16. päev (11.06.) Rauma – Yyteri 82 km

Täna suutsin luugid lõplikult avada veerand kümme. Mitte ei viitsinud varem karku alla ajada. Mõtlesin, et lõppude lõpuks olen ju iseenda peremees, nii et kui ei taha varem end aktiveerida, siis ei aktiveerigi ja kogu moos. Kes saab mind käskida, nagu ütles Heino Mandri mängitud purupurjus vana teener Madis telelavastuses “Elavad surnud”.  Kõik aeg matkal oli minu oma. Ja seda aega voolas kogu aeg juurde, mis tõi endaga kaasa uued kohad ja uued inimesed. Aga lõpuks tuli end vaatamata kõigele ikkagi liikvele ajada ning ees oli ootamas Rauma vanalinn, kuhu eile veel ei jõudnud. Rauma on tõesti lahe, väikeste puidust majadega linnake. Seda kinnitab fakt, et just Rauma vanalinn on esimesena Soome linnadest võetud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Aga aeg taas taldadele valu anda, reielihastest rääkimata. 

Panin ühe puhkepausi ajal oma märkmikusse kirja, et minu kaardirakendus telefonis Here We Go on mind väga hästi teeninud, viinud mind suurtest teedest eemale ja isegi metsavahelistele radadele (kus näiteks kohtusin ka isand kährikuga). Täna olid teed metsade ja põldude vahel samuti liiklushõredad ja mõnusad.  Kohtusin auväärt musta rähniga, kes otse tee ääres puu otsas oma asju ajas. Palusin talt luba teda jäädvustada, kuid ta polnud nõus, viitas Euroopa Liidu andmekaitsemäärusele – eraelu puutumatus. Tuli austada tiivulise privaatsust ja edasi liikuda. Jõudsin selle kiituse vaevalt kirja panna, kui hakkas juhtuma. 5-6 km  oli nii halb teelõik, mida ei kohanud ka Venemaal (vaene Tuulemurdja). Küll aga tõi meelde 2009. aastast Riia tugimaantee Ergli teed Lätis, kus sai koos kamraadide Mella ja Kidraga madistada higipull otsaees. Nimelt oli tee esiteks kaetud ohtra väikese kruusaga, teiseks oli tee parasjagu treppis ja kolmandaks olid sisekurvid niivõrd suure kaldega, et meenutas velotrekki. Kui hooletult kurvi lähed, oled ka omadega kraavis. Sellisel külavaheteel olid sõidujäljed sisse sõidetud muidugi võimalikult sisekurvi, jäljest väljaspool oli aga seetõttu kuhjunud suuremas koguses kruusakive. Seega juba sisekurvis olles sealt üles murda on ikka tükk tegemist. Ühe korra olingi sunnitud päris seisma jääma, et mitte teelt välja kraavi vajuda. No vot sõida siis seal. Õnneks ei tulnud sellel teelõigul ühtegi autot vähemalt vastu. 

Kuna eilne laristamine (2 korda päevas pizzat süüa Soomes on liig mis liig) sundis tegema mingeid korrektuure, siis ühes järjekordses asulas nimega Luvia tegin baaris söömise asemel piruka ja banaani pausi  piimaga.

Minu kaardirakendus polnud veel tänaseks lõpetanud mulle seikluste korraldamisega.  Seekord üllatati mind teedega, mida isegi kaardil ei peaks olema – kahe põllulapi vaheline rada põllumeeste tarvis ja siis edasi graniitkivikestega täidetud metsarada. Kuigi need kivikesed ei tõotanud mu rattale head, siis üldiselt oli kohati isegi päris äge rada, parem ikka kui suurel teel kõik see aeg sõita.

rattatee-Soomes-2.JPG

rattatee-Soomes.JPGRattasõiduteed Soomes

Ja üllatused jätkusid veelgi – pärast võsa vahel ragistamist saatis Here-We-Go mind perfektsele asfaltteele trassi kõrval, kus peale minu ja ühe traktori rohkem liiklejaid polnudki. Tekkis tunne, et  see Here-We-Go kasutab minu peal sarnast piitsa ja prääniku taktikat nagu sain maitsta enne matka Omaklubi trennides. Ja nõnda ma kell 15.30 jõudsingi järgmisesse suuremasse linna Porisse ehk Porri. Istusin ühte tühja toitlustuskohta maha, panin vidinad laadima, tellisin kannu 6-eurost ja hakkasin juurdlema õhtuse laagrikoha üle. Valik langes järjekordsele kämpingule Yyteris, mis asub Porist ca 20 km kaugusel.  Järgmisel päeval oli plaan  minna edasi Reposaart vaatama ja Yyterist oleks hea seda teha.Poris peatas mind ka üks eestlane veel, ajasime paar sõna juttu eesti keeles, taheti ka minuga pilti teha. No ikka kuulus mees ju 🙂 See eestlane teatas, et ilmateade lubas lähitulevikuks vihma. 2-3 minutit hiljem hakkaski vett alla tulema, õnneks mitte lahinal, aga kestis päris pikalt. Nii et telgi ülespanemise ajalgi veel tilkus pisut. 

Yyteri kämping erilist muljet ei avaldanud, aga koht telkimiseks vähemalt olemas. Ise olin sel matkal muidugi oluliselt paremaid kohti leidnud telkimiseks. 

Õhtul, kui toimetused tehtud, istusin kämpingu restorani ees laua taga ja kirjutasin oma blogi. Järsku astusid ligi mees ja naine ja küsisid, et kas see matkaratas telkide juures on minu oma. Vastasin jaatavalt. Selgus, et nemad olid just need, kes minu lähedale olid oma telgi üles pannud ja on samuti rattamatkajad. Juba 6 nädalat teel olnud. Rääkisime pikalt juttu Tatjana ja Sebastianiga. Nemad alustasid Saksamaalt, tulid läbi Taani Rootsi, sealt paadiga Turusse ja siin nad olid. Eesmärgiks sõita ratastega Peterburgi, sealt lennukiga Uuralitesse, kus juba rattaga sõit kandis, kust Tatjana pärit on. Kisub juurte juurde tagasi vist. Väga äge kohtumine taas.

saksa-ratturid.JPGTatjana und Sebastian

4 mõtet “16. päev (11.06.) Rauma – Yyteri 82 km” kohta

  1. Lugejad on head. Ecofleet on pool tänast päeva jälle üle vee sirgeks tõmmanud, aga umbkaudu arvestades pidi sul täna mingil hetkel 1500 km täituma. Respekt ja jaksu.

    1. jep, t2na ka 1600 🙂 ecofleet nats n99gib, aga tyhja sest. praegu on koik seiklus 🙂 nagu vasikas aasal

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.