Paljud matkal Venemaal läbitud linnad asuvad Karjala kannasel, mis kuni II Maailmasõjani kuulus Soomele, kuid pärast 1947. aasta Pariisi rahulepingut sai osaks Nõukogude Liidu ja hiljem Venemaa territooriumist. Karjala kannas on maakitsus Soome lahe ja Laadoga järve vahel, mille lõunapiiriks loetakse täna Neeva jõge ja põhjapiiriks Viiburi joont. Karjala soomlased rahulepingu alusel viidi üle Soome aladele ja asemele toodi venelased Kesk-Venemaalt.
Kui praegu selles piirkonnas ringi vaadata, siis Soomest mingeid märke võib leida. Mida piirile lähemale liikusime, seda rohkem soomekeelseid märke nägime. Näiteks Viiburis on hotellis kirjad nii vene kui soome keeles. Igal pool võib näha suurel hulgal mälestusmärke, silte ja linte “nõukogude kangelastele”, keda Stalin siia nagu kärbseid piitsa alla tapalavale saatis. Ainuüksi Talvesõjas (1939-40) hukkus kuni 127 000 punaarmeelast, lisaks külmus surnuks ligi 9600. Samas langes soomlasi 26 000 (Vikipeedia andmed). Ülimalt verises Jätkusõjas (1941-44) hukkus veel kuni 200 000 punaväelast, soomlasi ca 58 000. Karmid ajad, aga täna võib öelda, et soomlased võitlesid end punaikkest vabaks, kuid sel oli ka päris valus hind.
VIIBURI (vene k Võborg, soome k Viipuri)
Alates aastast 1323 kuulus Viiburi ametlikult Rootsile. Viiburi linn sai linnaõigused aastal 1403. Keskaja lõpus oli Viiburi Turu järel Soome suuruselt teine linn ning kogu Kagu-Soome keskuseks. Uusikaupunki rahuga aastal 1721, mis lõpetas Venemaa ja Rootsi vahelise Põhjasõja, läks Viiburi Venemaa valdusse. 1812. aastal liideti Viiburi Vene keisririigiga personaalunioonis oleva Soome Suurvürstiriigiga.
Soome iseseisvudes 1917. aastal jäi Viiburi Soome valdusse. Talvesõjas sai linn palju kahjustada, kuid Punaarmeel ei õnnestunud seda vallutada. Moskva rahu järgi läks linn küll ajutiselt Nõukogude Liidule, kuid Jätkusõja käigus vallutasid soomlased linna uuesti. 1944. aastal pidid soomlased linna siiski lõplikult Nõukogude Liidule loovutama. Kogu Viiburi provints jagati kaheks, millest väiksem osa jäi Soomele.