Hommikul oli äratus kell 8.00, sest 8.30 määrasime endale hommikusöögi. Enne sööki sai veel karvikust sile poiss ehk ajasin habemetüüka maha. Hommikusöök toodi küll meile tuppa, aga otsustasime sellega siiski õue värske õhu kätte minna. Söögiks oli jogurt, sai juustu ja singiga, kausitäis putru ja kannuga teed. Kohvi ei olnud ette nähtud, aga seda lootsime saada juba kuskilt tee pealt.
Sõitu alustasime kõigepealt metsavahelisel teel, kus ka militaristid oma asju ajavad, sest seal leidus erinevat sõjaatribuutikat – tanki torne, märklaudu ja isegi puudega vooderdatud kaevikujupp. Edasi suundusime juba suurele teele, kus liiklus oli väga tihe ja sõita väga mõnus ei olnud. Õnneks ei olnud ka suurt teed väga pikalt ja peagi jõudsime kergliiklusteele, mida mööda saime sõita üle 30 km. Osaliselt oli see täitsa sõidetav tee, aga kohati täis lohke (mis on tagurpidi muhk) ja muhke (mis on tagurpidi lohk). Põrutas ikka kõvasti kohati, nii et kui ei jõudnud õigel ajal tagumist otsa sadulast kergitada ja tõusva kotka asendit võtta, siis tabas ahtrit nii mõnigi kord selline nätakas, et silmamunad jooksid suurest “mõnust” ninajuure peale kokku. 5 korralikku sõidupäeva olid ikkagi oma töö juba teinud. Üldse oli esimene pool päeva minu jaoks üks kannatuste rada – jalg oli tönts, tagumik valus, tuul hakkas ka aina usinamalt vastu puhuma. Kõige raskem päev seni. Sõitsime läbi Repino küla (soome keeles Kuokkala), mis on nime saanud vene maalikunstniku Ilja Repini järgi, kes koos vene intelligentsiga siin suvitamas käis 20. sajandi alguses. Kohvipeatuse tegime kolmekordse restorani Maksim ees, mis spetsiaalselt meie pärast korraks uksed lahti tegi. Kõva tuule käest viidi meid 3. korrusele, lahtisele platvormile, mis oli tuultele sama valla kui oleks mere kaldal seisnud. Aga mööda mere äärt täpselt me edasi sõita saime. Vaade oli väga ilus, aga tuul oli sama ilus. Nii et merevaatega silmailu nautida väga aega ei olnud. See sadulapolka meenutas Leigarite repertuaaris olevat vana meeste tantsu, kus mehed jorisevad omavahel, et hakkame aga jommima, jommima, jommima, persega vommima, vommima, vommima (ise samal ajal perseid omavahel kokku tagudes). Nüüd ma tean, mida see persega vommima tegelikult tähendab. Põline Eesti värk ikka!
Sõit aga kulges aina edasi kergliiklusteed mööda, mis oli mõnes kohas selline, et oleks 2 käega peast haaranud, kui poleks pidanud lenksudest kinni hoidma. Ja siis ta juhtus – Priidu rattal läks tagumine rehv puhta puruks. Kummivahetus oli irooniliselt kohas, kuhu oli suurte tähtedega trükitud “dobro požalovat” ehk siis saime aru, et tere tulemast Venemaale!
Priit on nobeda suuvärgi ja veel nobedamate näppudega härra, nii et 10-15 minutit hiljem juba jätkasime teed. Korraga käis täpselt minu kõrval igavene pauk, jube litakas. Selline metalne kolakas, mis võttis korraks ikka jahedaks seest. Selgus, et romula kandidaadiks oleval liinibussi kärakal, mis minust just mööduma hakkas, lendas mingi jupp põhja alt vastu maad (karteri kaitse?). Ei olnud mõnus hetk, mis seal salata. Esimene ehmatus käes, aga samas pole liikluses seni väga ohtlikke olukordi esinenud.
