Võsas möödus öö vahejuhtumiteta. Naabrimehed kaigastega ära ajama ei tulnud, sääsed telgi tagatubadesse ei pääsenud ja mina neid välja toitma ei kippunud. Vähemalt mitte enne hommikut, mis saabus kell 8.30. Seekord läksid kõik asjad ahvikiirusega kotti ja rattale ning juba mõni minut 9 läbi asusin sääselandist minekule. Ei läinud palju aega mööda, kui hakkas sadama. Hea, et sain vähemalt telgi kenasti kuivalt kokku pandud, lohutasin ennast. 10 km hiljem sisenesin tilkudes Pyhajoki kohvikusse kuivama, kohvi larpima ja hommikust sööma. Samal ajal avanesid taevaluugid täies ulatuses ja tund aega kallas ülevalt tihedat paduvihma. Aga seejärel läks ilm ootamatult normaalseks tagasi ja enam päeva lõpuni vihm mind ei kimbutanudki. Oli väike hommikune karastus lihtsalt.
Täna oli sõiduks algusest peale õige energia olemas ja minek täitsa hea. Siiski võtsin vastu otsuse, et arvestades siinseid tuuleolusid, lähima paari päeva ilmaennustust ja Soome telkimisvõimalusi (st vabas looduses, mitte kämpingualal) jätan rannikuala kaare (Siikkajoki – Varjakka) kavast välja ja sõidan mööda E8 õhtuks otse Oulusse välja. Päris pikk maa see küll olema sai, aga sihtmärk oli vähemalt selge – Ilo hostel Oulus. Ja lisaks otsustasin, et järgmisel päeval luban endale puhkepäeva. Matka esimese täiesti vaba päeva ka alles. Arvasin, et väike taastumisaeg kulub ära ja Oulu oli üsna sobiv koht selleks. Ikkagi üle 2000 km juba vändatud. Saab linnas ringi vaadata ja lõõgastada ennast.
Kaardirakendus KaaRa keeldus põhimõtteliselt mind suurele trassile sõitma lubamast ja eelistas lisada mu päevadistantsile selle asemel oma 20 km. Ei tahtnud sellega küll nõustuda. Võtsin siis appi hoopis Kuugli mapi (Google Maps) ja sõitsin siiski mööda E8. Samas, päeva lõpuks sain tõdeda, et olin maha sõitnud üle 120 km, millest suisa 60 km sain sõita kergliiklusteel. Ja lisaks sellele oli ka tuul vaikinud ja tõusegi polnud. Tuuletus ja ilma tõusudeta – uskumatu, sest Soome teedel seda õnne mul enne veel pole olnud. Ühesõnaga liiga hea oli. Selle peale tuligi umbes 15-20 km pikkune lõik üsna stressirohket väntamist, sest kui muidu oli tee pervel piisavalt ruumi, siis ühtäkki kadus see ära. Liiklus oli ka päris ägedaks läinud, nii et keskendumine pidi olema korralik. Ja seepärast väsitas see lõik tegelikult rohkem kui ülejäänud sõidumaa kokku. Kui see läbi sai, siis viimased 30 km läksid nagu nuusates. Ja 120 km päeva lõpuks polnudki enam mingi eriline saavutus. Hea on niimoodi sõita, aga hõisata enne päris põhjas käiku ka ei tasunud. Kella üheksa paiku alustatud sõidupäev sai lõpu poole seitsmeks Ilo hostelis, mis asub Oulus Hietasaari saarel.
Hostel Ilo Oulus, eestlaste päralt
Mulle oli eelnevalt SMS-ga saadetud uksekood, nii et saabudes ei kohanud seal hostelis esialgu hingelistki. Samas, kui booking.com-s kohta broneerisin, siis võis seal aru saada, et kiirustage seltsimehed unetud, kohti on vaid piiratud arv. Maja oli tühi nagu kell. Küll kostus lähedalt vali tümakas, sest keegi tegi suures telgis mingit trennivärki. Selgus, et zumba a la jumba oli see grupitreening. Lõpuks vaikis seegi. Teleka käivitamine hosteli ühisruumis kahjuks ei õnnestunud (hiljem ka teises ruumis mitte), nii et oodatud jalgpalli MM mängu vaatamine kippus ära jääda. Äkitselt aga astus, ei tea kust, ruumi üks naisterahvas. Tervitasime. Tema küsis esiti, et kas ma puhun soome keelt või valdan englishit? Või viro? No selguski, et ta on eestlane ja nimeks Alice, kes oli Oulusse tulnud mingile kontserdile kaugelt Helsingist. Mis sa oskad kosta, kui Oulus on üks hostel saare peal, kus majas on ainult kundet ja mõlemad on täiesti juhuslikult eestlased. Juttu jätkus igatahes kauemaks.
30 cm teeperve on päris OK. Minu kogemus Rootsist on just selline, kus teedel üldse perve polnud. Peale valget joont lõppes ka asfalt. Õnneks autojuhid on seal viisakad. Kui mööduda ei saanud, siis ootasid. Keegi ei trüginud ega signaalitanud.
suva teedel on soomes ka nii olnud jah, aga kergema liiklusega. E8 trass on nats hullem