IMG_1289.JPG

IMG_1294.JPGImepärased vaated ööbimiskohast

  

69. päev (03.08.) Grevesmühlen – Kirchdorf 42 km

Hommikul oli mõnus chill. Temperatuur kohe varakult ja vilus +30 kraadi. Ärkasin, ringutasin, sõin, ujusin. Lugesin natuke ka raamatut laua taga. Ikka Hardo Aasmäe kirjutatud ja Juku-Kalle Raidi poolt pärast Aasmäe surma avaldatud lood riikide mõttetusest. Humoorikas, irooniline ja samas väga informatiivne raamat. 

Kell 14.30 jõudsin järgmisse Hansalinna Wismarisse, Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal. Seal on sama äge vanalinn kui Lübeckis, aga väiksem ja vähem rahvast sagimas. Elanikke on Wismaris 43 000. Asutatud 1226. aastal. 1632-1903 kuulus linn aga hoopis Rootsile. Leidsin hiiglasliku katedraali kõrvalt silla postidel paigutatud pronksist põrsaste skulptuurid ka üles, mida sai 10 aastat tagasi toimunud rattamatkal jäädvustatud. 

IMG_1271.JPGPronksist põrsake

IMG_1266.JPGGooti stiilis Marienkirche (St Mary`s) kirik Wismaris 13. sajandist

Pärast vaatamisväärsustega tutvumist tegin Wismari kõrtsis taas pikema pausi. Kurk kuivas ja telefon ka “kuivas”. Vist läks see paus isegi liiga pikale. Igatahes muutus personal minu suhtes juba kahtlustavaks ja närviliseks, kui üle 2 h juba istunud olin. Ei tea, mis plaanid sel karvikul olla võivad ju. Äkki avastas, et raha polegi ja haub nüüd plaani, kuidas külma teha. Igatahes lisaks mind eelnevalt teenindanud neiule ilmus lõpuks lagedale vanem lugupeetud härrasmees (ilmselt mingi ülemuse moodi tegelane) uurima, et kas mul on kõik hästi ikka. Lisaks talle ilmus veel üks kuli ja oli valmis mulle arve tooma. Ajas pisut muigama mind see sebimine. Samas võis neist aru saada, kui end peeglist vaadata. Mina aga võtsin lihtsalt viimast akupanga ja telefoni laadimisel. Ehk tegin neile elektriga ikka külma!

Õhtuks võtsin ette tee saare peale nimega Poel. Saar on 36 km² suur ja asub Wismari lahes. Elanikke 2500, aga suvel ilmselgelt on seal rahvast oluliselt rohkem. Saarele pääseb teed mööda. Mul sinna muidu asja polekski olnud, aga mõtlesin, et aega on palju ja ehk õnnestub sealt kena ööbimiskoht leida mere ääres. Ja ma tulistasin puusalt jälle kümnesse. Aeg oli meeldivalt hiline ja rahvahordid juba vähenenud. Sõitsin Kirchdorfi  nimelisest asulast läbi ja paar kilumeetrit edasi tuli vastu rand.  Kaardilt nägin, et mööda mere äärt läheb metsast väike rada edasi ja päris pikalt. Sõitsin sealt edasi ja peagi leidsin taas ühe katusealuse laua ja pingi panga ees. Väga ilus koht päikeseloojangu imetlemiseks, mida ma muidugi varsti sain mõnuga ka nautima hakata. Telgi panin alles hämaras üles ja ühtegi probleemi ei tulnud. Vaata ja naudi. Ainult kurjavaimu levi oli selle paiga hüljanud, nii et kirjutamismaniakk pidi jälle tühjade kätega jääma ja tahvli ilusasti kotti tagasi panema. Saalomon Vesipruul tuli meelde, kes oma puu otsas inspiratsiooni otsides kurja saatust kurtis ja Jaan Tatikat kirus, et see temal suurt teost kirjutada ei lasknud. Eks siis sai lugeda raamatut, vaadata pangalt päikeseloojangut ja paar õlunaadi sisse endale installeeerida. Ja mis sel elul nõnda viga on. 

IMG_1280.JPG

IMG_1276.JPGLustimisvahend telgi lähedal

IMG_1273.JPGElu on lill!

