17. päev (12.06.) Yyteri – kusagil paadisadama kõrval 91 km

Yyterist sai “karavan” liikuma alles 11.30. Tegin endale seekord taas gurmeejooki, lisaks väike võileib ja külm riisipuder moosiga. Soomes sai seda päris tihti sisse uhmerdada hommikuti ja maitses päris hästi, kui moosi ka sisse segada ja sooja jooki peale larpida. Hommikul kämpinguplatsil oli ka see ajalooline hetk, kui esimest korda tuli üks soomlane mu juurde (jätan arvestusest selle mehe välja, kes 13 aastat Eestis elanud ja minuga eesti keeles rääkis) ja tundis huvi mu tegemiste vastu. Kuna jutu käigus selgus, et tegu oli õpetajaga, siis pole ka imestada. Igatahes sain oma loo ära rääkida ja talle väga meeldis mu ettevõtmine. 

Hommikul meenusid ka öine lament ja kisa, mis kuskilt eemalt mu telki kostus.  Nagu oleks sõda lahti läinud. Keegi röökis täiest kõrist, mingid kolakad või paugud käisid. Ja nii oma 10 minutit jutti. Hommikul sain teada, et paugutamiseks siiski ei läinud, aga mingid ülejoonud kodanikud olid lihtsalt otsustanud üksteisel kulmud rulli taguda ja sel viisil, et see ikka vähemalt 7 maa ja mere taha kuulda oleks. 

Aga edasi sai vaikselt asju pakitud, saksa paariga veel juttu puhutud, head sõnad teele kaasa antud ja pildidki tehtud. Ja siis sadulasse ja Reposaare suunas teele. Sinna oli tubli 14 km, nii et paras soojendus päeva alustuseks.  Ja saar on ilus, seal on väikesed puust majakesed 19. sajandist ja 20. sajandi algusest, kaunis kirik, Merry Monk pubi ja Sale pood.  

Tee peal on kasvanud ka soome keele teadmised. Täna sain näiteks teada, et uimama tähendab soome keeles ujuma. Teeviidad muudkui juhatavad uimaranda 🙂

Veerand kuue ajal olin omadega Meriokarva nimelises asulas, kus sai kebabi ja pizza asemel korraliku kanasalati nahka panna – üks väheseid sööke, mida võiski peaaegu tervislikuks pidada, kuigi peale kuukasin muidugi coca-colat. Edasi oli vaja vaikselt ööbimiskoha peale mõtlema hakata, sest kilomeetrid kulusid, aeg muudkui keris ennast edasi. Aga ei kippunud teele jääma mingit võimalustki kuskil, et võiks laagrisse jääda. Kristinestadti haldusüksuse sildi all oleks asfalttee nagu noaga pooleks lõigatud, järgnes paras märg ja liivane õudus. Mõni kilumeeter edasi siiski toimus ka seal uue asfaldi panek, nii et arenevad. Suvalisest tee otsast pöörasin “magistraalilt” maha, mis võis teoorias merele kõige lähemale viia ja ennäe imet – tsäkk pott. Mere ääres oli paadisadam, aga selle kõrval oli veel üks väike plats,  kus leidsin vana sammaldunud kõikuva laua koos pingiga. Koht telkimiseks olemas ja laud kirjatöö jaoks samuti. Isegi WC ja prügikast täitsa olemas. Hiljem tuli üks kohalik taat ujuma ja mainis, et ega siinkandis tõesti rohkem ööbimiseks sobivaid kohti polegi. Ja et ma võin vabalt oma telgi üles panna. All right! Nii et joppas ikka korralikult.  Saabudes paistis päike otse peale ka veel. Nagu öeldakse, et pime kana leiab ka vahel tera. 

laagrikoht-paadisadama-kõrval.JPG

IMG_8061.JPGLaagrikoht – vaade ülalt ja vaade alt

Täna sai läbitud 91 km ja kokku tuleb juba 1600 km.   

16. päev (11.06.) Rauma – Yyteri 82 km

Täna suutsin luugid lõplikult avada veerand kümme. Mitte ei viitsinud varem karku alla ajada. Mõtlesin, et lõppude lõpuks olen ju iseenda peremees, nii et kui ei taha varem end aktiveerida, siis ei aktiveerigi ja kogu moos. Kes saab mind käskida, nagu ütles Heino Mandri mängitud purupurjus vana teener Madis telelavastuses “Elavad surnud”.  Kõik aeg matkal oli minu oma. Ja seda aega voolas kogu aeg juurde, mis tõi endaga kaasa uued kohad ja uued inimesed. Aga lõpuks tuli end vaatamata kõigele ikkagi liikvele ajada ning ees oli ootamas Rauma vanalinn, kuhu eile veel ei jõudnud. Rauma on tõesti lahe, väikeste puidust majadega linnake. Seda kinnitab fakt, et just Rauma vanalinn on esimesena Soome linnadest võetud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Aga aeg taas taldadele valu anda, reielihastest rääkimata. 

Panin ühe puhkepausi ajal oma märkmikusse kirja, et minu kaardirakendus telefonis Here We Go on mind väga hästi teeninud, viinud mind suurtest teedest eemale ja isegi metsavahelistele radadele (kus näiteks kohtusin ka isand kährikuga). Täna olid teed metsade ja põldude vahel samuti liiklushõredad ja mõnusad.  Kohtusin auväärt musta rähniga, kes otse tee ääres puu otsas oma asju ajas. Palusin talt luba teda jäädvustada, kuid ta polnud nõus, viitas Euroopa Liidu andmekaitsemäärusele – eraelu puutumatus. Tuli austada tiivulise privaatsust ja edasi liikuda. Jõudsin selle kiituse vaevalt kirja panna, kui hakkas juhtuma. 5-6 km  oli nii halb teelõik, mida ei kohanud ka Venemaal (vaene Tuulemurdja). Küll aga tõi meelde 2009. aastast Riia tugimaantee Ergli teed Lätis, kus sai koos kamraadide Mella ja Kidraga madistada higipull otsaees. Nimelt oli tee esiteks kaetud ohtra väikese kruusaga, teiseks oli tee parasjagu treppis ja kolmandaks olid sisekurvid niivõrd suure kaldega, et meenutas velotrekki. Kui hooletult kurvi lähed, oled ka omadega kraavis. Sellisel külavaheteel olid sõidujäljed sisse sõidetud muidugi võimalikult sisekurvi, jäljest väljaspool oli aga seetõttu kuhjunud suuremas koguses kruusakive. Seega juba sisekurvis olles sealt üles murda on ikka tükk tegemist. Ühe korra olingi sunnitud päris seisma jääma, et mitte teelt välja kraavi vajuda. No vot sõida siis seal. Õnneks ei tulnud sellel teelõigul ühtegi autot vähemalt vastu. 

