5. päev (31.05.) Sosnovõi Borist törts edasi – Sestroretsk 90 km

Öösel mere ääres olid isegi veel tugevamad tuuleiilid kui eile jõe kaldal. Suured puud pea kohal kõikusid päris kurjakuulutavalt. Palju külmem oli ka, mis tõttu olin sunnitud end kaelani magamiskotti mässima. Äratus oli seekord kell 9.  Kuna eile oli väga pikk päev, siis lubasin endale pool tundi kauem pikutada telgis. Selleks ajaks, kui mina üles sain, oli Priit juba tükk aega õues asjatanud. 

Esimene vaatamisväärsus tuli kohe hommikul, kui vaevalt 12-13 km oli vändatud. Krasnaja Gorka nimeline koht, kus asub hiiglaslik raudteel liikunud 305 mm suurtükk koos rannakaitsepatareiga. Kõrval oli kusjuures tegutsev vene sõjaväe radar, mida valvas automaadiga tunnimees. Tema meile suuna kätte näitaski, kus otsitav poojezd asub. Päris muljetavaldav kolakas oli. Õigemini kolakad, sest teine raudtee “püss” oli seal veel. Suurem paugutaja oli valmistatud brittide poolt 20. sajandi alguses. Krasnaja Gorka ise oli kunagine fort, mis ehitatud aastatel 1909- 1915 ning see oli osa Peterburi kaitseks loodud merekaitse süsteemist. Eesti Vabadussõjas alustas  1919. aasta oktoobris siin oma pealatungi Punaarmee vastu Eesti Rahvaväe 1. diviis, lootes purustada Punaarmee Balti laevastiku, kuid paraku see ebaõnnestus. 

Krasnaja-Gorka-1.jpg

IMG_0452.JPG

IMG_0453.JPGSõjarong Krasnaja Gorkas

Kell 12 tegime peatuse Lebjažjes. Vikipeedia andmetel asuvad selles alla 5000 elanikuga alevis Vene armee väeüksused, mis muidugi pole imestada, kuna tegemist siiski piiritsooniga. Lisaks on seal hüljatud maa-alused raketišahtid, mille juures pidavat radioaktiivsus ületama looduslikku taset 20 korda. Nii et hea, et sinna tuulama ei läinud.  Küll läksime kohalikku kohvikusse keha kinnitama väikese tšebureki moodi sooja lihasaia ja kohviga. Seejärel võtsime suuna juba päeva olulisema sihtmärgi poole, milleks oli muidugi Kroonlinn (vene keeles on linna nimi Kronštadt). Olgu öeldud, et Kroonlinn oli minu jaoks üks olulistest kohtadest matkal, kuhu tahtsin kindlasti jõuda. Samas ei teadnud me enne tammi juurde jõudmist, kas see rattaga ka võimalik on. Kella 1 paiku jõudsime tammi manu ja siis jõudiski kätte tõehetk vol 2 – kas pääseme rattaga üle või ei. Aga vähemalt tuli päike pilve tagant välja meie ponnistust toetama. Mis muud, kui edasi, Kentucky poisid! Võit on julgete päralt. Sõitsime “külma rahuga” kiirtee märgi alt otse tammile.  Otse võiks ka siinkohal jutumärkidesse panna, sest sillale pääsemiseks tuli päris pikk tiir teha. Mis tähendab, et rattaga ei või kiirteel sõita? Mis siis, et tee peale jääb ka tunnel? Kuigi tõele au andes me sellest tunnelist tammile jõudes veel ei teadnudki. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tundsin, et vererõhk tõusis, kui  mööda tee äärt tammi ületama asusime. Kuni korraga oli teel ees tõkkepuu ja selle juurde jooksis oma kuudist turvamees. See teatas meile ilma pikema jututa, et me rikume seadust ja rattaga sõitmine tammil on keelatud. No ära sa märgi. Soovitas meil tungivalt tagasi sõita ja siis bussiga uuesti tulla. See variant ei olnud meile eriti mokkamööda. Selle asemel läks Priit tee äärde hääletama ja umbes 5 minuti pärast saimegi väiksemat sorti veoauto peale, rattad tõstsime mitme mehe ühisel jõul auto kongi, mis oli meie õnneks tühi ja sõit tunnelisse võis alata. Mehed kabiini ja nii me kiiresti teisele poole tunnelit laevatee alt läbi pääsesimegi. Tänud härra sohvrile. Vurasime siis tammi pealt Kroonlinnaga tutvust tegema. 