68. päev (02.08) Waldhuseni mets – Grevemühlen 60 km (kokku 5000 tiksus täis)

Käesolevat kirjatükki sain sisse klõbistada hakata alles 2 päeva hiljem. Küll olid kõik akud tühjad, siis ei olnud lihtsalt levi (Waldhuseni metsade vahel) ja lõpetuseks said klaviatuuri patareid ka veel tühjaks. Nii et mul 3 päeva näpud juba sügelesid, et saaks jälle kirjutada. Järjekordne sõltuvus matkalt koju kaasa võtta – grafomaania.

Nüüd siis sinna, kus poolei jäi. Äratus toimus lindude ühendkooride valju laulu saatel. Üks isend laulis seejuures erakordselt kõvasti ja valesti, aga no vähemalt püüdis julgelt.  

Kuna eile sai juba suund Lübecki peale võetud, siis tuli sealt ikka läbi sõita, kuigi matkateele ta mulle otseselt jääma ei pidanud. Kella poole 1 paiku  rahvast pungil täis hansalinna (ametlik nimi linnal ongi die Hansestadt Lübeck) sisse veeresingi. Hansalinnale vääriline arhitektuur torkas kohe silma, ilus vanalinn. Sisenedes vanalinna läänepoolset piiri tähistavast Holsteni väravast nägin ladinakeelset kirja – Concordia Domi Foris Pax. “Harmony inside. Peace without”. Värav on ehitatud aastal 1464. Tänapäeval peetakse seda üheks linna sümboliks. 

IMG_1252-Copy.JPGHolsteni värav.

Lübecki puhul on tegemist suure linnaga, kus elanikke üle 200 000. Ja asutatud on see aastal 1143. Holsteini krahv Adolf II poolt. Alates 14. sajandist oli Lübeck Hansa Liidu pealinn. Vanalinn on seal muidugi uhke ja kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja. Saksa keisri Wilhelm I ja Saksamaa ühendaja Otto von Bismarcki skulptuurid uhkelt vastamisi seismas.

IMG_1249-Copy.JPGWilhelm I

IMG_1250-Copy.JPGOtto von Bismarck 

Lübecki linnaõiguse (Lübecki õigus oli keskajal Mandri-Euroopa linnades kehtestatud ühtne õigusnormide kogumik) said keskajal Eesti hansalinnadest Tallinn, Rakvere ja Narva. Muuseas, just Lübeckist oli pärit Tallinna Niguliste kiriku seinamaali “Surmatants” autor Bernd Notke. 

Lübeckis sai päris pikalt ringi vaadatud, aga saabus aeg ka lahkuda. Üldiselt oli nüüd päevades passimist omajagu. Kui läbisõit väike, siis kippus päev venima. Sain end lohutada sellega, et pärast põiget Berliini saan kõvasti jalgadele valu anda nii et vähe pole. Siis juba selge siht silme ees – Eesti ja minu inimesed. 

Teepeale jäi väike linn nimega Selmsdorfi, kus tegin väikse söögipeatuse. Menüüks mingi töötlemata kala praekartuliga.  Päris hea roog vahelduseks. Sain seal ka pangale elektrit lisada. Intressivabalt ja lahkelt lubati. Võrdluseks näiteks sama väikses linnas Dassows teatas ettekandjapreili mulle, et neil pole sellist vaba kohta, kus laadida saaks (kuigi nägin, et on). Hiljem tuli spetsiaalselt minu juurde selgitama, et ta ei tohi mind aidata.  Peremees on vist kuri kubjas seal. Selline asi juhtus esimest korda matka jooksul, kus ränduril ei lubata telefoni laadida.

Tee Dassowst edasi Grevemühlenisse oli paras kolgata tee. Ma ei tea, miks rattateede projekteerija ratturid sinna liiva sisse saatis, kuigi selleks poleks vajadust olnud. Rööprähklesin ja sajatasin seal liiva sees mehemoodi.  Sunniks selle teemeistri ise ka selle raja rattaga läbima, maanteerattaga ja sadula võtaks ära. Sellised veidi sadistlikud mõtted tulid seal pähe. Jälgedest oli näha, et keegi oli enne mind ka seal rattaga maadelnud. Aga noh, lõpuks higist leemendades kohale jõudsin.   Võtsin kohalikus toitlustusasutuses midagi hamba alla ja siis juba kohta otsima. 