Kuna eilne laristamine (2 korda päevas pizzat süüa Soomes on liig mis liig) sundis tegema mingeid korrektuure, siis ühes järjekordses asulas nimega Luvia tegin baaris söömise asemel piruka ja banaani pausi  piimaga.

Minu kaardirakendus polnud veel tänaseks lõpetanud mulle seikluste korraldamisega.  Seekord üllatati mind teedega, mida isegi kaardil ei peaks olema – kahe põllulapi vaheline rada põllumeeste tarvis ja siis edasi graniitkivikestega täidetud metsarada. Kuigi need kivikesed ei tõotanud mu rattale head, siis üldiselt oli kohati isegi päris äge rada, parem ikka kui suurel teel kõik see aeg sõita.

rattatee-Soomes-2.JPG

rattatee-Soomes.JPGRattasõiduteed Soomes

Ja üllatused jätkusid veelgi – pärast võsa vahel ragistamist saatis Here-We-Go mind perfektsele asfaltteele trassi kõrval, kus peale minu ja ühe traktori rohkem liiklejaid polnudki. Tekkis tunne, et  see Here-We-Go kasutab minu peal sarnast piitsa ja prääniku taktikat nagu sain maitsta enne matka Omaklubi trennides. Ja nõnda ma kell 15.30 jõudsingi järgmisesse suuremasse linna Porisse ehk Porri. Istusin ühte tühja toitlustuskohta maha, panin vidinad laadima, tellisin kannu 6-eurost ja hakkasin juurdlema õhtuse laagrikoha üle. Valik langes järjekordsele kämpingule Yyteris, mis asub Porist ca 20 km kaugusel.  Järgmisel päeval oli plaan  minna edasi Reposaart vaatama ja Yyterist oleks hea seda teha.Poris peatas mind ka üks eestlane veel, ajasime paar sõna juttu eesti keeles, taheti ka minuga pilti teha. No ikka kuulus mees ju 🙂 See eestlane teatas, et ilmateade lubas lähitulevikuks vihma. 2-3 minutit hiljem hakkaski vett alla tulema, õnneks mitte lahinal, aga kestis päris pikalt. Nii et telgi ülespanemise ajalgi veel tilkus pisut. 

Yyteri kämping erilist muljet ei avaldanud, aga koht telkimiseks vähemalt olemas. Ise olin sel matkal muidugi oluliselt paremaid kohti leidnud telkimiseks. 

Õhtul, kui toimetused tehtud, istusin kämpingu restorani ees laua taga ja kirjutasin oma blogi. Järsku astusid ligi mees ja naine ja küsisid, et kas see matkaratas telkide juures on minu oma. Vastasin jaatavalt. Selgus, et nemad olid just need, kes minu lähedale olid oma telgi üles pannud ja on samuti rattamatkajad. Juba 6 nädalat teel olnud. Rääkisime pikalt juttu Tatjana ja Sebastianiga. Nemad alustasid Saksamaalt, tulid läbi Taani Rootsi, sealt paadiga Turusse ja siin nad olid. Eesmärgiks sõita ratastega Peterburgi, sealt lennukiga Uuralitesse, kus juba rattaga sõit kandis, kust Tatjana pärit on. Kisub juurte juurde tagasi vist. Väga äge kohtumine taas.

saksa-ratturid.JPGTatjana und Sebastian

15. päev (10.06.) Rautila kandis – Rauma 85 km

Hommik saabus taas kajakate mürgliga, himustasid ilmselt liigikaaslastel sabasuled viimseni välja nokkida ja mõnel võis see isegi õnnestuda. Kisa oli küll selline.  Lõpuks ajasin kargu alla ka endale, kell oli siis 8.50. Gurmeejooki seekord endale ei keetnud (jah, ikka see vana hea 3 in 1), sest päriskohvi võimalus oli lähedal. Tänu sellele sain juba 9.30 oma santlaagri kokku ja uus päevatee võis alata. Suure tee ääres, kus eile õhtul burksi õgisin, tegin niisiis hommikuse kohvi ja saiakese (tervislik toitumine nr 62). Rahakotti jäid veel mõned veeringud vaid. Seega panin lootused järgmise suurema asumi Uusikaupunki peale, see on piisavalt suur koht. Kuna tuuleolud ja maastik olid täna erakordselt soodsad, siis tee möödus lausa lennates. Kell 12 olingi juba Antsla sõpruslinnas Uusikaupunkis (rootsi keeles Nystad). Kuulus linn selle poolest, et Uusikaupunki rahu lõpetas 1721. aastal Põhjasõja.  

Linna sisse sõites aga oli väike hämming. Eemalt vaatasin, et mingi massiüritus aasa peal. Lähemale jõudes selgus aga, et üles oli pandud kümneid inimeselaadseid nukke, erinevates rollides ja positsioonides – tantsimas, ümber lõkke mängimas, autot remontimas, silda viskamas, koolitunnis, tuletõrjujad olid ja niisama lebotajad jne. Päris äge segasummasuvila linnaserva püsti pandud.

IMG_0564.JPG

IMG_0572.JPG

Uusikaupunkki-tsiklimees.JPGUusikaupunki linnarahvas

Sularaha mure sai linna jõudes kohe murtud, seejärel väike kehakinnitus ja uuesti maanteele.  Järgmine põgus peatus oli Pyhärantas, Päris-Soome maakonnas. Sealt edasi jõudsid Tipp ja Täpp seekord sõbralikult koos Rauma linna ja juba enne kella 6. Mõtlesin seekord kämpinguplatsil majutuda, et saaks vahelduseks pesta ka ennast.  Seega suund Poroholma kämpinguplatsile, mida mulle ka varasemalt Soomes elavate eestlaste poolt soovitatud oli. Ilus koht on, seda ei saa salata.

Soome keeles on selle kämpingu nimetus Poroholma lomakeskus. Ma lisasin omavoliliselt ühe o sinna lomakeskusele juurde ja asi toimib 🙂 Ja kuna olin sattunud laristamise lainele, siis las minna. Natuke võib endale pai teha, eksole.  Kehvem külg asja juures on see, et siinsed kajakad oskavad isegi veel võikamat lärmi teha kui eilses ööbimiskohas. Ilmselt turistide juuresolu annab neile ekstratämbri.  Luust käib läbi, kui kriiskama hakkavad.

