45. päev (10.07.) Norrköping – Valdemarsvik 65 km (kokku ca 3700 km)

Hommikul pakkisin kiirelt asjad kokku, ütlesin kalda äärde minuga hüvasti jätma tulnud vähile nägemist ja siis juba õkva Norrköpingi kaema. Linna, mida selle paberi- ja tekstiilitööstuse ajaloo pärast Rootsi Manchesteriks nimetatakse (Suurbritannias asuvat Manchesteri peetakse maailma esimeseks tööstuslinnaks). Oma roll sellel on linnast läbi voolaval jõel Motalal, mille voogudes eile sai ka ise kämpingus kümmeldud. Täna nägin ka seda, kuidas loodusjõud ja tööstus koos võimsa jõu moodustavad. Ei tea küll, mis vabrikuga täpsemalt tegu oli, mille juures jõe jõudu sain imetleda, aga igatahes oli see muljetavaldav. Tšillisin veel natuke linnas ringi,  tõesti mõnus kesklinn on seal oma arhitektuuriliste suurteostega. Isegi tramm sõidab seal, mida ei näe Rootsis just liiga sageli.  

IMG_0866.JPGVabrik

Järgmisesse linna Söderköpingusse oli sõita 16 km, millest vaid 2 tuli suure tee peal veereda. Nii et Norrköpingu kommuuni „pintsakud ja lipsud“ on päris hästi ratturite peale mõelnud ja teinud Rootsi kohta päris pikalt kergliiklusteid suure tee kõrvale. Söderköping oli aga ise taas suur üllatus minu jaoks. Kuigi linna sisenedes näitas, et keskusesse saab paremale keerates, siis ühe vasakul pool paistva kiriku uudistamiseks pöörasin hoopis sinna. Seal avanes tõeline vanalinn – klooster, 13. sajandil ehitatud St Lawrence kirik, munakiviteed, raekoda, mille taustal suur mägi. Lõi pahviks kohe. Istusin jupp aega seal Raekoja platsil. Tegelikult ei anna Söderköping ametlikult isegi linna mõõtu välja, kuna seal elab vaid ligi 7000 inimest.

IMG_0875.JPG

IMG_0876.JPGSöderköpingu raekoja hoone

Mis sõitu puudutab, siis maantee E22 on armulisem ratturite vastu kui E4 ja maantee nr 56. Nimelt oli seal tee perv tehtud nii, et kui sõidusuunas on kaks rada, siis on tee perv kitsas. Kui üks rada, siis on tee perv pea 1,5 meetrit lai. See tundus väga hea lahendus ja jäi vaid loota, et nii jätkuks ka edaspidi, sest päris pikalt tuli seda maanteed veel vändata. 

Kell 19 jõudsin järgmisse toredasse asumisse nimega Valdemarsvik, ca 2800 elanikuga asula Östergötlandi maakonnas, Valdemarsvikeni lahe ääres. Väike poekülastus ja telefoni laadimine ning edasi siirdusin juba õnne otsima ööbimiskohaga. Õnn tuli ootamatult ruttu minu õuele. Vaevalt sain paar kilumeetrit sõidetud, kui tuli koht, kus pingid ja laud, mille rolli täitis 1890. aasta numbrit kandev suur veskikivi. Ühel pool platsi vaateks korralik kaljusein, teisel pool meresopp. Mis sa hing veel ihkad? Telgi sain ka kivisele pinnale kenasti üles. Isegi see, et sõidutee läks kohe kõrvalt mööda, ei häirinud kuigivõrd ega võtnud selle koha võlu minu jaoks ära. Lihtsalt vaatasin ja kaifisin seda kohta. 

IMG_0882.JPG

IMG_0883.JPG

IMG_0885.JPG

IMG_0890.JPGLemmik ööbimiskoht üldse Valdemarsviki külje all

Täna sai sõidetud vaid 65 km, kokku aga juba 3700 km. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.