Veel eilse õhtu juurde. Kell 11 oli kämpinguplats täiesti vaikne, kui välja arvata need kõurikud, kes sel ajal teisel pool platsi lahesopis asuvast suurest vettehüppetornist (kõrgeim platvorm oli 10 meetrit vähemalt) üksteise ees julgust tõestasid. Mina aga kõndisin ringi ja nautisin täiel rinnal merd ja neid suuri kivimürakaid, mida igal pool lademes leidub ja mis Rootsile nii omased on.
Uus päev. 13 ja reede. Hommik algas muidugi taas kärarikkalt, sest rahvast ümberringi oli kõvasti. Aga tühja sellest. Nagunii päike teeb olemise telgis kiiresti kuumaks, nii et telgis ei kannatagi kaua olla.
Pikemalt jorutamata asusin peagi ka teele. Ega need kilumeetrid teinekord kergelt ei tahtnud tulla. Kuidagi ei suutnud sellega harjuda, kui see üldse võimalik ongi. Ikka võttis närvid kohati päris läbi. Kui eile urisesin 20 cm teepervede pärast, siis täna polnud mõnes kohas sedagi. Olid valged jooned ja siis kohe rohumättad. Ja sina sõida kus tahad. Ega muud ju üle ei jäägi. Mõned toredad asulad jäid tee peale, mis mõneti elevust tekitasid – nagu näiteks Paskallavik ja Rockneby. Aga üldiselt üsna tuim surumine tee ääres, üritades ellu jääda.
Eks sel ajal, kui tuleb mingi teelõik lihtsalt ära kannatada ja vastu pidada, tuleb erinevaid mõtteid ka pähe. Näiteks tuli mul täna meelde, et poes ostu eest kaardiga makstes teatas makseterminal mulle, et VÄNTA. Mõtlesin, et mida kuradit. Kust see terminal teab, et ma rattaga olen? Ja teiseks ei saa ju poodi rattaga tulla, müüjad saavad pahaseks. Aga olgu peale, eks mul tegelikult paluti hoopis oodata. Enda jaoks tekitas kerge muige ikka suule.
Võttis see sõit aega, mis ta võttis, aga aega võttis. Kella poole viieks olin täitsa otse ja omadega jõudnud Kalmari linna (alles ükspäev näitas teeviit sinna 265 km). Viimased 20 km olid vastupidiselt eelpool kirjeldatule nagu lust ja lillepidu. Tüüpiline Rootsi ma ütlen. Kord on käsi kullas, siis persetpidi mullas. Põrgu ja paradiis. Linna jõudes tegi habetunud “härra” peenes restoranis eine, hamburgeri asemele oli seekord menüüks pasta bolognese. Päris hästi oli see õmmeldud, kiidan kokka.
Seejärel võtsin suuna kesklinna. Vaatasin sinna ja tänna. Kuna täna otsustasin ööbimise eest mitte maksta, siis oli ühes hubases baaris kohustuslik lisapeatus, et akupankade elektrifondi lisa panustada. Homme oleks ka vaja veel navigeerida ja GPS seadegi hakkas ära kustuma vaikselt. Tund aega hiljem sõitsin linna suurimat vaatamisväärsust kaema, milleks on Kalmari uhke lossi.
See oligi üsna muljetavaldav ja hästi säilinud või siis hästi taastatud. Aastal 1397 sõlmiti selles lossis Kalmari uniooni leping (kooli ajalootundidest meenub ka midagi sellega seoses), millega Rootsi, Norra ja Taani moodustasid personaaluniooni. See tähendab, et 3 kuningriiki koondusid ühe monarhi alla, kelleks sai Taani kuninganna Margrete I. Unioon püsis kuni 1523. aastani, kui Rootsi kuningaks sai keegi aadlik Gustav Vasa. Vasa oli ka see, kes koos oma poegadega Kalmari kindlusest tegi renessansslossi ja nende hulgas on see tänapäeval üks paremini säilinud ehitisi. Muide, suheldes ühe rootslasega Västarasi linnas, siis ega neil väga sooje tundeid taanlaste vastu ei paista praegugi olevat.
Kell 20 leidsin umbes 3 km kaugusel Kalmari keskusest terviseradade vahelt, puude ja põõsaste keskelt grillplatsi pinkide ja laudadega. Olles siiski endiselt linnas sees. 30 meetrit mere kaldast umbes. Sinna puude vahele laagrisse ka jäin, kuigi pisut kahtlane see mõte tundus. Merre sai sillalt, kust paistis veel ka Kalmari loss kenasti ära. Teisele poole jäid palliplatsid (korvpalliväljakud, jalka liivaväljak ja volleplats) ja mingi spordikompleks üldse. Mina kasutasin vabalt ja häbitult sealseid kanalisatsiooniteenuseid ja olin neile selle võimaluse eest muidugi lõpmata tänulik. Seekord siis öömaja suure tamme all. Varsti polegi enam puud, mille all ma maganud matka jooksul poleks – männid, kuused, kased, tammed, pajuvõsa.
Kalmari linna puhkepaik