Sai õhtul ja ööselgi ikka päris pikalt taevas värvidemängu vaadatud ega osanud mõistlikul ajal magama minna. See oli lihtsalt vapustav, milline vaatepilt seal avanes! Tagajärg oli hommikul see, et avasin silmad natuke enne kella poolt ühtteist. Enne seda ei ärganud kordagi, mis oli senise matka jooksul suisa harukordne. Edasi läks kiireks sehkendamiseks, kuid söömiseks ja üheks lahustavaks kohviks ikka mahti sain enne teeleminekut.
Kui 10 km sõidetud jäi teele vanasse veskihoonesse tehtud mõnus kohvik nimega Skrämträsk Kvarn (kvarn tähendabki rootsi keeles veskit). See oli väga hubane koht, kus kohvi juua ja vahukoorega kooki peale matsutada süüdimatult. Kusjuures kohvi võis endale sisse kulistada nii palju kui tahad, ilma selle eest juurde maksmata. Meenus ansambel Hampelmanni vana laul: “Võõra aga raha eest joob purju end ka karske, taimetoitlane sööb liha, kui saab tasuta. Pidulauast lahkuda on kuradima raske. Kui oled mulk ja muidu saad, siis juhust kasuta”. Mulk ma ei ole, aga juhust kasutasin ikka. 3 tassi kohvi luristasin ära, sel ajal, kui telefon elektrit manustas.
Väike tähelepanek ka Rootsimaalt. Nimelt olin märganud, et Põhja-Rootsis kasvatatakse palju hobuseid, aga lehmi küll karjamaadel polnud eriti näinud. Isegi farmide läheduses mitte. Ilmselt tuleb liha siis Rootsis poest, mis neist lehmadest kasvatada. Või süüakse hobuseid nagu Mongoolias. Või on kõik veganiks hakanud.
Tänane sõit kulges sisemaal, ei soovinud ranniku äärde trassile tagasi trügida. Nagu ikka kaasnevad igasugu kavalate plaanidega omad boonused, nii ei lasknud need end seegi kord kaua oodata. Esiteks tuleb mainida, et tee oli suurepärane – hea asfalt ja vähe liiklust. Peaks mainima, et üks paremaid teelõike üldse Rootsis sõidetud aja kohta. Teine pluss oli see, et tõusude vähesuse ja lühiduse pärast ei pidanud muretsema. Ega selles piirkonnas alla 1 km pikka tõusu ei olnudki, pigem ikka pikemad. Parimal juhul oli üks tõus praktiliselt 7 km pikk, vahele tuli oma 300-400 meetrit hingetõmbeaega ja siis edasi. Nii et seda andis täitsa rühkida, higipull otsa ees. Samas oli aega vaateid nautida, metsaga kaetud mäed vaheldumisi järvedega.
Ega ei olnud ka edaspidi vaja nuputada, mis maastik tulemas on. Kohati oli tunne, et olen saabumas mõne talvise mäesuusakuurordi piirkonda. Või siis tekkis korraks kahtlus, et kas ma olin nüüd ikka Rootsis või Nepalis. Nepali rattamatka esimese päeva lõpuronimist meenutas küll see lõik. No ei tahtnud see tõus kuidagi ära lõppeda. Kui unistasin, et pärast seda tõusu võiks ju järgneda samaväärne laskumine, siis see lootus oli lolli lohutus. Ehk ei tulnud mingit laskumist nii peagi. Kilomeeter rahulikku väntamist ja uus ronimine otsa, sedapuhku küll lühem, aga see-eest järsem. Tegelikult oli see teelõik ikka väga äge ja ma ei kahetsenud grammigi, et ma mööda ranniku äärt ei läinud punast jutti mööda kaardil (st Enelit pidi). Sellega seoses hakkasin mõtlema, et küll oli lihtne kodus arvuti taga seda matkarada paberile panna, kui teada polnud ei maastiku reljeefi ega liiklus- ja ilmastikuolusid. Olin igatahes omadega plaanitud rajast mõnevõrra eemale läinud. Matk hakkas end vaikselt ise ennast kirjutama ja see on ka tegelikult täitsa tore. Kui ma oleks Enelile truuks jäänud, siis poleks ma õhtuks omadega rappa jõudnud. Jah, järgmise öö veetsingi telgiga praktiliselt rabas. Mändide alla sai telk üles, kui õnnestus selleks kuivem koht leida. Kanarbikus oli igatahes mõnus aeleda ja blogi kirjutada.
Rabav ööbimiskoht rabas
Kehv oli ainult see, et viimases asulas, kust läbi sõitsin, oli pood pool tundi tagasi kinni pandud ja loodetud toidumoona ei saanudki. Vett küsisin tee ääres olnud maja hoovist kohaliku memme käest. Ta mainis veel, et Umeå asub 4,5 rootsi miili kaugusel. Kuna olen matkal juba üht rootslast kohanud ja temaga juttu vestnud, siis olin seda juba kuulnud, mis imeloom see rootsi miil veel on. Nimelt rahvasuus seal ongi selline pikkusühik käibel. Nii et 1 rootsi miil võrdub 10 kilomeetriga. Kummaline see on, aga täitsa töötab nagu selgus. Kusjuures, naisterahva suust kõlas see miilides öeldud vahemaa nii loomulikult, et ta ilmselt selle peale ei tulnudki, et võõramaalane ei pruugi midagi teada rootsi miilidest..
Kui Umeåsse jõuad, siis lehvita üle mere! Oled täpselt meie vastaskaldal 😊. Jälgime jätkuvalt sinu seiklusi “maalt ja merelt” ja elame mõtetes rasketel tõusudel kaasa.
Vahva sell oled, jätka samas vaimus!!
Olen Umeas ja lehvitan tervitustega yhes 🙂