Ja oligi aeg taas matkarajale naasta ja raudteejaama siirduda. Kiired 3 tundi ja tagasi Rostockis. Raudteejaamast värske õhu kätte pääsemine võttis oma tund aega, sest maa alt oli kogu kamba peale vaid üks lift, aga maale soovijaid oli hulgi. Lõpuks see siiski õnnestus ja sain lõpuks teele asuda. Esimeseks sihtmärgiks Graal-Müritzi nimeline linn. Teel Rostockist välja tahtsin vett osta ja astusin sisse urkasse, mille sarnast pole isegi Tallinnas pärast Väike-Paala õllekat 10 aastat olnud. Ukse kohal oli silt “Obst, Gemüse, Getränke”. Ehk joodavat nagu pidi olema. Täiesti täissuitsetatud väikeses ruumis istus neli kuli, kes jõid. Väga kahtlane element oli see ja tegin seetõttu sääred ilma sisseoste sooritamata. Mõni aeg hiljem õnnestus teinegi “teeninduskultuuri tipptasemega” asutus ära näha. Seekord sain süüa vähemalt, aga kui lisasoove oli, siis see enam kedagi ei huvitanud. Vähe tumedamat tooni teenindajatel oli oma laud, kus nad istusid, suitsu tegid ja omavahel lobisesid. Vahepeal oli üks naisterahvas sunnitud ka kliente teenindamas käima ja siis istus tagasi “oma lauda”. Päris veider oli. Muidugi oli tegu pizzeriaga.
Õhtuks jõudsin Ribnizi linna lähedal asuva järve äärde. Järve ääres olid ka mõned pingid ning ühe sellise juurde end ankrusse seadsingi. Järv polnud ujumiseks, vaid seal käidi suusatamas. Veesuusatamas. Mehhanism vedas sportlast nagu staadioniringi mööda vees, ole ainult mees või naine ja püsi suuskadel. Üldiselt vedas taas, sest rahvast eriti ei liikunud ja minul ruumi maa ja ilm.
Vaatasin tahvelarvutist Magnus Kirdi EM medalivõiduga lõppenud võistluse ära tahvlist, kui märkasin, et täitsa pime on. Telk polnud vahepeal ise üles läinud, nii et tuli seda päris hämaras teha. Kui eemalt hakkasid välgusähvatused paistma ja midagi hakkas mürisema, siis läks kiireks. Enne kui telk üleval hakkaski taevas valgeks minema, müristas päris valjult ja ka vihma hakkas tulema. Maapind, saadanas, oli ka üpris kõva, nii et oli tegu vaiade maha saamisega. Sain pärast tõsiseid ponnistusi telgi üles ja võisin piksejumala korraldatavat etendust vaatama asuda, kui vajalikud asjad telki taritud.
Öösel tormas ikka kõvasti, taas sakutati telki hirmsa hooga. Seekord oli ka tunda, et telk polnud parimal moel püstitatud ja liiga kindlalt maa küljes kinni. Hommikul silmade avades nägin, et telgi pealmine kate oli tuule poolt maha rebitud ja olin läbi võrgu nagu reaalitistaar ilmarahvale näha.