39. päev (04.07.) kuskil metsas kännu otsas – teises metsas mändide all 91 km

Eile sai oma santlaager siis mustikate otsa püsti pandud. Aga tasub veel lisada, et teel sellesse imelisse ööbimiskohta kaotasin pakiraami küljes olevate pakkide peale seotud 1,5 l veepudeli.  Õnneks oli mul kombeks vett kaasas tassida rohkem kui momendil vaja. Sain sihtotstarbeliselt ära kasutada seda lännikut, millega Pille mulle Soomes rabarberikisselli tõi. 

Aga see eilne ööbimiskoht oli ikka meeldejääv. Juba seetõttu, et selle nautimiseks tuli nii palju vaeva näha – mööda seda õnnetut kivi- ja liivateed sõita, kogu oma krempel 30-40 meetrit tee pealt alla järve äärde ja pärast üles tagasi vedada. Aga oli pingutust väärt ka.

Hommikul sain kell 9 telgist välja ja peale 10 olin valmis ka lahkuma. Esialgu jätkus sõit samamoodi nagu eile lõppes ehk esimesed 3,5 km olid sarjast “Minu Rootsimaa – häda ja viletsus”. Edasi läks siiski olukord paremaks. Järgmise suure järve juures olid härrased svenssonid raatsinud ühe krundijagu maad isegi ujumiskohaks jätta. Milline raiskamine! Kui nüüd iroonitseda. Seal järve ääres oleks olnud ruumi ka telkimiseks, aga mul oli eile samuti mõnus koht olemiseks ja magamiseks. 

Pärast asfaltteele jõudmist hakkas mul tekkima kuri kahtlus Kuugli mapi kavatsustes. Kui jõudsin mingi aeg Enelile välja soovitas mapp mul millegipärast siirduda vastassuuna vööndisse, et saaks üks hetk vasakpöörde teha ja kruusateid nühkima minna taas. Juhul, kui enne auto alla ei jää muidugi.  Ma igatahes keeldusin kategooriliselt sõitmast Kuugli mapi poolt pakutavat rada! Mu paljukannatanud Tuulemurdja ilmselt oli sellega väga nõus, sest alles vintsutused ju lõppesid. Selle asemel tegin hoopis koostööd Eneliga ja asi sujus sedapuhku kenasti. 

Täna sai läbitud kaks Gävleborgi läänis asuvat linna –  15 000 elanikuga Hudiksvall ja 12 000 elanikuga Söderhamn.  Söderhamnis nägin ka märkimisväärset Oscarsborgi vaatlustorni aastast 1895.

Ööbimiskohaga täna nii palju ei näkanud kui eile. Olin omadega poolenisti võpsikus, teise poolenisti männikus ja kolmanda poolenisti sõidutee ääres.  Sääski oli siin taas nii, et tapab. Ostsin eelnevalt tanklast küll sääsevastaseid vahendeid, aga ilmselt sääskede ametiühing ei olnud sellele kooskõlastust andnud, igatahes mürk neid vereimejaid maha ei võtnud. Nii et kasu sellest ei mitte kirbu sittagi. Ja selle ilusa mõttega oligi paslik päev lõpetada.

IMG_0778.JPGSeekord siis nii

2 mõtet “39. päev (04.07.) kuskil metsas kännu otsas – teises metsas mändide all 91 km” kohta

  1. Minu meelest peaaegu (noh, mitte päris) sama väärt pingutus kui ratta seljas tehtu on järjepidev igapäevane blogimine. Kaasaelajate jaoks siuke igaõhtune maiuspala. Loodetavasti oli sääsk sulle kerge.

    1. Sääsk oli tõesti kerge, aga raske oli neid kõiki maha lüüa 🙂 aitäh hea sõna eest, ma ise naudin blogimist peaaegu (noh, mitte päris) sama palju kui matkamist ennast.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.