Hommikul ei tõtanud kohe kukelauluga jalga laskma, vaid magasin rahulikult 9-ni välja nagu tavaliselt. Kuulsin küll inimesi telgi juurest möödumas, aga kuna keegi mind tülitama ei tulnud, siis ei teinud sellest väljagi. Ega ma miskit hullu seal ju õigupoolest teinudki, et oleks pidanud põgenema. Kohalik kass Artur tuli vaatama, mis kandi mehed siin toimetavad. Tundis ilmselgelt ennast peremehena.
Järgnesid igasugu protseduurid ja seejärel tagasi üle silla Västerviki linna kohvikusse kohvitama ja elektrit laadima.
Tänane sõit oli täies mahus maanteesõit. Sain sõita nii 20 cm laial teepervel kui ka päris pikalt suisa paarimeetrisel teeäärel. Need rootslased ei hiilga just stabiilsusega. Nibina-Nabina maantee ääres kõõludes tulid meelde Fixi laulu „Tsirkus“ sõnad: “Kui tahan peatub lõvi tallena siin, kui tahan kõik kolm karu minema viin, kui tahan nöörimööda rahvakunstnik käib”. Ma tundsin ka kohati end nii lõvina kui rahvakunstnikuna, kui õnnestus olematut tee äärt mööda teel püsida, saades vahepeal lisaks paremale poole endast ka piirdeaia, mis tegi seal teel sõitmise veel raskemaks. Aga rahvakunstnik sõidab ja ei ulu.
Päeva sihtmärgiks olin valinud linna nimega Oskarshamn. Plaan õnnestus eeskujulikult ka täita ja kell 5 õhtul 17 000 elanikuga sadamalinna jõudsingi. Oskarshamn tähendab tõlkes Oskari sadamat. Ja loomulikult polnud see Oskar mitte suvaline hulgus, vaid kunagine Rootsi kunn Oskar I. Ja taas tulid ühe Jaan Tätte laulu sõnad keelele: “Elu on ilus, sest ööd on siin leebed, mina end mõnusalt magama sean…lalalala….nimi on Oskar ja olla on hea”. Eks ma olin ise ka juba selle paadialuse-Oskari moodi mees tollest laulust. Lõbusatujuline hulkur.
Rootsis olin teede ääres sageli tähele pannud silte kirjaga “loppis”. Mõtlesin, et mis neil nii loppis on, et kogu aeg sellest on vaja ilmarahvast teavitada. Sõber Kuugli tõlge selgitas mu päringu peale, et rootsi keeles tähendab sõna loppis kirpu. Ma siis tegin sellest loogilise järelduse, et rootslastel on kirbud ja tahavad, et kõik sellest teaksid. Ega mina peagi aru saama, mis selle juures annab põhjust uhkust tunda. Ilmselt mingi rahvuslik iseärasus. Või siis pakuvad oma vanu asju müügiks, millel on kirbud. Tont neid teab.
Minu iseärasuseks oli saanud see, et ma üks hetk otsustasin habemeajamisest loobuda. Mõtlesin, et las kasvab ja vohab nagu jumal juhatab see karv lõua otsas. Karvikuna on võimalik ka elada. Kui juba metslase kombel olla ja elada, siis pole mõtetki pidevalt muretseda nii tühiste asjade pärast nagu habeme ajamine või riiete pesemine.
Sõit lõppes järjekordsel kämpinguplatsil, kus telkimine maksis Rootsi kohta tavapärane 270 krooni. Kämpingu vastuvõtus olid sedapuhku väga sõbralikud noored. Kutt tundis ka mu tegemiste vastu huvi ning aitas pärast mind mu elektrooniliste seadmete laadimisega. Telk üles pandud, kodinad telki loobitud ja söök söödud läksin mere äärde uurima, mis seal vaatamist on ja väike suplus ei teinuks ka paha. Ja vaat see osutus suurepäraseks ujumiskohaks. Kivide juurest läks vesi kohe megasügavaks, nii et sinna oli saadud ka õõtsuv hüppelaud installeerida. Veest väljatulekuks oli paigaldatud redel ja see oli ka hädavajalik, et end kividele tagasi vinnata. Kasutasin seda ikka mõnuga – plärts ja plärts vette. Soe vesi ja soe õhk. Hiljem sain mõne teise veesportlase sooritustele ka kaasa elada, kes oma uhket akrobaatikat seal demonstreeris.
Supluskoht Oskarshamni kämpingus
Ja päeva lõpetuseks oli tore tõdeda, et üle poole matkast oli nüüdseks läbitud, olin õigel teel ja Tallinn polnud enam kaugel!