Tuul oli vahepeal eriti rajuks läinud ja liikumiskiirus muutunud üsna kasinaks. Seda eelkõige minu tõttu muidugi, kuigi Priit püüdis mehiselt mind ilmatuulte eest kaitsta minu ees sõites. Kella poole kahe paiku keerasime suurelt teelt maha Peski külla, lootuses midagi lõunaks hamba alla saada ja väntamisele kulunud energiavarusid täiendada. Koht kujunes märgilise tähendusega kohaks. Kõigepealt saime umbes 2,5 x 5 m suurusest poehurtsikust lõunasöögiks paki kartulikrõpse ja külma õlut, sest muud söödavat seal sel hetkel lihtsalt polnud. Istusime hurtsiku ees kännu otsas (seda sõnaotseses mõttes), kui korraga astus üks proua meie juurde ja küsis, eelnevalt meie vestlust kuuldes, et kas me räägime soome keeles. Ajasime siis pisut juttu temaga, loomulikult vene keeles. Selgus, et tegemist oli proua Silva Fausteiniga, kes kuni 6. klassini elas Eestis. Siis kolis pere Venemaale, tema aga jäi esimesel kooliaastal kohe istuma, kuna ei osanud üldse vene keelt. Nüüd aastakümneid hiljem kohtas ta kaasmaalasi isegi Eesti mõistes tillukeses külas ja ta ei saanud enam eesti keelest mitte midagi aru. Ei osanud isegi seda aru saada, et me eesti keeles rääkisime. Oli väga huvitav kuulda sellist inimese elukäiku. Silva oli aga lahke ja tore inimene, temaga koos oli kaks kohalikku last, keda ta oma sõpradeks nimetas. Üks neist oli Xenia, kes sai Priidult väikese sinimustvalge lipukesega eesti kommi ja oli selle üle väga rõõmus. Meie aga saime Silva kaudu värsket rukkileiba, mida just toodi, lisaks paar vorstiviilu- See oli tahe suutäis ja meile ikka suureks abiks. Üldse väga südamlik kohtumine oli. Mina arvan, et kuna just pärast seda läks nii tuul vaiksemaks, ilm soojemaks kui ka minu jaladki oluliselt kergemaks, siis see oli selle kohtumise tagajärg. Elu läks kohe poole roosilisemaks ja sõit oluliselt kiiremaks. Isegi paar vihmapiiska ei suutnud seda ära rikkuda. See on lihtsalt nii äge, kui toredaid inimesi me Venemaal kohtasime, lahked ja sõbralikud. Mitte ükski ei näidanud üles meie vastu vaenulikkust, et me Eesti lipuga seal ringi sõitsime (a la mis te seal Eestis venelasi kiusate, ah?)
Kella 4 paiku jõudsime Ozerki asula lähedal Okunevaya puhkekeskusesse, et lõpuks ka sooja sööki saada. Seal olid parajasti algamas pulmad, nii et nägime ka selle tseremoonia alguse ära. Seal kutsuti rahva ette välja ühekaupa peigmehe poolt tunnistaja, siis pruudi poolt tunnistaja (mitte pruutneitsi), seejärel saabus aplausi saatel peigmees ja lõpuks tavakohaselt pruut koos oma isaga. Hea koht mere kaldal neil pulmadeks valitud. Järgmisse linna Primorskisse jäi puhkekeskusest veel üle 30 km. See vahemaa läks aga üllatavalt nobedalt, samuti ka Primorskist 11 km edasi ööbimiskohta Glebõtševosse. Primorskis selgus poes tõsiasi, et kuna oli 1. juuni ja lastekaitsepäev, siis Leningradi oblastis on sel päeval alkoholi müümine poodides keelatud. Vot sulle säh, ei ole õhtuseks lõõgastuseks ette nähtud paari külma õlunaadi. Pärast kella 8 jõudsime aga ööbimiskohta pärale. Käisime asula keskuses veel söömas ühes urkas, mille ukse kohale oli kirjutatud Business Lunch 24 h. Ööbimiskoht ise oli mingi gostinnitsa (võõrastemaja) või hostel, kus tundus, et lähikaudsed töölised magamas käivad. Kui süüa tahad, siis ise teed endale.
Päevaga sai maha sõidetud taas korralik 115 km, kuigi hommikul tundus see üsna võimatu ülesanne. Aga näe, inimene võib sisuliselt pooletunnise istumisega kännul jalad jälle käima saada, kui tuul ära ei võta. Vot selline eripalgeline päev oli.