17. päev (12.06.) Yyteri – kusagil paadisadama kõrval 91 km

Yyterist sai “karavan” liikuma alles 11.30. Tegin endale seekord taas gurmeejooki, lisaks väike võileib ja külm riisipuder moosiga. Soomes sai seda päris tihti sisse uhmerdada hommikuti ja maitses päris hästi, kui moosi ka sisse segada ja sooja jooki peale larpida. Hommikul kämpinguplatsil oli ka see ajalooline hetk, kui esimest korda tuli üks soomlane mu juurde (jätan arvestusest selle mehe välja, kes 13 aastat Eestis elanud ja minuga eesti keeles rääkis) ja tundis huvi mu tegemiste vastu. Kuna jutu käigus selgus, et tegu oli õpetajaga, siis pole ka imestada. Igatahes sain oma loo ära rääkida ja talle väga meeldis mu ettevõtmine. 

Hommikul meenusid ka öine lament ja kisa, mis kuskilt eemalt mu telki kostus.  Nagu oleks sõda lahti läinud. Keegi röökis täiest kõrist, mingid kolakad või paugud käisid. Ja nii oma 10 minutit jutti. Hommikul sain teada, et paugutamiseks siiski ei läinud, aga mingid ülejoonud kodanikud olid lihtsalt otsustanud üksteisel kulmud rulli taguda ja sel viisil, et see ikka vähemalt 7 maa ja mere taha kuulda oleks. 

Aga edasi sai vaikselt asju pakitud, saksa paariga veel juttu puhutud, head sõnad teele kaasa antud ja pildidki tehtud. Ja siis sadulasse ja Reposaare suunas teele. Sinna oli tubli 14 km, nii et paras soojendus päeva alustuseks.  Ja saar on ilus, seal on väikesed puust majakesed 19. sajandist ja 20. sajandi algusest, kaunis kirik, Merry Monk pubi ja Sale pood.  

Tee peal on kasvanud ka soome keele teadmised. Täna sain näiteks teada, et uimama tähendab soome keeles ujuma. Teeviidad muudkui juhatavad uimaranda 🙂

Veerand kuue ajal olin omadega Meriokarva nimelises asulas, kus sai kebabi ja pizza asemel korraliku kanasalati nahka panna – üks väheseid sööke, mida võiski peaaegu tervislikuks pidada, kuigi peale kuukasin muidugi coca-colat. Edasi oli vaja vaikselt ööbimiskoha peale mõtlema hakata, sest kilomeetrid kulusid, aeg muudkui keris ennast edasi. Aga ei kippunud teele jääma mingit võimalustki kuskil, et võiks laagrisse jääda. Kristinestadti haldusüksuse sildi all oleks asfalttee nagu noaga pooleks lõigatud, järgnes paras märg ja liivane õudus. Mõni kilumeeter edasi siiski toimus ka seal uue asfaldi panek, nii et arenevad. Suvalisest tee otsast pöörasin “magistraalilt” maha, mis võis teoorias merele kõige lähemale viia ja ennäe imet – tsäkk pott. Mere ääres oli paadisadam, aga selle kõrval oli veel üks väike plats,  kus leidsin vana sammaldunud kõikuva laua koos pingiga. Koht telkimiseks olemas ja laud kirjatöö jaoks samuti. Isegi WC ja prügikast täitsa olemas. Hiljem tuli üks kohalik taat ujuma ja mainis, et ega siinkandis tõesti rohkem ööbimiseks sobivaid kohti polegi. Ja et ma võin vabalt oma telgi üles panna. All right! Nii et joppas ikka korralikult.  Saabudes paistis päike otse peale ka veel. Nagu öeldakse, et pime kana leiab ka vahel tera. 

laagrikoht-paadisadama-kõrval.JPG

IMG_8061.JPGLaagrikoht – vaade ülalt ja vaade alt

Täna sai läbitud 91 km ja kokku tuleb juba 1600 km.   

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.