97. päev (31.08.) Meremõisa – Jüriöö park, Tallinn (40 km)

Ja oligi kätte jõudnud minu rände viimane päev. Kojujõudmise päev. Ühe etapi lõppemise päev. Nii kurb kui rõõmus, oodatud ja kardetud üheaegselt. Istusin hommikul mere ääres mändide all ja nautisin veel seda mõnusat olemist looduses. Vihma ei sadanud, rähn toksis kusagil pea kohal ja tihased karglesid ümber laua, otsides oma einelauale raasukesi, mis eile õhtul maha olid pudenenud.   

Teelolemine ei saa paraku lõputult kesta ja iga pidu saab ükskord otsa. Kui aga teelolemisest veel rääkida, siis sealsamas RMK platsil kohtusime ühe Šveitsist pärit tütarlapsega, kes oli üksinda 3,5 kuud mööda Euroopat ringi sõitnud tsikliga. Veel hommikulgi, kui mina kamraadid olid juba läinud oma tegemiste juurde (ikkagi tööpäev) kõikus ta oma rippuvas kodus mändide vahel. Vahetasime temaga muljeid ka ja tema jutus oli väga palju mulle tuttavat ja see äratundmisrõõm oli päris tore. 

Sõit tagasi kulges absoluutselt ilma vahejuhtumiteta. Vahepeal puhkasin jalga imekaunil Türisalu pangal. 

IMG_1682.JPG

IMG_1686.JPGTürisalu

Kell 15.00 olin lubanud olla Tallinnas Sõjamäe kõrgendikul asuvas Jüriöö pargis ja kuulutada pidulikult oma püha üritus lõppenuks. Aega oli sinna päris palju ja kilumeetreid vast 40. Nii et oli veel mahti hingata viivuke mereõhku enne teeleasumist. 

Käes oli siis matka 97. päev, mis jäi viimaseks. Seega oli eesmärk täidetud sõita 100 päevaga rattaga ümber Läänemere. Ühtlasi täitus Tallinna jõudes ka ümmargune arv 7000 km. See pole küll algselt plaanitud 7700 km, aga vast ajab see ka asja ära. Ise jään igatahes selle tulemusega ka rahule. Asjaolul, et mõned nurgad (nt Stockholm) teelt kõrvale jätsin, on objektiivsed põhjused. Lohutan end ka sellega, et kui sa sõidad rattaga ümber mere, siis tegelikult ju lõigata pole võimalik.  

IMG_1687.JPGTehtud!

IMG_1703.JPGOlulisem statistika

3 mõtet “97. päev (31.08.) Meremõisa – Jüriöö park, Tallinn (40 km)” kohta

  1. Ma ei kujuta ette, mis tunded Sind valdavad. Mul Sinu blogi igapäevase lugejana on küll kahetised tunded. Olen justkui kahte elu elanud need viimased kolm kuud – enda elu ja siis Sinu elu läbi blogi. Nüüd saab see otsa! Kurb on, päriselt. Nii harjumuspäraseks on see kõik siin saanud. Teisealt mul on ikka ülimalt hea meel Sinu üle, et Sa üldse sellise asja ette võtsid ja ära ka tegid. Eile olid Uhhuduuru vennad telekas – nende kõrval oli Sinu tegu ikka kordades kangem – minu arvates vähemalt.
    Igal juhul suur AITÄH!!!!!, et muutsid suve ka teiste jaoks vaheldusrikkamaks.
    Ja edu uue projekti õnnestumisel. Ehk saab ka selle kohta blogi lugeda:-)

  2. Ma pean Urvega nõustuma. Margus, Sa oled paljudele inimestele tõuke andnud erineval moel ja isegi kui Sa kuhugi ei vänta või ei jaluta, pead oma kirjatsura elu edasi elama. Nüüd on Sul naise leidmiseks 100 päeva jäänud, ilmselgelt lugejad ootavad põhjalikku reportaaži ka sellelt teekonnalt. Siis lähete koos ümber Baikali väntama ja ~1a pärast kirjutad, kuidas järgmist velomaani koos üles kasvatate 😉
    Andsid lugeda rea, pead kirjutama raamatu või mitu.
    Jõudu tööle! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.