Selleks õhtuks laagrikoha leidmine kuulub taas maailmaimede hulka. Keerasin suurelt teelt maha ja läksin päris umbes mööda järve äärt metsarada pidi ja vaatasin, et mis saama. Ja ennäe imet, leidsin majadest jupp maad eemal  katusealuse laua ja pingiga koha. Vettesiirdumise võimalusega. Puude varjus. Perfekto. Gracias. 

IMG_1264.JPGÖöbimiskoht. Kõigi mugavustega. 

 

67. päev (01.08.) Neustadt – Waldhuseni mets Pöppendorferi lähistel 45 km

Hommik kämpinguplatsil oli hämmastavalt vaikne. Päike oli see, mis mind üles ajas ja sundis praeahjust välja tulema. Panin asjad kokku ja läksin Neustadti tagasi, istusin jälle pargipingile mere ääres, kus eelmiselgi päeval sai jalga puhatud, olin lihtsalt niisama. Vaja oli mingi generaalplaan välja mõelda, mida enne Rostocki jõudmist siis teha. Samuti kiikasin Rostock – Berliin rongiühenduse teemat. Aeg on raha, nagu meil Euroopa Liidus kombeks – kui tahad 2,5 tunniga Berliini jõuda, siis maksad pileti eest 44 eurot, kui aga oled nõus nõksa kauem sõita ehk 3,5 – 4 h, siis pääsed alla 30-eurose piletiga. 

Tänase sõidu kohta vaatasin kaardilt, et peaks tulema mõnus mereäärne kruisimine. Mere äärt mööda tee kulgeski, aga see oli ikka metsik, mis seal teel toimus. Kruisimisest polnud juttugi. 15-20 km oli seal ainult puhast randa, kus meeletud rahvahordid liival lösutamas, ringi töllerdamas või vees sulistamas. Loodus Saksamaal juba tühja kohta ei salli! Kõik kohad olid inimesi täis, kust läbi sõitsin. Ei olnud mugav sõita, ei olnud. Mingi 12-13 km sain ise “nautida” seda rannariba, aga silmaga oli näha, et see rand on veel oluliselt pikem. 

Teele jäi linn nimega Travemünde. See kuulub Lübecki haldusüksuse koosseisu ja asub Trave jõe suudmes Lübecki lahe kaldal. Trave jõgi oligi väike komistuskivi ja mõttekoht – kas minna laevaga üle või sõita rattaga ringi. Otsustasin ilma laevata seilata ja jääda rattale truuks.

Jõudsin läbi ilusa allee kohta, kus 1945-1951 oli suur põgenikelaager, kus käis läbi üle miljoni inimese. Oli neid, kes teeninud Wehrmachtis, samuti sõjapõgenikke ja idaaladelt sunniviisiliselt ümberasustatud inimesed. Seda nimetati Pöppendorferi laagriks. Säilinud sellest laagrist pole midagi, aga  teedevõrk oli nagu ruudukujuline võrgustik. Sõitsingi mööda seda teedevõrku paksu ja võimsa metsa vahel. Nägin seal muuhulgas sajandeid tagasi maha pandud kivipurakat, mis tähistas Lübecki linna ja Oldenburgi vahelist piiri. 

IMG_1243.JPGTeel ööbimiskohta

IMG_1247.JPGSaksa sõjavangide laager 1945-1951

Tee ääres oli omapärane katusealune, mis on kellelgi õnnestunud otsast ka põlema panna. Aga hakkas silma. Metsa all  vana laud pingiga, nii et otsustasin siia jääda tänaseks. Vahelduseks rahvamassidele ka metsa ja loodust. Vaikust metsas siiski eriti ei kuule, sest loodushääli on nii palju. Aga mõnus vaheldus on.  Tühja täna sest hügieenist ja veest, olen metsaline ja õige metsaline ikka haiseb. Mu rattal on RMK kleeps “metsaga mestis”, nii et sobisime Tuulemurdjaga mõlemad sellesse keskkonda. 

IMG_1246.JPG

IMG_1248.JPGKodu – köök ja elutuba ning taga magamistuba