 Ilm oli ilus, tellisin ühe külma õlle algatuseks ja puhkasin pisut jalga. Üks nn teise päeva soomlane (loe: kerge pohmelusega, mille vastu juba vastavad ravimid tarvitusele võetud), kes oli varem 13 aastat Tallinas elanud, tuli minuga juttu ajama. Oli sinimustvalget lippu mu rattal märganud.  Sain siis oma loo ka taas ära rääkida. Aga rohkemat ei viitsinud temaga suhelda ja tegin minekut. Telki kuhugi paika sättima. Telkimisalaks oli jäetud muruga kaetud kivine küngas, mis on kolmest küljest merega piiratud. Telki andis üles panna sinna kivide peale, aga lõpuks siiski läks õnneks. Edasi sai juba kaunist merevaadet nautida künka otsast. 

Hea tava kohaselt ka Rauma linnast, mille vanalinna kavatsesin järgmisel päeval tiiru teha. 1442. aastal linnaõigused saanud linnas elab ca 39 000 inimest. Kui Turu oli see linn, kus hull pussitaja 2 inimest tappis ja veel mitmeid vigastas, siis Raumas toimus 1989. aastal Soome esimene koolitulistamine, kui 14-aastane poiss tulistas surnuks 2 klassikaaslast. Kriminaalvastutusele teda aga ei saanud võtta, sest ta oli alla 15-aastane. 

Kummaline on see, et kuigi hommikul vaatasin kaardilt, et Raumasse peaks olema umbes 75 km, siis lõpuks tuli kokku ikka 85 km.  Ja see pole esimene kord. Aga täna sõiduga erilisi raskusi ei olnud. Näis, mis edasi saama hakkab, kui põhja poole liigun, kus tõusud hoopis karmimad lubati olevat.  Ma tuletan siis endale rasketel hetkedel meelde, et shut up and ride your bloody bike! Sellenimelise kleepsu annetas sõber Iiro turulinnas ja see sai aukohale ratta pulgale kleebitud. 

Mõned ilusad vaated Poroholma ööbimiskohast.

IMG_8029.JPG

IMG_8037.JPG

IMG_8054.JPG

Rauma-kämpingust-vaade.JPG

IMG_8051.JPGPerekond valgepõsk-lagled

14. päev (09.06.) Turu – Rautila lähistel jõe ääres 78 km

Täna oli uni eriti magus! Kuna korteri peremees ka varem liikuma ei hakanud, siis ajasin end üles alles pool kümme. Kohvi ja hommikusöök. Iiro vaatas mu ratta üle, sest väntamisel tekkivad krõksuvad hääled tegid mind pisut murelikuks. Iiro arvas, et asi on pedaalides,  miski loks olevat sees. Kusjuures alles Narvas sai pedaalid ära vahetatud. Kasutasin ka võimalust, et korraliku pumbaga rehvidele piisavalt õhku sisse pumbata. Oligi viimane aeg seda teha, sest Iiro mõõdikuga pump näitas, et rehvis polnud 3 barigi õhku enam sees, normaalne on 5-6 isegi. 

Panin asjad kokku ja siis tegime Iiroga rattaga veel väikese tuuri Turu kindluse juurde, sõites mööda jõe kallast, kuhu eelmisel päeval me polnud jõudnud.

Turu-linnus.JPGTuru kindlus – üle 700 aasta vana

Turu on küll üks ilus linn. Soome vanim linn, mis on asutatud aastal 1229, asub Aura jõe suudmes ja linnas elab 184 000 inimest.  Turus asub Soome vanim ülikool, mis asutati 1640. aastal. Turus asub ka laevatehas, kus valmis näiteks Tallinki uus kiirlaev Megastar. Muuseas, aastal 2011 jagas Turu koos Tallinnaga Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Ma seda fakti ei mäletanud enam või ei teadnudki üldse. Tahaks kindlasti Turu linna tagasi  minna, palju on seal veel vaadata ja näha (nt see kindlus seest, Meremuuseum jne).   Ja siis oligi aeg Iiroga hüvasti jätta ja oma teekonda jätkata.  

Järgmine linn ootas juba ees ja selleks oli Muumide kodulinn Naantali, kus elab ca 19 000 muumitrolli (oi, muuumi!). 1443. aastal linnaõigused saanud Naantali on samuti ilus linn, turistide  lõks ka muidugi. Astusin sellesse lõksu ka ise täie otsustavusega sisse. Lihtsalt pidin seal otse sadamas istuma jääma ja sööma ülikallist turistieinet (mitte segi ajada konserviga!). Hind oli toorem kui söök – 25 eurot 🙂 Aga vaade oli see-eest vägev saarele, kus Muumid möllavad, jahisadamale ja  ilusale birgitiinide ehk Püha Birgitta ordu kloostrile. Teed jätkates sain sõita mööda üliägedat arhipelaagi, ühelt saarelt teisele.

Naantali-arhipelaag.JPGNaantali arhipelaag

Ööbimiskohta polnud seekord ette välja vainud, mõtlesin, et vaatan, mida tee mulle toob. Tõi seda, et Askaineni küla võttis mind vastu kirikukellade kajaga. Kirik oli ka täitsa uhke.

IMG_0553.JPG

Kiriku lähedal tegin kohvikupausi. Mõtlesin seal telefoniakut laadides (päris tihti tuleb seda ka laadida, kui tahad telefoni kaardina kasutada), et sõidan veel 20 km ja vaatan ööbimiskoha kuhugi jõe ääres. Bensukas enne veel  õhtusöögiks üks hamburger, kus avastasin ka, et mind on tabanud sularaha defitsiit. Minu pangakaarti bensuka kaarditerminal ei aktsepteerinud ja  rahakotist kaevasin välja vaevu 5 eurot. Soomes paraku pole nii nagu meil, et bensuka juures on atm-d. Sellest kohast oleks tulnud 10 km sõita, et sularaha saada. Rõõmu tegi aga telefonikõne kodust, omade häält on ikka hea kuulda. 

Telkimiskoha leidsin Rautila kandis jõe ääres kella 9 paiku õhtul, kui sõitsin suure tee pealt täiesti umbes maha kaardi pealt nähtud jõe suunas. Ja õnnestuski leida mahajäetud maja ja selle juures vana pehkinud paadisild. Koht tundus alguses vaikne paigake, aga loodus korraldas seal ikka sellist mürglit, et hoia ja keela. Kajakad täristasid nagu Lasnamäel ja nõnda valjusti, et tahtis kuulmise ära võtta, luiged tiibadega pladistades muudkui saalisid roostikust vette ja tagasi ning suuremat sorti kalad lõid sulpsu.  Mina siis toimetasin isekeskis, luiged ajasid omi asju ja kalad omi. Lõpuks jäi loodus magama ja vaikus oleks olnud täiuslik peegelsileda veesilma ees (kusjuures ma ei saanudki aru, kas tegu oli ikka jõega või mingi meresopi pikendusega vms – välimuselt jõgi nagu jõgi, aga kahtlus tekkis, kui kaarti vaatasin), kui mitte inimlooma tekitatud tümakas poleks metsade taha kostnud. Sellegi poolest oli väga mõnus istuda ja uut päeva oodata. Kuulsin, et soomlased pidasid juba jaanipäeva. Nojah, kes vara alustab, see saab ka vara õhtule, nagu rahvatarkus teab rääkida.

