20. päev (15.06.) Vaasa – Munsala 77 km

Tänaseks oli esmaseks eesmärgiks üles leida rattaremondiga tegelev töökoda, mille kohta sain ka juba hea vihje ühe kohaliku eestlase käest. Tuulemurdja oli hakanud jonnima ja ebameeldivaid helisid kuuldavale tooma. Nii et prioriteediks oli sõbra tervis korda saada, et mitte mingeid ebameeldivaid üllatusi hiljem kogeda. Ja õhtuks pidin jõudma väikesesse asulasse Munsalasse, kuhu üks lahke eestlane Soomes öömaja pakkus. Ilmateade ennustas uueks nädalaks korralikku vihma, nii et tuli kaalumisele võtta esimest korda ka puhkepäeva võtmine, nii et ei vänta ühtegi kilumeetrit.

Esimene suund viis niisiis vihjena saadud aadressile rattatohtri manu. Leidsin koha kiiresti üles ning minu õnneks sattus rattameheks  sattus olema väga asjalik ja sõbralik mees. Selgus, et mu ratta keskjooks oli lahti ja kahe minutiga oli mure murtud. Keeras selle oma imevõtmega kinni ja ratas nurrus pärast seda nagu kassikakupoeg mu käes. Raha ei tahetud selle eest pennigi. Igatahes rõõmustav algus päevale. 

Sõidu ajal jälle midagi põrutavat ei juhtunud.  Muud plaani ka polnud, kui Munsalasse jõuda ja pakutud ööbimiskoht vastu võtta. Mul oli sealtkandist nagunii plaan läbi sõita, nii et sobis väga hästi. Teele jäi veel siiski selline koht nagu Oravais või soome moodi Oravainen. Iseenesest väike tavaline küla, aga ajaloo mõttes suur – aastal 1808 toimus seal nimelt Vene ja Rootsi vägede vahel otsustav lahing, milles Rootsi sai lüüa ja mille järel 1809. aastal sõlmitud rahuga läksid Soome alad Vene Keisririigi alla Soome Suurvürstiriigina. 

Poole kuue paiku õhtul jõudsingi Munsala maja juurde, kus oli lubatud ööbimiskohta. Kuna pererahvale olid samal ajal Eestist külalised saabunud, siis tuppa ma ei mahtunud, aga see-eest sain hoovi peale mugavalt enda telgi üles panna murule. Ja see sobis mulle suurepäraselt. Pererahvas tõestas, et head inimesed pole ilmast otsa saanud. Täiesti võõrale inimesele anti võimalus oma kodus pesta nii ennast kui riided, pakuti väga head süüa  (ülimaitsev kalasalat grillitud kanaga!) ja juua (ehtne Eestist toodud Saku Originaal!). Õhtu lõpuks veel ka imemaitsvat kooki. Lisaks sain härrasmeestega toas ära vaadata ägeda Hispaania-Portugali  jalgpallilahingu. 

Päeva miinuspoolele tuleb aga kanda esimene suurem kaotus – märkasin nimelt äkki, et minu 40. sünnipäevaks kingitud Eesti Vabadussõjast pärit sümboolikaga hõbedane sõrmus on kadunud. Sai otsida siit ja sealt, maja seest ja väljast, aga mis läinud, see läinud. Sõrmed olid sellest matkast peenemaks läinud ja rasvakiht vähenenud, sõrmus (mida enne matka tuli suruda jõuga sõrme) liikus edasi-tagasi ja absoluutselt ei saanud aru, millal või kus see armas ese kaduda võis. Ja see tekitas mulle väga suurt tuska kõige muu rõõmsa juures.  Kuid nagu ansambel Kurjam laulis: “…aga elu läheb edasi, tuleb õllesummer”. Kuigi paraku on Eesti elu juba nii kaugele läinud, et enam ei tule sedagi. 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.