Kroonlinna-21.jpgHääletades Kroonlinna

Kroonlinn asub Kotlini saarel ning seal elab ca 40 000 inimest. Saar eraldab Neva lahte ülejäänud Soome lahest. Peterburi tamm, mille kaudu saarele pääseb, kaitseb Peterburgi üleujutuste eest. Peeter I lasi 1703-1704 saarele kaitserajatised ehitada Peterburi kaitseks välisvaenlaste eest. Linnas on suurel väljakul endiselt leegitsemas igavene tuli, kuigi ilma truu valvevahtkonnata. 1921 toimus Kroonlinnas madruste mäss bolševike vastu, mis muidugi veriselt maha suruti Trotski käsul. Aga vaatamist jätkus linnas veelgi. 

Vaatasime suurt Peeter I ausammast (muuseas, linna infovoldik seda kuju miskipärast ei maini teiste vaatamisväärsuste seas)

IMG_0468.JPGPeeter I

Piilusime eemalt Vene sõjalaevu, rääkisime juttu Pärnust pärit vene keelt kõneleva mehe ja tema naisega ja kell 15.30 läksime sööma vene toitusid pakkuvasse kohvikusse nimega Skazka ehk muinasjutt. Toit (böfstroogonov friikartulitega (!) ja külm filtreerimata vene õlu) väga muinasjutuline polnud, aga ajas asja ära.  Maksma läks 580 rubla ehk 7-8 eurot. Lisaks saime võimaluse laadida oma telefone. Pärast sööki otsisin internetist, et kas ja kust võiks leida siit Lydia Koidulaga (elas Kroonlinnas pärast abiellumist kuni surmani 1886) seotud maja või mälestustahvligi. Selgus, et mälestustahvel asub vaevalt mõnisada meetrit meist eemal Lenini prospektil. Üsna hõlpsalt selle ka üles leidsime. Kuidagi eriti sooja tunde ja hea tuju tekitas selle leidmine.

Koidula.JPG

Ja see hea tuju kestis õhtuni välja, vaatamata nendele takistustele, mida veel ületada saime. Enne uuesti tammile siirdumist tegime ratastega viimase tiiru linnas ja oligi aega teed jätkata.

Seekord saime suure osa teest (kokku 14 km) sõita tammil tehnovajadusteks tehtud kõrvalteel. Seda lõbu jätkus aga kuni oli vaja hakata mitmeid lüüse ületama. Tuli taas kiirteele ronida, ainult et tammi sellel pool oli liiklus palju tihedam. Eks kepsud natuke värisesid, kui seal tee servas ellu püüdsime jääda. Saime oma ratastega ronida üle plokkide, treppidest üles ja alla ning mööda liivast nõlva. Ja ikka mitu korda jutti. Lõpuks üle silla me õnnelikult jõudsime, kuigi oli parasjagu tegemist sellega. On mida meenutada sellest päevast. 

Ja siis oli ka paras aeg hakata ööbimiskohta otsima. Soovisime selle öö veeta katuse all, kuna ilmavaatleja kogenud pilgule tundus, et telgis võis pisut jahe hakata. Ja pärast neid vintsutusi oleks tore ka natuke pesta end ning voodis puhata. Mõned kilomeetrid veel väntamist, enne kui jõudsime Sestroretski linna. Kohe avastasime end Punaste komandöride tänaval, kus ei puudunud ka Lenini monument.   Ca 37 000 elanikuga Sestroretsk asub Sestra jõe ehk Õe jõe suudmes Kuurortnõi rajoonis. Linn on Peeter I poolt asutatud aastal 1714, kuigi linnaõigused sai alles 1917.  Sestroretsk asub kõigest 31 km kaugusel Peterburist, mille läbimist meil õnnestus tänu Kroonlinna põikamisele vältida. 

Kella 8 paiku õnnestus lõpuks öömaja leida. Hotell nimega Taimout. Oli tõesti juba viimane aeg aeg maha võtta. Hotell polnud liiga odav ja maksis 3800 rubla (üle 55 euro tolleaegse kursi järgi), sellest 800 rubla maksis hommikusöök. Hommikusöök ei ole seal mitte hotelli määratud ajal nagu tavaliselt, vaid siis, kui klient ütleb. See sobis meile hästi. Hea vaade lahesopile, taamal kõrgumas ühe sillal õngitsenud kalamehe väitel Gazpromi peakontoriks olev hiiglaslik torn.

Õhtul läks Priit välja elu uurima ja minna jäin tuppa blogi kirjutama. Kella 12 ajal suutsin viimaks nii enda kui tahvli juhtmed kokku ajada, mis oli selge märk, et oleks aeg lõpetada. Korraga kostus akna tagant Priidu hüüe. Ta oli jalutusringilt tagasi jõudes avastanud, et hotelli välisuks on lukku pandud (Nepalis juhtus meil midagi sarnast,ainult seal me ei pääsenud samal põhjusel uksest välja). Priit tõestas, et ta pole papist poiss ja ronis mööda välisseina küljes rippuvat korstnatoru teisele korrusele ja tuli aknast tuppa. Selle peale ei osanud ma muud kosta, kui keerasin imestusest ammuli sui magama.    

 

 

 

   

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.