IMG_7971.JPG

IMG_7977.JPG

Üks häda veel siiski. Nimelt Täpp (no see minu roheline alter ego matkakaardil) oli jonnima hakanud ja  minust maha jäänud, tuli pärast mulle otse üle mere järgi. Ehk siis GPS jälgimisseade andis teist päeva järjest poole tee peal otsad ja päeva teekond jäi seetõttu poolikuks matkakaardil.  Hommikul sai alles laadida. See tegi natuke tuska küll, varem kestis ikka õhtuni ära. Nagu hiljem selgus, siis seadme aku vajaski välja vahetamist. 

13. päev kusagil-järve-ääres – Turu 96 km

Äratus juba pool üheksa. Ei tea, mis mulle sisse läks, et nii vara. Pisut jahe oli magada, aga ei hullu. Väike 3 in 1 gurmee jook juhatas päeva kenasti sisse, viimane saiake põske, asjad kokku ja rajale. Vähemalt esialgu tundus, et risti all magamine ja mõned soovid kõrgematele jõududele on vilja kandnud, sest esimesed pool päeva oli täitsa inimlik tuul. Sealt edasi tuli juba nagu tavaliselt. 10 km  sõidetud ja teel jäi ilusa kohaga asula – Kitula. Ilmselt on külakeskuseks naistesaun.  Ka järgmine küla jäi meelde, see oli Vanhakylä. Venemaal oli mäletatavasti Vanakjulja. Aga songivad mis nad songivad oma keelega, Vanaküla jääb Vanakülaks. 

Päeva sihtkohaks määrasin endale Turu linna, kus olengi tahtnud pisut rohkem ringi vaadata. Ka ööbimiskoht oli selge, sest kõikvõimas Facebook vahendas mulle seal öömaja ehk eestlanna Leelo pakkus lahkesti kohta tema ja tema noorhärra korteris. Muidugi ei olnud ma ebaviisakas ja nõustusin 🙂 Aga sinna oli tarvis ka jõuda kõigepealt. 

Kella poole ühe paiku jõudsin Salosse. See linn torkas sellega silma, et erinevalt kõikidest teistest linnadest Soomes, millest läbi läinud olin, ei olnud Salos tehtud midagi ratturite heaks ja eraldi kergliiklusteed linna sisenemiseks polnud. Vastupidi, üsna ohtlikult kitsas rada tee perves oli jäetud sõitmiseks. Kui Salo välja jätta, siis asulasisesed ja paljuski ka asulavälised teed on seal täitsa ratturisõbralikud. Kui ilm ka veel seda head tahet toetaks, oleks 5+. Isegi nende lõppematute tõusudega (üks oli täna pea 1 km pikk)  hakkasin vaikselt harjuma, aga tuule sõbraks ma küll ei saanud kuidagi. Õnneks oli teel Turu poole keegi “hea inimene” metsareostaja tee pervele oma vanad diivanid visanud, saingi korraks oma tagumise otsa maha toetada väheke laiemale pinnale kui sadul. 

IMG_0540.JPGPuhkehetk metsa all

Paarkümmend kilomeetrit enne Turu linna sõitis “täiesti juhuslikult” mulle vastu tuttav nägu Eestist Erkko, kes pakkus võimalust veel enne viimast pingutust oma tagumised põsed pagasnikusse paigutada. Terve matka on tegelikult istumise pausid minu sõidule eriti ergutavalt mõjunud, nii et kulus marjaks ära ja sai ka mõne sõna eesti keeles juttu vesta.  

Pärast kella 6 õhtul jõudsingi otse ja omadega Turu linna  ja Iiro ukse taha. Soome keeles tähendab linna kindlust, aga no eks inimese kodu olegi kindlus. Uksest sisse astudes vaatas mulle vastu 4 ratast. Perenaine Leelo, kes mulle selle õhtu öömaja lahkesti pakkus, oli parasjagu mujal, nii et kahjuks temaga ei kohtunudki. Ja vastuvõtt oli uhke – külm õlu näppu (mis on teadupärast parim taastusvahend!) ja seejärel sooja duši alla (!!). Lisaks kõigele said ka matkariided puhtaks. Täisteenus, pole midagi öelda. Inimeste lahkus on üldse terve senise matka mind saatnud. Loomulikult  sain korraliku keretäie kah veel, mitte nii nagu viimasel ajal kombeks, et hammaste taha lähevad vaid saiakesed ja kiirtoit. Pärast söömist tõmbasin pisut hinge ja ajasime juttu. Selgub, et võõrustaja Iiro on samuti rattahull. Lisaks sellele, et on sõitnud läbi Eesti-Läti-Leedu-Poola ja jäänud selle käigus koertekarja rünnakus ellu, ehitab ta mehaanikuna ka ise rattaid! Ja mõtted ja jutt ka klappisid meil temaga päris hästi. Peagi läksime linna peale patseerima. Jalutasime jõe ääres, kuhu olid viimaseid päiksekiire tulnud nautima kümned ja kümned turulased. Jõe ääres istusime pingile õlut rüüpama. Seal kohtusime veel kahe kohaliku hipsteriga, kes olid muuseas hiljuti Eestis käinud ja lugesid Eesti linnade nimesid ette. Huvitavad tüübid olid. Enne korterisse tagasi minekut läksime läbi kunagi keset väljakut avaliku peldikuna kasutusel olnud hoonest, mille inglased on baariks kohandanud ja kus kohalikud vutihullud jalgpalli vaatamas käivad. Õhtuti käiakse seal ka house muusika taktis vibreerimas. Ja siis juba oli aeg pikali visata. 

Iiroga-Turus.JPGIiroga Turu linnuse ees 

12. päev (07.06) Kantvik – kuskil 30 km enne Salot 67 km

Hommik saabus kell 9. Avastasin, et öösel oli keegi kurinahk lauale jäänud ühe pooliku ja teise terve pudeli vett ära virutanud. Söögi tegemise asjad olid laual kõik alles. Pidi vist kõva janu olema pikanäpumehel. Täna hommikul läks kohmitsemisega pisut kauem aega, sest tegin ise süüa ja juua. Alles kell 11 sain minema. 

