84. päev (18.08.) Mamonovo – Zelenogratsk 77 km

Öösel  ärkasin selle peale, et vihma krabistas telgi katusel. Jäin magama lootuses, et ehk jääb hommikuks järgi, sest telkimiskoht on täiesti murumätaste vahel ja nii saaks hommikul sulpsu lüües märgade jalgadega teele asuda. Ja minu suureks rõõmuks hommikul säraski päike nagu õige mees ja soojus kupatas metslase telgist kell 9 välja. Sedapuhku einet murul ei teinud, vaid eelistasin kiiresti lahkuda. Lootus oli, et esimeses linnas miskit hamba alla ikka saab. Teele jäid vahvad kohanimed – Pervomaiskoje, Sohvoznõje, Laduškin (nõukogude kangelane noorelt suremise eest). 

Muidu oli sõita päris normaalne, aga Kaliningradile lähenedes läks tee kitsamaks ja liiklus tihedamaks. Kaliningradi linna sissesõit oli veel hullem. Tundub, et seal kõnniteedele raha pole jätkunud, sest sõiduteed kõrval olid korralikud.  Aga lootused oli päris suured Kaliningradi suhtes. Seepärast pühendan linnale ka natuke nö leheruumi. 

Pregolja jõe kaldal asuv Kaliningrad kandis kuni 1946. aastani nime Königsberg, linnas elab praegu natuke alla poole miljoni inimese.  Königsberg asutati 1255.a. Aastatel 1457-1945 oli see linn Ida-Preisimaa pealinn. Aastal 1701 krooniti Königsbergi lossis esimene Preisimaa keiser Friedrich I. Linn oli ka kuulsa filosoofi ja mõtleja Immanuel Kanti (1724-1804) kodulinn. Königsbergis tegi kõva laastamistööd II Maailmasõda ja pärast sõda jätkas hävitustööd Stalin. 1944 hävitas linna Briti õhuvägi purustades muuhulgas Königsbergi vanainna. Linna hävingut näitab ilmekalt see, et kui 1939 elas linnas 370 000 elanikku, siis pärast linna kapituleerumist Punaaarmee ees oli sinna jäänud 150 o0o inimest. Nende õnnetuseks, sest pärast sõda suri suur osa neist nälga ja haigustesse või löödi Punaarmee “vabastajate” poolt maha. 1945. aasta lõpuks oligi seega linna jäänud vaid ca 20 000 inimest. 1946. aastal nimetati linn ümber äsja hinge heitnud Nõukogude Liidu poliitbüroo tölli Mihhail Kalinini auks Kaliningradiks. Linnaga polnud sel seltsimehel mingit pistmist. Pärast sõda küüditati Stalini poolt suur hulk kohalikke elanikke Saksamaale ja asemele toodi ustavad seltsimehed Nõukogude Liidu avarustest. 

Linn oli aga minu jaoks täielik pettumus (lootsin vist alusetult vanast ajast midagi säilinut näha). Kaliningrad on üks suur ja kole, masendav nõukogude linn, oma hiiglaslike paneelmajadega. Vanast hiilgusest pole alles midagi. Immanuel Kanti hauasamba juurde tahtsin minna, aga põrutasin õigest kohast mööda ja uuesti tagasi ei viitsinud minema hakata. Nägin vaid osa säilinud Friedrichi lossist (Friedrichsburg – Friedrichi loss).

IMG_1498.JPGFriedrichsburg

Ja siis lahkusin linnast nii kiiresti kui sain. Mõned kohalikud üritavad täna linnale endist nime taastada, aga minu meelest on see mõttetu. Nagu eestlaste kõnekäänd ütleb, siis sitast saia ei tee nimeta, seda kuidas tahad. Läbiseeditud ja väljutatud sai on ikkagi sitt, mitte sai . Königsberg on surnud, elagu Kaliningrad.

Polnud mõtet end kauem selles tondilinnas masendada. Sihtmärgiks järgmine linn Zelenogratsk. Nagu Kaliningradki kuulus ka Zelenogratsk enne suurt sõda Saksamaale, kandes kuni 1945. aastani nime Kranz ja seejärel kuni 1946 veel Cranz. 1946 nimetati linn lõpuks Zelenogratskiks.  Veel kaugemas minevikus asus seal aga hoopis vana Preisi kaluriküla. 2010. aasta seisuga elas linnas üle 13 000 inimese, nii et väga suur linn ei ole. Küll on seal olemas oma pronkssõdur igavese tule valguses peesitamas. Ja alates sügisest 2018 ka selline ametinaine nagu kassišerif, kes peab hulkuvate kasside eest hoolt kandma. 

IMG_1501.JPGPronkssõdur ja igavene tuli

Tee Zelenogratskisse oli aga ideaalne, peab tunnistama. Suur 4-realine magistraal. Tee ääres oli minu jaoks oma 2 meetrit lai riba, kus rattaga sõitmiseks oli ruumi nii et tapab.

Olin sinna Zelenogratskisse hostelisse toa broneerinud, sest sealt algas ka tee Kura säärele, millega pidin tegema algust järgmisel päeval. Oli ikka tükk tegu ja kohalike elanike abi vaja, et see hostel üles leida. 7-korruselise maja keldrikorrusel asuv majutusasutus “Party and Sun” ise oli täitsa ok. Kuigi päris arusaamatus kohas, arvestades veel selle nime (pidu ja päike). Sain muidugi 3 vene härrasmehega tuba jagada, aga sellest polnud midagi, sest ma neid praktiliselt ei näinudki. Hind oli 800 rubla + 100 rubla hommikusöögi eest (so tiba üle 10 euro). Üle tee (Pionerskaja uulitsas) asus laste laager, kust õhtul kell 9 tuli nii vali vene tümakas, et tahtis kuulmise ära võtta. Kasvatajad olid kas ise diskorid või juba ennast sobivasse konditsiooni viinud ja kuskil majakeses omi asju ajamas või peatäit välja magamas. Ise tegin õhtul väikse tiiru linna. Ühe korrusmaja ees võtsin istet. Must kass tuli istus mu kõrvale ja pani mulle käpa käe peale, nagu tahtnuks öelda – ma tean, mida sa tunned. Esimese korruse lahtisest aknast kostus võimas aaria ooperist “Armujook”. Ilmselt juba mitu pudelit haljast ära lahendanud mees ja naine ei suutnud aga kokku leppida, kumb seekord peaosas on ja kumb kõrvalosaga peab leppima. Laulude saatel igavesest armastusest päev ka oma otsa taas leidis.  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.