Hommikul telgist välja ronides tundsin, et külmaks on läinud. Ainult 24 kraadi sooja tavalise +30 asemel! Kell 11 alustasin liikumist tagasi levialasse. Selleks ajaks oli juba ohtralt inimesi ratastega minu öist kodupaika väisamas käinud. Mõtlesin, et midagi targemat teha pole, kui sõita saarelt otse ja omadega järgmisesse asulasse nimega Rerik välja. Nimelisand muidugi ka sellel asulal on Ostseebad, nagu seal rannikualal enamikel linnadel. Ehk siis Ostseebad Rerik.
Kõrvalepõige saksa keele omapäradesse. Nimelt saksa keeles nimetatakse Läänemerd otsetõlkes järveks ehk ostsee, sest “see” tähendab järve. Meri on meer hoopis. Teisalt on olemas ka “meer”, mis tegelikult on järv ehk “see”. Kui Lennart Meri oleks Saksamaal linnapeaks ehk meeriks olnud, oleks huvitavalt kõlanud, kui nime tõlkima hakata. Meer Meri.
Ostseebad Rerikus oli minu saabumisajal just toimumas teatrifestival, kus eripiirkondade teatrid ühist kultuuriasja tegemas. Kahjuks jäin napilt ühele lõunasele etendusele mereäärsel avalikul väljakul hiljaks. Oli vaja õgida matkasellil samal ajal. Ja muidugi ka akusid laadida. Sedapuhku tegin laadimispeatuse meremeeste restoranis “Sailor”, kus merekarudele hinnad umbes poole soodsamad kui maarottidel. Mina tellisin hapuliha praekartuliga (sauerfleish mit bratkartoffeln). Täitsa omapärane roog oli, meenutas pisut oma kallerdisega meie sülti. Kõht täis vitsutatud logelesin edasi niisama, lebotasin, lõin aega surnuks ja passisin muidu. Üritasin ühes avalikus baaris blogi kirjutada, aga tahvli klaviatuur enam endast elumärki ei andnud ja tuli see taas sama targalt kotti tagasi toppida. Ostsin kohalikust poest uued patareid ja asusin teele ööbimiskohta. Tee peal oli üsna suvalises kohas peremeheta ja kasutajata vahva laud, kus sain lõpuks oma grafomaania sõltuvushäiret rahuldada. Sõrmed välkusid nagu parematel päevadel.
Kella 8 paiku leidsin endale ka magamiseks koha. Jälle üle katusealune, kuid sedapuhku mitte veekogu kaldal, vaid üsna kobeda künka otsas. Katusealused hakkasid vaikselt harjumuseks saama juba. Esimese hooga veeresin küll mere äärde välja, vaatamata liiklusmärgile, et rattatee on seal all suletud. Tee ei olnud siiski mitte suletud, vaid asfalt oli mere ääres 150 meetri ulatuses lihtsalt ülesvõetud ja seal vohas paks rannaliiv. Ei hakanud sellest läbi trügima, et kohta otsida ja keerasi noka ümber. Tagasi mäe otsa ronides märkasingi oma tulevast ulualust, mida laskudes ei pannud tähelegi. Putka taha sai telk õhtuks üles pandud nii, et tee pealt polnud sisuliselt minu sealviibimist võimalik tuvastada, ka ratas jäi suure tahvlijuraka taha. Nii et mul polnud mingit vajadust ega ka soovi sellest kohast kuhugi edasi sõitma hakata. Lisaks oli sealt ülevalt ka vägagi mõnus vaade kaugemale merele, millega kaasnes boonusena otseülekanne päikeseloojangust. Päike kukkus kiiresti mere taha ära ja minugi päev leidis oma õnneliku lõpu.
Telk on üleval
Imepärased vaated ööbimiskohast
“See” tähendab siiski merd ka. Nt ka Põhjameri on Nordsee. Ja et asi veel põnevam oleks, siis alamsaksa keele päritolu tõttu on mõni Meer hoopiski tegelikult järv, nt Alam-Saksimaa suurim järv (Võrtsjärvest umbes 10 korda väiksem) on Steinhuder Meer.
Aga jätkuvat kerget jalga sulle.