Esimene sihtkoht oli Lohja nimeline linn, kuhu üks eestlanna mind eile õhtul näoraamatu vahendusel külla kutsus. GPS saatis mind huvitavat teed mööda, see tähendab, et mitte ainult mööda sõiduteed, vaid ka metsade ja põldude vahelt. Ja seal metsade vahel oli kohe ka üks ootamatu kohtumine kährikuga, kes äkitselt minu ees metsast teerajale kargas, vaatas mind korraks imestunud näoga ja hakkas mööda rada rahulikult edasi sörkima, alles mõnikümmend meetrit hiljem pööras metsa tagasi. Nägi vist, et ma ei kavatsegi tema seljatagant ära minna. 

Ilm oli jälle kehvemaks pööranud ja tuul taas päris maruline. No ei saa nendest tõusudest hõlpsasti üles, kui tuul otse näkku tormab või siis tahab teelt välja trügida. Poole kolme paiku jõudsin ähkides ja puhkides lõpuks Lohja. Sain Ingridi ja tema kaasa korteris end pesta, telefoni ja akupanka laadida. Nuumati mind sellise praega, et hoia ja keela. Pakuti ka ööbimisvõimalust, aga aeg oli liialt varane selleks. Mul oli algselt plaan õhtuks hoopis Salosse jõuda. Ingrid pakkus oma abi ja hakkas kohe mulle otsima sinna ööbimisvõimalust. Päeva lõpuks leidiski, ainult häda oli selles, et mina Salosse selle tormiga sama päeva õhtuks välja ei punninud. Kuradi tuul kiusab mind juba liiga jõuliselt. Ehk aitab juba. 

17.00 tegin laadimispeatuse Sammati külas. Asjad laadima, 6-eurone õllekann ette  ja siis hakkasin uurima, kuhu õhtuks maanduda. Muud plaani ei nuputanudki välja, kui et osta poest vajalik kraam ära ja vaikselt otsima hakata, kuhu võimalik oleks oma santlaager püsti panna. Nii et selles lootuses jätkasin teed. Üks paar metskitsi kepslses veel tee ääres rõõmsalt, neid see tugev tuul vist ei sega oma kitseasju ajamast. Ja ennäe imet, vaevalt jõudsin 7 km üles-alla kruusateid mööda sõita, kui väike järvesilm jäi tee äärde. Uurisin asja lähemalt ja paik tundus sobivat laagrisse jäämiseks. Suur kaljumürakas järve lähedal, mille ette rist üles pandud koos jumalasõna kuultava infolehega. Risti ees altari moodi asi ja ümberringi pingid. Ilmselt on siin seltskond jumalasõna käinud kuulamas/kuulutamas.  Seega jäin paigale, lootuses, et vast keegi enam ära ajama ei tule. Seda enam, et Jumal ise valvab mu und.

järv-suure-risti-jurues.JPG

IMG_7970.JPG

Üks üllatus ootas mind veel. Istusin rahulikult pingil, vaatasin järvele. Korraga peatus auto tee ääres, mõtlesin, et kas tõesti ikkagi maaomanik tuleb aru pärima, et mis teen siin. Aga ei, tuli hoopis Pille lastega mulle spetsiaalselt rabarberikooki, rabarberikisselli ja kommi tooma 17 km kaugusel asuvast kodust. See oli ikka äärmiselt armas neist, nii soe tunne jäi sellest külaskäigust. Ja sellega oli paslik ka päevale joon alla tõmmata. 

 

11. päev (06.06) Porvoo – Helsingi – Kantvik 108 km

Hommikul oli äratus kell 8, sest Ronja pidi tööle minema, mis tõttu pidin muidugi ka mina lahkuma. R-kioskis tegin väikse kohvi ja paar värsket saiakest ja siis tuli taas väntama asuda. Ilm oli õnneks leebunud ja suurem tuul vaibunud. Eelmise päeva tegemata töö (sõitsin ju vaid 40 km) tuli nüüd tasa teha. Kui eile läbisin esimesed 20 km 1 h 20 min, siis täna sain sama maa tunniga hakkama. Puud küll endiselt õõtsusid tuule käes, aga laskis vähemalt natukenegi sõita. Pool üksteist tegin jälle kohvipausi saiakestega Söderkulla kohvikus. Mind ennast ka hämmastab, kui palju üks inimene võib neid magusaid saiu sisse ajada endale?! Kodus ei tarvitanud seda kraami üldse mitte. Ju siis kulub seda energiat nii palju, et läheb kõik sisse, mis kätte satub. 

Väikese ehmatuse elasin ka üle täna. Nimelt oli mu tahvelarvuti (minu matkakirjade varaait, kuhu ma õhtuti ikka blogi trükkisin) ekraan värvunud roheliseks ning sinna ilmunud suur hüüumärk ja mingi veider elukas silmad kinni . Ühelegi katsele tahvel äratada või kinni panna ei reageerinud. Olles juba plaani võtnud Helsingis spetsialisti juurde sellega minna, hakkas tahvel korraga iseenesest siiski uuesti tööle. Ei saanudki aru, mis teda siis vahepeal vaevas. Aga teine tore asi oli see, et ilmataat va silindrinahk otsustas mind väikese vihmaga taas üllatada, lisaks sellele, et juba niikuinii oli päris jahe. Aga ei hullu, mis see väike hoovihm ikka matkahundile teeb. 

Järgmine ülesanne oli kuidagi läbi Helsingi linna end navigeerida. Sadama lähistel pidin kokku saama Soome kolleeg Jannega, kes avaldas soovi mingi maa kaasa sõita. Enne veel  pidin kuskil baaris peatuse tegema, et telefoni akut laadida, kuna see ähvardas kohe ära kooleda. Kadalipp Helsingi läbimisel oli üsna nüri ja aeganõudev.  Oma 2 tundi sõitsin telefon peos Länsisadama poole, kuhu oli algselt plaanis see tahvel parandada viia.  Janne sai küll oodata mu järel, kuna mu liikumine läbi linna venis prognoositust palju pikemaks. Aga kokku me lõpuks saime ja koos sõitma ka asusime. Selleks ajaks oli tahvel juba ka elule ärganud, nii et polnud vaja enam sellega jännata ega kuhugi remonti viia. Janne juhatas mind Helsingist väljudes mööda teid, mis viisid meid mere äärde, Espoo rikaste rajooni. Sinna poleks ma ise elades osanud minna. 35 km Kurkinummisse läks päris ladusalt, kuigi neid tõuse andis maha murda seal. Kurkinummi bistroos tegime koos veel ühe korraliku sööma. BOMB burger koos 0,4 l õllega läks maksma tagasihoidlikud 24 eurot. Loll pole see kes, küsib, vaid see kes maksab. Kere oli ikka kuradi tühi, nii et võtsin ja maksingi. Ja siis jätsimegi juba hüvasti – mina jätkasin oma teed ja Janne läks rongi peale, et tagasi Helsingisse sõita. 

