Suures ja laias voodis oli ikka nii hea olla, et enne kolmveerand kümmet ennast üles ei saanud. Puupõranda nagin ülevalt korruselt tekitas lisaks mõnusat olemist. Kui kargu lõpuks alla sain läksin oma toidutavaariga kööki – seal oli võimalus kasutada mikrolaineahju, röstrit ja kohviaparaati koos kohvi endaga. Seda viimast võimalust ka kasutasin. Kõht täis pugitud ja kohvilonks kurku kulistatud oli hoopis mõnusam teele asuda. Liiga kiire mul polnud, nii et kell 11 startida oli täitsa hea tulemus.
Linnast välja sõites veeres oma rattaga mu kõrvale üks kohalik härrasmees. Selgus, et tegu oli Soome rootslasega. Järgmised pool tundi läksid lennates, sest vestlus temaga oli väga huvitav. Mind huvitas näiteks Soomes elavate rootslaste (keda pidi seal kokku suisa 300 000 olema) ja soomlaste ühiselu. Ta seletas, et praegu pidavat suhted nende vahel juba enamvähem korras olema, kuid see pole kogu aeg nii olnud ja on nagistatud ka omavahel. Minu küsimuse peale, et kelle poolt oled, kui jäähokis kohtuvad igipõlised rivaalid Soome ja Rootsi, siis vastas ta ilma kõhklemata, et Soome, kuna see on siiski tema kodumaa. See vastus teeb talle au ja loodan, et meil Eestis sündinud ja elavad venelased on ka ikka oma sünnimaa poolt, kui näiteks jalgpallis võtavad mõõtu Eesti ja Venemaa. Jõudsime põgusalt rääkida ka ajaloost ja rattamatkadest.
Üks huvitav kohtumine leidis aset siiski ka eile. Nimelt vonkles minu nina ees üle rattatee üks rästikuisand. Kuna aga mina pole mees, kes teab ussisõnu, siis temalt kommentaare kahjuks saada ei õnnestunud. Oleksin tahtnud talt küsida eesti spordikommentaatori kombel, et mis tunne on ja keda ta jalgpalli maailmameistriks ennustab. Aga lehvitasin talle mõttes järgi, kui ta õnnelikult oma loomulikku keskkonda oli jõudnud asfaldi pealt roomata.
Edasine tee enam nii huvitav ei olnud. Kui eile sai Jakobstadist Kokkolasse nautida jalgrattateed ja ilusaid vaateid läbi saarestiku, siis tänane tee kulges peamiselt suure E8 trassi servas. Pikad sirged tundusid lõppematud ja tuul lakkamatu. Vähemalt oli teeperv piisavalt lai, nii et mahtusin sinna kenasti ära. Kuid tuleb tõdeda, et päevad pole vennad ja eilset supertuhhi ja motivatsiooni sadulas täna ma endas ei leidnud. Ikka nüri tiksumine oli, aga tuleb igasuguseid päevi ette. Õnneks kusagil 55. km paiku tuli ikkagi eluvaim natukenegi tagasi ja sealt edasi läks sõit pisut ladusamalt.
Kella 2 paiku jõudsin vahefinišisse Himankal, kus võtsin ühe laheda vana puust silla kõrval päikesevanni, mõlemal pool vohamas Lestijoki jõgi. Päeva tipphetked jäidki sinna.
Lestijoki puusild
Järgmine sihtkoht oli veel üks joki – Kalajoki. Tahtsin seal miskit hamba alla saada. Valida oli kas Kuldkala restoran, R-kiosk või pizza-kebab. Neid viimaseid toitlustusasutusi peavad Soomes minu kogemuse põhjal ainult soomekeelt emakeelena mittekõnelevad kodanikud ja nende teeninduskultuur on tuntavalt kasinam kui soomlaste teenindus.
Varsti jõudis kätte aeg hakata kohta otsima, kuhu end laagrisse sättida. Üks jõgi tundus kaardilt vaadates mõeldav, kuid kui sõidetud 20 km, siis selgus, et selle äärde asja mul siiski pole. Seega panin oma santlaagri üles otse võsa äärde, suurest teest pisut eemal. Sõna otseses mõttes võsas. Tulin sääski toitma, keda oli selles kohas küll nii, et tapab. Või õigemini tapan. Nautisin siis veel viimaseid kuivi hetki sääskede einelauana, sest homsest lubas ilm vihmale minna.
Telkimine looduslikult kaunis kohas
3 nädalat seiklust oli seljataha jäänud ja esimesed 2000 km täis tiksunud. Esimest korda tekkis mõnus enesega rahulolu tunne ja üldse enam ei häirinud, et ööbimiskoht nõnda võsane sai seekord.
Hea töö! Saabusin just rattaga väikeselt tripilt Stockholm – Ahvenamaa – Helsingi. Kokku siis natuke üle 400 km kolme päevaga. Täislastis rattaga Soome pinnavorme ületada ei ole sugugi kerge. Sinu teekonna peale mõeldes oleks ise ilmselt peale Turut jalgratta merre visanud ja rongiga tagasi tulnud 🙂
Jõudu ja jaksu! Jälgin huviga.
haa:) mul oli soome saabudes umbes sama tunne, et mida helli teed siin veel on 🙂 aga harjub 2ra