Äratus sedapuhku juba kell 8.15 sillalt kostuva mürina saatel. Tunnikene hiljem oli laagriplats juba puhas. Võttis aega, et metsast tagasi kesklinna jõuda ja siis ka Gdyniast välja saada. Mere äärde jõudes võtsid asjad parema pöörde, sest edasi sai sõita mööda mereäärset promenaadi ilma rahvahordide vahel sõelumata. Ja päikegi hakkas taas kütma.
Tänase päeva märksõnadeks olid linnad Gdynia, Sopot, Gdansk. Mööda mere äärt viis Gdanski kesklinna välja hea rattatee. Korraks sai küll ka trepist alla vedida oma koormat, aga vähemalt mitte üles. Sopoti keskus oli suvise aja kohta arusaadavalt ülerahvastatud, aga edasi olid inimesed ja ratturid juba üksteisest eraldatud teedel. Ja see isegi toimis. 37 000 püsielanikuga Sopotit peetakse Poola suvepealinnaks. Vana-slaavi keeles tähendab sopot allikat. Aga eestlased teavad seda linna muidugi Sopoti lauluvõistluse kaudu, kus Anne Veski omal ajal laineid lõi ja 1984 sootuks kinni pani. Sopotis asub Euroopa pikim puitmuul, mis ulatub 450 meetri kaugusele merre. Lisaks oli seal ka päris tore vana majakahoone.
Sopotist Gdanski polnud palju maad, vaevalt 14 km. Wisla jõe suudmes asuv Gdansk (saksa keeles Danzig) on üle 10 korra suurem kui Sopot, seal elab 2017. aasta seisuga 464 000 inimest. Pomorze vojevoodkonna halduskeskuseks olev Gdansk on ühtlasi Poola suurim sadamalinn, kus toimub muuhulgas ka laevaehitus. Eestigi sai kurikuulsal moel sealt paar laeva Saaremaa vahele sõitma (Piret ja Tõll). Rahvast on selles linnas muidugi murdu. Vaatasin ära laheda raudteejaama hoone, vanalinnas kuldse värava, Neptuni purskkaevu ja tegin linnast sääred. Rahvast oli minu jaoks ikka liiga palju sagimas seal. Aga ilus see vanalinn on kahtlemata.
Gdanski suurejooneline raudteejaam
Poola töörahvas Gdanski moodi
Gdanski peatänav turistidele
Neptuni purskkaev – Gdanski sümbol
Ja siis saabusid “helged” hetked liiklushulluses. Alguses juhatas Kuugli Mapp mind tühja ja head asfaltteed pidi, mis jooksis suure tee kõrval. Aga ootamatult sai see tee lihtsalt otsa nagu noaga lõigatud. Järgnesid kulgemine karjamaa vahel ja traat nina ees.
Elajate kinnipidamiseks mõeldud jupp traati metslast muidugi kinni ei pidanud. Sain karjamaalt välja, kui algasid teeremondid. See on vahva, kui suurlinnade vaheline magistraal suletakse ja kõik sõiduvahendid suunatakse kõrvale kitsale teele. Ja rekkasid oli selle mõne kilomeetrise lõigu jooksul ikka kümneid. Pidevalt pidin kõrvale tõmbama ja seisma jääma (kui võimalus selleks oli), et need monstrumid mööda lasta. See oli vist kõige karmim teelõik senise matka jooksul.
Teeolud Gdanski – Varssavi vahelisel teel
Kuigi tundus, et rekkamehed võtsid seda asja rahulikumalt kui mina. Aga närvid olid ikka päris pingul küll selle lõigu läbimisel. Õnneks sain pärast Wisla jõe ületamist end sellest hullumajast välja kirjutada ja pöörasin kõrvalteele. Esimese külapoe ees rahustasin end külma õllega ja haudusin edasisi plaane. Üks külamees haudus seal kõrvallauas samuti midagi. Oli juba pikemalt oma samakat pudelist kummutanud ja nii kinni end tõmmanud, et niigi kepi najal liikuv mees ei saanud kuidagi enam püsti, ponnistas mis ta ponnistas. Ei hakanud appi minema, sest sain aru, et ega ta liikuma võimeline polnud, isegi kui oleks tooli pealt üles saanud. Muuseas, selles väikeses külapoes müüdi toidukaupade ja muu pudi-padi kõrval ka… leinapärgi. Ei imestaks, kui ka pulmaks vajalikku inventari oleks sealt saanud. Kõik jutud ikka.
Taas hakkas aga tasapisi pimedaks minema, päike laskus põldude taha. Oleksin seda hea meelega sadulas nautinud, kui poleks seljaga loojangu suunas olnud. Lõpuks panin telgi püsti Marzicino küla lõppedes tee äärde võsa taha põlluveerele, kus vili koristatud. Kõrval nõgestepuhmad vohamas. Seal oli piisavalt varju võõraste silmade eest. Mul oli sel päeval olnud küll plaan natuke lähemale Vene piirile jõuda, aga mõned asjad pärssisid liikumiskiirust kõvasti. Aga hullu polnud ma midagi. Piiriületus järgmisel päeval seisis ees nii või naa.
Öömaja nõgestes