Mul oli paras aeg hakata õhtuks laagrikohta otsima ja leidsingi selle üsna kiiresti. Enne Kantviki nimelist asulat nägin vasakul pool teed väikest ilusat järvekest ja sinna juurde oli supluskoht tehtud, lauad ja pingid ja puha. Muruplats metsa kõrval oli nagu loodud telkimiseks. Ilm oli piisavalt sombune, et ühtki hingelist järve ääres polnud. Ainult paar autot seises parklas, mille peremehed järve peal paadiga sõitu tegid.  Üks kohalik härrasmees siiski jalutas paadisilla juurde. Vaatas mind mu krempliga ja uuris, et kust tulek ja kuhu minek. Kui kuulis, et matkan ümber Läänemere ja et see matk kestab kolm kuud, siis hakkas suure häälega ja südamest naerma, nii et ta kuldhambad suus välkusid. Küsisin, et kas ma võin siia telkima jääda, siis vastas, et ei tohiks probleemi olla. Ootasin siiski veel pisut, kui kõik autod olid lahkunud ja tõstsin killavoori rattalt maha ning panin telgi püsti. Väga mõnus koht tiksumiseks õhtul. Tegin vee soojaks, väike külmarohi Vana Tallinna näol hinge alla ja tuttu. Ahjaa, enne olin Facebooki grupis “Eestlased Soomes” avaldanud info oma matka kohta ja küsisin nõu ööbimiskohtade osas. Ja kohe hakkas ka mõtteid, soovitusi ja pakkumisi tulema. Näiteks leidsin selle grupi kaudu öömaja Turus, Vaasa lähedal, soovitused Pori kanti jne. Lähemalt nendest juba järgmistes postitustes, aga vastuseid oli üllatavalt palju ikka.     

järv-Kantvikis.JPGKirjutuslaud Kantviki järve ääres 

 

Esimesele etapile joon alla

27.05. alustas seltsakond rattasõpru Jüriöö pargist teed, ilm oli soe ja päikseline ning päev möödus üsna kiiresti. Sellist vatti mu jalad küll iga päev ei näe aga elasin üles. Järgmisel päeval jätkasime Merikese ja Priiduga juba kolmekesi ning 140 km hiljem maandusimegi juba Toila tervisekeskuse kõrval kämpingus, tervitamas ovatsioonide saatel olid meid tuhanded sääsed. Värske higine liha saabus ju.  Pärast Toilat sõitsime läbi Narva-Jõesuu, pidasime sõjaplaani, kuidas äriviisaga piiril komplikatsioone vältida, Narvas saatsime Merikese Tallinna rongile ning siis ületasime õnnelikult ka Vene piiri. Ei mingeid küsimusi. 

Venemaa etapp matka asjaajamisosakonna juhataja ehk peaasjur Priiduga oli igati äge, nii vene inimesed, kellega Priit väga hästi jutule sai ja kellega vestlemist ta silmnähtavalt nautis. 31 aastat tagasi oli ta umbes sama tee ette võtnud kui pidi nõukogude armeesse aega teenima minema samuti Leningradi oblastisse. Minul jäi üle ainult sabas püsida, mis tõusude peal ei tahtnud ei enne ega pärast vene piiri õnnestuda. Soome tõusudest rääkimata. Aga päris palju aitas see, et Priit kui ikkagi tõsine harrastus rattasportlane mind tuules edasi vedas. Igatahes võrreldes mu esialgse plaaniga olen nüüd paar päeva ees, mis tõttu ei tekkinud täna küsimust, et kas hakata loodusega võitlema ja hambad ristis nui neljaks Helsingisse või selle lähistele jõua või mitte. Kirsiks tordile jääb muidugi Kroonlinnas käik!

Läbitud Venemaa koosseisu kuulvad linnad – Sosnovõi Bor, Kroonlinn (Kronstadt), Sestroretsk, Zelenogorsk, Primorsk, Sovetsky, Võssotski ja Viiburi (Vyborg). Ja siis need soome teed!  

On paras aeg saata oma tänusõnad neile, kes mind Jüriööparki saatma tulid, samuti neile, kes Käsmuni kaasa vurasid ja kellega tore pärastlõuna teel ja õhtupoolik Käsmus sai veedetud (ps ootan ümber lombi tiirul uuesti ühinema, kusiganes), suured tänud Merikesele, kes Narvani pidi kannatlikult ootama, kuni mina ka pärale jõuan 🙂 Erilised tänud muidugi Priidule, kes kogu selle show üldse enne matka korraldas (mina olin täielikus teadmatuses, kuid midagi nagu pidi toimuma ja keegi tulema) ja ka teel olles mind tohutult palju aitas. Mul on nüüd palju kindlam ja julgem edasi murda, tuult purustada ja mägesid hävitada! Sest vaba meest ei murra ükski võõras vägi ! 

10. päev (05.06.) Loviisa – Porvoo 42 km

  1. päeval pidime kavakohaselt Helsingisse jõudma, aga paraku ei läinud kõik päris plaanipäraselt ja Helsingisse me sel päeval ei jõudnud. Jõudsime hoopis Loviisasse, kauni nimega Soome väikelinna, kust Helsingisse jääb veel 94 km. Algne plaan nägi ette, et mu matka esimene etapp lõppeb Helsingis, kus matkakamraad Priit läheb laevaga tagasi koju ja mina jätkanuks juba üksinda. Nii aga ei läinud, sest Priit sai enne Loviisat Eestist halbu uudiseid ja pidi igal juhul Helsingist juba järgmisel hommikul kell 10 väljuvale laevale jõudma. Nii et tema jaoks oli äratus öösel kell 2.30, siis minuga mehine käepigistus sooviga, et ma selle soome tuule purustaks ja mäed hävitaks, ja läinud ta oligi. Nagu hiljem selgus, siis tuule purustamise ja mägede hävitamise asemel lebotasin järgmise päeva pärastlõunal ja õhtul hoopis Porvoo kõrtsis ja Ronja juures soojas kambris.

Niisiis seisin nüüd silmitsi uue olukorraga, sest üksinda matkamine on ikka oluliselt erinev sellest, kui saab kellegagi koos seda teha. Vajab natuke harjumist. Samas, roheline täpp matkakaardil, mis minu kulgemist tähistas, oli ju ikkagi ka. Väljamõeldud tegelane nagu Wilson filmis „Kaldale uhutud“. Ma ise siis olin Tipp. Ja tegelikult ühtlasi ka Täpp kaardil. Seega olin Tipp ja Täpp ühes isikus. Täpp oli Tipi alter ego.

