8. päev (3.06.) – Viiburi – Ravijoki 88 km

Täpselt nädal aega tagasi sai mu vallutusretk suure avapauguga alguse ja tänasega sai esimene riik juba seljatatud – jõudsime Priiduga Soome ja Venemaa osa oli selleks korraks ajalugu. Kokku olime vändanud juba üle 800 km. Nädala aja kohta pole just paha tulemus.  

Järgmisel hommikul oli äratus kell 9 ja stardipauk kõlas juba kell 12 – tark ei torma, nagu rahvasuu teab rääkida. Tänast sõitu natuke pelgasin, kuigi tagantjärele mõeldes valedel põhjustel (hea, et ei teadnud ette, mis teed ja tuuled Lõuna-Soomes ootavad). Viiburist väljudes ostsime tanklast vett tee peale kaasa, et vedelikuvõlga mitte jääda. Tankla juures tulid kaks kohalikku noorhärrat meiega  juttu tegema. Selgus, et nad olid oma hinge Vene relvajõudude teenistusse pühendanud ja teenivad kodumaad tankistidena (vabatahtlikud tankistid, mille eest Putin on neile ilmselt tänulik). 2 tankisti ja auto. Ühel neist tekkis selline imeline küsimus, et kas ta saaks nt 4 tunniks korra Helsingisse sõita (st ilma viisata muidugi) ja siis kohe tagasi tulla. Ega optimism ja naiivsus ju kuritegu ei ole. Loodetavasti tankis istudes neil nii lolle mõtteid pähe ei tule.   

Sõit kulges kümnete kilomeetrite kaupa mööda suurt trassi, suured rekkad vihisemas külje alt mööda. Mitmes kohas tegime mahapõike väiksemale, trassi lähedalt kulgevale teele. Kohe esimene mahasõit tõi üllatuse – vene vägilane Ilja Muromets ise oli siin vist lustimas käinud, igatahes oli tee peale ette tõstetud kivihiiglased, tehes ka jalgratturile sealt möödalaveerimise võimatuks.

a-Venemaal.JPG

Et seda teed olime vaevalt mõnisada meetrit sõitnud, mõtlesin et pöörame otsa ümber ja läheme siis mööda suurt teed. Aga ei, Priit oli kangekaelsem kui mina ja nii said rattad tõstetud üle kivimürakate. Tee oli ise täitsa mõttetu jupp, võib-olla tahtis Ilja autojuhte takistada oma sodi siia metsa alla tuua. Kuigi ju nad viivad sel juhul oma pasa kuhugi mujale metsa alla lihtsalt. Peaasi, et mitte prügimäele. Igatahes viis see tee peagi maanteele tagasi, kus olid samuti suured kivid ette tõstetud, aga seal vähemalt sai kõrvalt mööda astuda. 

Tõusud olid päris pikad, kuid trassil sõites talutavad, kuna tee ise oli ideaalne. Kella poole kolmeks jõudsime Kondratjevo külla, kus oli tee ääres väike pood ja einela. Väike borš ja väike õlu, kes neid jõuaks lahuta. Meenutades Žuriku seiklusi legendaarses vene filmis, siis tellisin kompotti ka. Mäletate seda Fedjat, kes oli 15 päeva mingi sigaduse eest saanud ja keda Žurik pidi kantseldama? Fedja küsis pärast lõunasöögi kättesaamist: “A kompot?” Kompott on meie mõistes ikka midagi muud kui Venemaal (või olen mina nii ignorantne selles vallas). Seal on see lihtsalt nagu morss. Lurr ühesõnaga. 

Viimane mahasõit trassilt enne Soome piiri õnnestus veel kehvemini kui esimene. Seal õnnestus teha endale boonuseks 3+3 lisakilomeetrit liivasel teel. Kaardil näidatav tee sai lihtsalt ühtäkki otsa ja ei jäänud muud üle, kui sama targalt 3 km tagasi suurele teele sõita. Napilt pääsesin seal liivas ukerdades esimesest maoli käimisest, aga ega mõnus ei olnud ka pulgale lennata pärast liivas toimunud äkilist peatumist. Kuna ihuliikmed jäid kõik siiski terveks, siis see väike tiir mind rööpast välja ei ajanud. 

Edasi läks tee kiirelt ja kella poole 5 paiku jõudsime Torfjanovka piiripunkti. Enne piiri ületamist lõime rublasid surnuks piiriäärses poes.  Venemaalt lahkumise tähistamiseks üks õlu või jäätis, kuidas keegi. Veel üks tiir viimases vene külas, kus üks kohalik mehaanik üritas surnud autot elustada, ise selili selle all lamades ja siis piirile.  Piiriületus kulges üliladusalt – sõitsime letti, näitasime passid ette ja tšau, pakaa. Soome piiriületus samamoodi.  Ja siis algasid soome teed. Kuigi Venemaalgi sai omajagu liitreid higi valatud künkaid ületades, siis olid need soome küngaste kõrval köömes. Üks äkiline tõus ajas teist taga. Vahepeal said laskumisel käigud pea maksimumi peale sättida ja kõva hoo sisse, kui tuli järgmine tõus ja kõik käigud miinimumini. Ronisin mäest üles nagu tigu mööda märga rabarberit. Ja kuradid olid päris pikad ka. St mitte rabarberid, vaid tõusud ikka.  Ühel hetkel sain aru, et pikka pidu täna pole, sest jõuvarud kippusid ammenduma nende tõusudega maadeldes. Pärast Ala-Pihlaja nimelist asulat jäi tee peale Ravijoki külake, kus ka kohvik olemas ja täitsa avatud veel. Põikasime sisse, kus mina lootsin pisut süüa saada ja lihtsalt istuda ning hinge tõmmata. Sain õhtusöögiks lohepiruka (võis olla ka lõhepirukas) ja 0,3 l Karjala õlle, mille eest tuli välja käia suisa 7 eurot. Aga kuna Priit valdab lisaks vene keelele ka suurepäraselt soome keelt (kurat, peaks vist keeli õppima hakkama?!), siis rääkis ta lahke teenindajaga välja lisaks selle, et saime kohviku taga suurel muruplatsil telkida. See oli täitsa tore lõpplahendus minu väsinud jäsemetele.  Ja ega siis muud, kui laagerdamise toimingute juurde ja lõppude lõpuks telki siruli. 

 

 

4 mõtet “8. päev (3.06.) – Viiburi – Ravijoki 88 km” kohta

  1. Mõnus lugemine, mis muud! Paar päeva oli mul unarusse jäetud sellega, aga võtsin kiirelt järgi, jõudes ka nüüd Soome. Et sul seda kirjutamise lusti reisu lõpuni jätkuks. Su andnud lugejad janunevad… (pead vist ka oma janu nüüd piirama – võrreldes venemaaga on skandinaavias õlu absurdselt kallis)

    1. Tore kuulda, et lugejaid leidub. Minu jaoks on see blogi kirjutamine matka lahutamatu osa, elna nagu teist korda uuesti läbi päeva. Nii et peate kannatama, ma ei kavatse lõpetada enne kui kodus olen 🙂 mis õllesse puutub, siis Loviisast ostsin just 2,58 maksnud a le coq Goldi 😀 Täna oli palgapäev 🙂

      1. Hr Talibajev – ole mureta, kui Saksamaale jõuad, saad isegi Eesti kontekstis odavast õllest kogu Skandinaavia sotsialistlikule alkoholipoliitikale kätte maksta:)
        Ja lugemine on väga lahe, vänta aga ja hoia vaim erksana! Ja loomulikult SUUR respect Sulle! Sellist ringi igaüks ette võtta ei julge!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.