95. päev (29.08.) Lõpe – Järveotsa järv 78 km

Tiksusin eelmisel õhtul päris pimedani bussipeatuse ootepaviljoni pingil. Liikumist küll polnud, aga igaks juhuks. Lõpuks hämaruse varjus hakkas metslane möllama. Telk läks püsti nagu nõiaväel  ja asjad lendasid riburadapidi sisse.  Ja siis kerge ööoode pasteedi võileiva näol. Desserdiks olid kaks küpsist.  

Hommikul kuulatasin vaikselt telgist, mis väljas toimub. Peale möödasõitvate autode ei toimunud midagi. Keegi mu telgile erilist tähelepanu ei pööranud, kuigi möödujaid oli. Nagu see oleks siin tavaline asi, et mõni tüüp bussipeatuse kõrval telgib. Seega pikutasin edasi. Kell 8 siiski ajasin end üles (erakordselt vara mu jaoks) ja viskasin esimese asjana telgi kokku. Olgu, siiski teise asjana. Sellest esimesest asjast ma ei taha rääkida. Telgi väline kate oli seest läbimärg, nii laotasin selle veel laiali, et ehk natukenegi läheb kuivemaks. Pärast läks ikka märjana kotti. Tuli  tunnistada, et ei mäletanudki, millal telgist välja minnes viimati nii külm oli! Vaatasin järgi ja vaid 10 kraadi oli sooja. See tundus sel hommikul paraja pakasena. Iga päevaga läkski aina külmemaks. Õnneks oli lootust varsti Tallinna ega pea päris miinuskraadidega ärkama ühel hommikul.   

Tänasest sõidust eriti rääkida midagi polegi. 17 km ja olin Lihulas. Kohvikus väike söök ja kohvi. Linnusevaremete juures istusin niisama jõude laua ääres. Edasi jäid teele Koluvere loss ja Risti A ja O kants. Õhtuks jõudsin Järveotsa järve äärde RMK platsile. See õhtu oli eriline, kuna jäi matka viimaseks õhtuks, mille omapäi sain mööda saata. Vaikuses. Järgmiseks päevaks oli juba kokkulepitud väike koosviibimine mere ääres. Nimelt RPR seltskond lubas tulla mind päästma üksindusest. Ehk matk oli plaanis lõpetada väärilise lõkkeõhtuga heas seltskonnas. Matk on ikkagi 100% väärt tähistamist. 

Küll läks see suvi kiiresti mööda. Alles võtsin Lõuna-Soomes kohalikult tuuletargalt mõõtu ja ronisin Kesk-Rootsi kõrgrannikut mööda lõuna suunas või läbisin Poola “karnevalilinnu”. Ja juba ongi kõik. Peaaegu. Jäänud oli veel sõit Meremõisasse umbes 45 km ja reedel Tallinnasse 37 km.  Mõtetesse tulid juba õhtud Tallinnas. Ausalt öeldes ei kujutanud ettegi, kuidas see üleminek loodusest suurlinna toimuma pidi. Mõtlesin, et peaks minema ilmselt õhtuti Piritale meremühinat kuulama. Siis vaatan kaugusse ja mõtlen – seal teisel kaldal ma ju alles hiljuti sõitsin rattaga, tuul kõrvus ulgumas!    

Aga mõtete järjekordsed eksirännakud juhatasid mind uue suure projekti juurde. No kui 100 päevaga saab Läänemerele ring peale tehtud, siis tuleks järgmisena 100 päevaga endale teine pool leida. Sellised veidrad mõtted tulid, nagu allpool saab lugeda:.

Niisiis on tegu hanke korras läbirääkimistega naisevõtumenetlusega. Menetluse tähtaeg on 100 päeva. Käesolevat võib tõlgendada kui pakkumise kutset osaleda menetluses kõigil mõistlikus vanuses naissoost isikutel. Varasem naisevõtumenetluse kogemus pole määrav, kuid võib kasuks tulla. Pakkumised tuleb esitada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis menetluse korraldajale. 

Naisevõtumenetlus loetakse lõppenuks konkursi võitja väljakuulutamisega naisevõtumenetluse korraldaja poolt, kõikide pakkumiste tagasilükkamisega korraldaja poolt, naisevõtumenetluse kehtetuks tunnistamisel või pakkumiste nimetatud tähtajaks mitteesitamisel.   

Lugupidamisega

Rokkar Matkab (käesoleva naisevõtumenetluse peakorraldaja)

 IMG_1676.JPGJärveotsa järve ääres RMK lõkkeplatsil 

94. päev (28.08.) Lemme – Lõpe 98 km

Tänane hommik saabus sellis huvitava enesetundega, mida polnud ammu enam kogenud. Terve suvi ikkagi pohmellivabalt möödunud. Täna see tund siis saabus ehk rõõm eile äratehtud tööst. Aga õhtu oli tore ka ja hommikusi kannatusi väärt. Aivar ise lahkus juba varavalges. Hommikusöögiks oli leib küülikukonserviga, mis Aivarist eile lauale jäi. Luksvärk!  

Ja siis tuli taas sadulasse ronida, sest nagu ma varem juba olen öelnud, siis ega see tee ei vii kuhugi, kui ise ei lähe (Hiiumaa vanasõna). Ikka teada tuntud kohad jäid teele – Häädemeeste, Võiste, Uulu ja siis juba Pärnu. Pärnu puhul üllatas (no tänu Aivari väärt infole), et päris pikalt sai mere äärest rattateed pidi linna siseneda. Väga lahe mõte ja hea teostus, Pärnu. Väike eine Bum-Bum kõrtsus koos Aivariga ja siis teele kuhugi. Ainuke siht oli see, et reedel pean jõudma tagasi linna ja neljapäeval Laulasmaa kanti RMK alale, kuhu on ka külalisi oodata ja loota. Ehk viimane matkaõhtu tuleb ikka sõpradega koos veeta ja matkale joon alla tõmmata. 

 Kell 19 lõppes minu päevatee külas nimega Lõpe.

IMG_1674.JPGSelle bussipeatuse kõrvale ma oma telgi püsti ajasin

Sellega meenus Eno Raua sõnadele tehtud laul: “Kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei LÕPE, otsa sõit ei saa”. Bussipeatuses polnudki kordagi matka jooksul ööbinud ja sai nüüd see lollus ka enne lõppu ära tehtud. 

Hommikul telgis lösutades otsustasin, et tuleb uus “äramineku ja teeloleku” projekt mingi aeg jälle töösse panna. Mulle sai nende kuude jooksul selgeks, et hea tahtmise korral on kõik võimalik ja risti ette pole vaja lüüa. Pole miskit kaotada, kuid paljugi on võita.