Hommikul ärkasin tavapäraselt kell 9. B & B omanikuga suhtlemisest ei tulnud suurt midagi välja, sest tema ei mõiganud inglise keelt ja mina ei tönka soome keelt. Üritasin näiteks talle öelda, et mu kamraad lahkus juba öösel, aga ei ta must aru saanud, tegi ikka kaks portsu süüa –  praemuna ja peekonit kohviga. Pistsin ise kõik nahka, nii et ei teinud teist nägugi. Seejärel pakkisin asjad kokku ja asusin teele. 

Olude kohta, mis õues valitsesid, võiks öelda järgmist. Eelmisel päeval oli sõidu ajal päris korralik tormituul, mille kohta mina pessimistina oleks öelnud, et enam hullemaks see minna ei saa. Priit optimistina vastanuks, et saab ikka. Ja nagu ma võisin veenduda, siis oleks temal õigus olnud, sest tänane tuul oligi veel hullem. Loviisast lahkudes kuulsin metsast suisa puude murdumise raginat. Päris pöörane. Ja andis end läbi murda sellest tuulest. Lisaks oli ilm tuntavalt külmemaks läinud. Et oleks täiskomplekt, siis tund aega hiljem hakkas ka vihma sadama 🙂 Seda siis pärast seda, kui 20 km olin läbinud teosammul ajaga 1 h 20 minutit, olin jupp aega tuulevarjus istunud Koskenkylä bensukas ja uuesti teele end sättinud. Ülejäänud 22 km Porvoosse tundus lõppematu võitlus tõusude ja tuuleiilidega. Kõrvaltvaataja oleks võinud mind lohutada, et vaevaliselt küll, aga ta liigub siiski!

Porvoos istusin pizzerias vihmavarjus ja vaatasin süües, kuidas vihm veel tugevamaks läheb ja puude ladvad nii lookas, et lausa maad puudutasid. Nii ei tekkinud mingit kangelaslikku tungi sõitu sel päeval jätkata, sest homme on ka päev! Ilmateade lubas mõnevõrra ka järgmisel päeval ilma paranemist. Niisiis võtsin ühehäälselt vastu otsuse loodusjõududega pikemalt mitte võitlust jätkata ja oma jõuvarusid liialt kulutada.  Helsingisse jäi siit veel 50 km ja kuhu mul sealgi oma kodinatega minna oleks, kui ka sinna jõuaks, mõtlesin isekeskis. Nõnda hakkasin Porvoosse ööbimiskohta otsima, mis siis, et kell oli alles 2 päeval. Tänu ühe hea inimese vahendusele sain endale öömaja kohalikult noorelt naisterahvalt, kel nimeks  Ronja. Seda tänu üleilmse rändajatele majutust pakkuvate inimeste portaalile Couchsurfing (maakeeli siis diivanisurf võõras elamises?!). Selle variandi nõrk koht oli see, et Ronja vabanes töölt alles kell 22.15 ja niikaua pidin ise aega parajaks tegema.  Samas, kui otsisin alternatiivseid võimalusi, siis alla 50 euro eest kuhugi midagi saada polnud. Niisiis võtsin lahke pakkumise vastu ja kasutasin vaba aega linnaga tutvumiseks. 

Porvoo on täitsa meeldiv linn oma 50 000 elanikuga, asub omanimelise jõe kaldal. Muuseas, Viljandi sõpruslinn. Porvoo sai linnaõigused aastal 1380, mis teeb temast vanuselt teise linna Soomes. Vanalinn munakiviteega, toomkirik, vana Helsingi maantee sild, mõnus puitarhitektuur väikeste majadega jne. Porvoo on ajalooliselt tähtis koht selle poolest, et aastal 1809 toimus just siin maapäev, kus Vene tsaar Aleksander I lõi pärast Soome vallutamist Rootsilt Soome Suurvürstiriigi Vene Keisririigi koosseisus, andes sellega Soomele autonoomia. 

tupik-Porvoo.JPGPorvoo liiklussõlm ja taustal Toomkirik

Kohalikus lokaalis, kus samuti aega veetsin, tuli üks eestlane ka tere ütlema, kuna nägi mu vesti seljal eesti lipu värve. Oli tulnud baari väikest õlut libistama. Miks ka mitte pärast tööpäeva lõppu.    

Õhtu lõpuks sain niisiis öömaja röövlitütar Ronja juures, aga röövlit ennast õnneks kodus polnud. Siiski oli lisaks Ronjale korteris kaks mustanahalist röövlit. Kaks musta kassi. Ühe röövli toa olin ma ilmselt ära hõivanud, igatahes kraapis ta öösel meeleheitlikult ust, kui selle kinni panin. Nii et tuli “pärisperemees” tuppa lasta. Muuseas, see üsnagi suur ja lahe korter asub laheda nimega tänaval – Viikingi. 

Ronjast oli väga lahke mind üldse vastu võtta, sest 22.15 vabanes ta alles töölt (töötab poes) ja hommikul 8.30 pidi jälle platsis olema. Ma olen talle selle eest ikka väga tänulik. Ja uni saabus voodisse vajudes oi kui magus. 

9. päev 04.06. Ravijoki – Loviisa 103 km

Hommikul ronisin telgist välja kell 9. Inimesed saalisid ümberringi. Priit ütles, et oli öösel hobuse kappamist kuulnud. Mina ei kuulnud midagi, aga kuna me asusime täpselt Virolahti valla maaõppehariduskooli kõrval, mis on juba tervelt 125 aastat vana ja tegeleb muuhulgas hobusekasvatusega, siis ei saa ka välistada, et mingi suksu öösel ringi traavis. Selle suvepuhkusel oleva kooli sööklas saime ka oma hommikuse kofeiinilaksu kätte, aga süüa nii vara ei antud. Peale kella 10 saime Ravijokist liikuma. Süüa oli siiski ka vaja, nii et järgmise peatuse tegime 5 km hiljem Klamina poe juures, kust ostsin hommikusöögiks lihapiruka, jogurti ja õuna. Seejärel “uhasime” järgmised 18 km mäest üles ja mäest alla mööda kurvilist teed. Kurvid olid seejuures päris järsud ja pimedad, nii et tegelikult oli see üsna huvitav teelõik. Õnneks suuremat liiklust esmaspäeva hommikul ei olnud ja jõudsime kenasti Paide sõpruslinna Haminasse. Korraks tekkis ka kahtlus, et mis päev üldse on, sest tasapisi hakkasid juba nädalapäevad sassi minema. Mul pole ju sisuliselt mingit vahet ka, mis päev parajasti on.  Hamina kesklinnast ei hakanud läbi sõitma, sest see oleks korralikku kõrvalepõiget tähendanud. Tee Kotka poole kulges mõnusalt rattateel ja jooksis vaid linna servast läbi. Tore oli see, et 27 km, mis neid 2 linna eraldas, me rattateelt lahkuma ei pidanudki. Päeva lõpuks saime tublisti üle 60 km sõita rattateel. Vot see on tase. 

