85. päev (19.08.) Zelenogratsk – Nida 60 km

Hommikul ärkasin nari teisel korrusel. Väga mõnus ja pehme magamisase oli. Olin 100 rubla eest (see teeb umbes 1,3 eurot) tellinud ka hommikusöögi. Hommikusöögiks anti 2 pannkooki hakkliha ja hapukoorega ning tomatisalatiga. Ja kohvi muidugi ka. Abiks ikka raskel ajal, nagu öeldakse. Kell 1o asusin teele. Tõotas põnev päev tulla, sest ees ootas Kura säär ja seda piirkonda olin juba ammu oodanud. Linnast välja liikudes juhtusin mööda sõitma ka kohalikust pronkssõdurist, mis igavese tule valgel endiselt vapralt oma kohal püsib, ilmselt igavesest ajast igavesti. Ainult kaelarättidega pioneere ei paistnud puuslikku valvamas olevat ühtki.  Kuidas siis nii, seltsimehed?  Diversandid on kõikjal ja teie geroi puhta kaitseta. 

IMG_1501.JPGSm Pronkspuuslik 

Linnas torkas silma veel see, et üllatavalt vähe on seal (ja tegelikult kogu Kaliningradi oblastis) vene autotööstuse lipulaevu liikumas ehk neid sisuliselt polegi. 

Ja siis jõudsingi omadega Kura säärele. Kura säär ehk vene keeles Куршская коса ja leedu keeles Kuršių nerija on ligi 100 km pikkune ja kuni 3 km laiune maasäär, mis ühest otsast algab Kaliningradi oblastis Zelenogradski linnas ja teises otsas lõppeb vahetult enne Klaipeda linna Leedus. Mõlemas riigis on loodud poolsaart hõlmavad rahvuspargid looduse ja luidete kaitseks.

IMG_1503.JPG

Säärel, mis eraldab Kura lahte Läänemerest,  on kuni 70 meetrit kõrged luited, mis aastas mitusada meetrit edasi liikudes kuni 19. sajandini suisa külasid enda alla mattis. Otseloomulikult kuulub Kura säär UNESCO maailmapärandi nimistusse.  Kura sääre Leedu-poolses osas asuvad asulad on liidetud Neringa linnaks, millest tuntuim Nida asula. Ühtlasi on Nida ka Leedu kõige läänepoolsem asula. Veel tasub vast mainimist, et siin oli ka saksa kirjaniku Thomas Manni suvekodu. Nidas oli ka minul plaanis ööbima jääda. 

Natuke ajas tagasi kerides, siis kohe s äärele jõudes tuli ootamatult teel ette kontrollpunkt, kus sisenemise eest rahvuspargi territooriumile nõuti pileti ostmist. Ma polnud sellest varem kuskilt lugenud, seega oli see väike üllatus. Samas on see täiesti OK, kui see kümnis rahvuspargi hüvanguks läheb ja mitte mõne seltsimehe tasku ei rända. Hind 150 rubla rahvusparki sisenemise eest. See teeb eurodes hinnaks küll vaid 2 eurot, aga asi oli selles, et ma olin rublad meelega enne Venemaalt lõplikku lahkumist üsna sirgeks löönud, arvates, et neid enam ei vaja, ja alles oli sulas vaid 100 rutsi. Samuti üllatuslikult ja minu õnneks sai seal punktis töötavale prouale ka kaardiga maksta. Vastasel korral oleks tulnud ots ümber pöörata ja Zelenogradskisse tagasi sõita oma 5-6 km sularaha järele ja siis uuesti tulla. Boonuseks oma 11-12 km. Muidu poleks ka see teab mis katastroof olnud, aga no vene rublasid poleks enam tahtnud rahamasinast välja võtma hakata.  

Teele jäid viimased vene külad – Lesnoi, Rõbatshnaja, kus sain vabastada end ka viimastest vene rubladest. Mõnus kulgemine piki Kura säärt (eriti tore on seda vaadata mu martkaraja kaardilt). Teed on seal arusaadavalt kitsad ja jooksevad suuresti männimetsade vahel, aga mitte liiga tiheda liiklusega. Mulle väga meeldisid seal tee äärtes metsa alla pandud loomapiltidega meeldetuletused inimloomale – ära viska siia prügi maha, hoia metsas tuleohutust, jahipidamine on keelatud. Üks märk ütles  – kas õnnestus prügi kaasa võtta? Tubli! tänades: Põder.

IMG_1504.JPG

Ja siis nägin järgmist silti perekonnalt Metssiga, mis teatas: “Ettevaatust, me võime vabalt siin üle tee lipata”. Siinkohal tuleb nentida, et vahetult  enne Vene-Leedu piiri nägingi metssea põrsaid üle tee koperdamas. Kuna pildistada esimese hooga ei õnnestunud, siis lisasin hoopis kiirelt hoogu, kuna nende esivanematega ei soovinud fotosessiooni teha. Küllap nad kuskil lähedal seal olid ka.   

Ja siis läksingi taas oma matkaga üle piiri. Seekord üle Vene-Leedu piiri. Ilma mingi ajalise viivituseta sain lipsti üle ja küsimusi ühelgi ametnikul ei tekkinud. Ja olingi jõudnud tagasi kodusesse Baltikumi.  Nagu enne matka juba mainisin, siis Leetu jõudes võisin öelda, et olen peaaegu kodus.  Mis see mõnisada kilumeetrit enam on. Esimene auto, mida Leetu sisenedes tee ääres seismas nägin, oli muidugi Eesti numbriga. 

Selle päeva ööbimine Nidas oli eriline. Booking.com lehelt vaatasin täitsa suvaliselt, mis võimalused Nida kandis ööbimiseks katuse all on. Eeldasin, et midagi odavat ei saa olla, kuna tegu ikkagi turistide meelispaigaga. Ja enda imestuseks nägin, et pakutakse suhteliselt ok hinna eest ööbimist jahi peal. Ei noh, miks ka mitte, mõtlesin. Ja mõeldud, tehtud. Hind (32 eurot + 10 eurot kohalik maks…sadamamaks ilmselt) oli vastuvõetav ning asukoht ja selline võimalus matkal igal juhul erakordne. Leppisin jahi kapteniga kohtumiseks aja kokku ja läksin rahulikult sööma. Meelest läks aga see pisiasi, et Leetu jõudes oli kellaaeg jälle tunni võrra muutunud. Aga sain härra kapteniga siiski kenasti kokku, ta näitas jahi pardal vajalikud asjad kätte ja jaht oligi minu päralt ! Igavesti uhke kaunitar. Kusjuures, ma sain valida veel kahe erineva jahi vahel Vaat see oli üks kuradima lahe öömaja!   Ratta sain jätte kai peale posti külge aheldatuna. 

IMG_1506.JPGÖömaja Nidas

IMG_1516.JPG

IMG_1513.JPGTuulemurdja tuulte meelevallas kai peal

Leedukad olid ühe üllatuse ka siiski serveerinud. Nimelt on nad oma “ossinovski seaduse” välja mõelnud, et pühapäeval müüakse alkohoolseid jooke kuni kella 15-ni. Kuna kell oli juba 18 saamas, siis õhtusest õllest olin ilma nagu peni pehmest leivast. Selle asemel, et rahulikult kõikuvas paadis istuda ja aega surnuks lüüa läksin sadama juures asuvasse baari blogi kirjutama ja värsket suitsukala mekkima, mida seal samas baari kõrval suitsutati. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.