Pärast Haminat oligi järgmiseks peatuskohaks merelinn Kotka. See tee oli küll natukene leebem sellest, mida mõõtsime eelmisel päeval ja enne Haminat, sest võimaldas tõusude vahel natuke siledamal maal korraks ka pulsi jälle alla saada. Päev otsa punases sõita pole kuigi mõnus. Samas oli täna halastamatu meie vastu tuul. Küll puhus vastu, küll külje pealt ja siis lajatas suurema puhanguna ühelt ja teiselt poolt keerutades. Tugev küljetuul tahtis sõiduteele tõugata paaris kohas ja kiiretel laskumistel oli see üsna ohtlik isegi. 

Teel olles tulevad ikka erinevad mõtted pähe. Näiteks selline mõte tuli, et minu sisepõlemismootor oli siiamaani üsna rahuldavalt toiminud (kui vajalikku kütet peale saab), aga need kurjavaimu jalad on nagu nuudlid ja vajavad järeleaitamistunde. Nii et, lugupeetud alajäsemed, te jääte kuradid suvetööle, kui tööd ei jaksa teha! Ise olete süüdi, et nii lödid olete ja ei suuda korralikult vaevalt mõnesajameetriste küngaste otsa vändata.   Aga samuti läks vist esimest korda matkal ka eneseanalüsaator tööle. Ma nimelt olen ikka kimpus olnud eneseusuga, õigemini selle puudumisega, olgu see spordiväljakul, tantsupõrandal, rahva ees kõnet pidades või kus tahes. Häda on sellega siiamaani. Näiteks täna hommikul olin üsna veendunud, et mina kohe kindlasti ei suuda neid tõuse arvestades Haminast ühe soojaga 27 km Kotkasse välja vändata, sest tee oli tõesti üsna tappev mu väetile ihule. Aga näe, võta näpust – jaksasin küll ja ära kannatasin. Annab lootust, et selle matkaga suudan endale tõestada, et saan hakkama küll, kui väga vaja. Peamine on pea püsti hoida ja reipalt edasi kütta, sest lõbu on ikkagi laialt. 

Niisiis jõudsime oma eksirännakuga Kotkasse. Kymijoki jõe suudmes asuvas 54 000 elanikuga Kotkas, mis on muuseas Tallinna sõpruslinn, tegime lõuna Tai restoranis nimega Tai Hing, kus buffee toit maksis Soome kohta üsna vähe ehk 10 eurot ja õgi selle eest palju jaksad. Oli täitsa hea kraam. Vaatasime veel üle Kotka Sapokka jahisadama, mille juures on suur merekeskus Maretaarium, kus võib imetleda veealust elu. Meil rataste tõttu selleks kahjuks võimalus puudus. Teele jäi ka paarkümmend meetrit kõrge tehiskosk, mis oli ka täitsa äge.

IMG_0508.JPG

Seal tuli tuli meiega juttu tegema (nähes meie ratastel lehvivaid lippe) üks Pärnu proua, kes seal eakate soomlastega ekskursioonil oli. Üllatusena avastasime Kotka südalinnas pargist ühe käega Lenini kuju, mille Kotkale kinkis selle 100. juubeli puhul Tallinna linn  1979. aastal. 

Lenin-soomes.JPGLenin Kotkas 

Pärast Kotkat jäi järgmisena teele ABC kauba- ja bensiinijaam. Ma ei teagi, kuidas neid keskusi peaks nimetama, aga lisaks kütusele saab seal nii süüa kui ohtralt sopata. Minul läks 2 kohvi ja 2 saiakest keresse nii mis mühises, samal ajal kasutasin võimalust telefoni laadimiseks muidugi. Lisaks on nendest ABC kaubakeskustest võimalik leida kasulikku infot kohaliku piirkonna kohta. Meiegi leidsime ühe bukleti Loviisa kohta ja tänu sellele ka õhtuse öömaja. Ilusa nimega Soome linnas Loviisas pakkus perenaine B & B teenust ehk voodit ja hommikusööki. Hommikusöök on oluline lisa, aga 60 eurot oli ikka hingehind selle väikse  toauberiku eest. Sellele vaatamata kasutasime seda pakkumist, sest ilm kippus päris tormiks minema ja ei olnud isu telgiga kuhugi tuulte keerisesse jääda. Paratsiteerides kuulsat Nexuse diskomuusika kollektiivi, siis “tormituuled, tormituuled mind ja Priitu aitavad. Tormituuled, tormituuled karvast lõuga paitavad…”. Seega oli õhtuks lahendus olemas ja võis rahulikult edasi vändata. Kella 8 paiku tõstsime oma asjad ratta pealt maha. Minule jäi veel päevasest sõidust siiski väheks, sest Loviisa keskuses (umbes 2 km ööbimiskohast) ja mere ääres tuli ka veel ära käia. Linn oli mõnusalt vaikne ja tüüne. Sõitsin Mannerheimi tänaval ja nägin Sibeliuse peaskupltuuri. Nagu selgus, siis tuntud Soome klassikalise muusika helilooja Jean Sibelius veetis noorena suved just Loviisas, kus ta ka sageli oma loominguga tegeles. Muidugimõista peetakse selles linnas igal aastal Sibeliusele pühendatud muusikafestivali.

Loviisa ise on mõnusalt väike sadamalinn, kus elab ca 15 000 inimest, kusjuures 39% neist räägib rootsi keelt. 1745. aastal asutatigi Loviisa Rootsi piirikindlusena. Vikipeedia teab rääkida ka seda, et pisikeses armsas Loviisas asub Soome vanim (1977) tuumaelektrijaam.  

IMG_0513.JPGLoviisas

Rattasõidust veel rääkides, siis oli mul iga kord tegemist, et sadulasse ennast vinnata – seda minu ealiste ja füüsiliste iseärasuste kui ka pakiraamile kinnitatud eesti lipu tõttu. Kaiekõrbilik lähenemine ei taha töötada, et viska jalga kõrgele tahad. Niisiis asusin arendama uut tehnikat, kuidas enda elu kergemaks teha. Kuid ka selleks peab omajagu jaksu veel olema, aga aitab reielihase rebestust ehk ära hoida. Nimelt võtsin kasutusele rahvatantsust pärit tehnika – ratas on paremal pool, hüppan kahe jalaga maast õhku nagu hüpakpolkas tehakse (ainult mina pean seda kõrgemale tegema), välisjalaga ehk vasaku jalaga maandun maha tagasi ja teine jalg samal ajal on maandunud teisel pool pulka asuval pedaalil. Ja siis võibki polka alata! Lihtne, kas pole?!