83. päev (17.08) Marzicino – Mamonovo 82 km

Tänase päeva algus oli küll päris meeldiv – hea asfalttee, kus autosid peaaegu polnudki. Vastutulevad ratturid tervitasid naeratades ja see oli samuti tore.  Pikalt kulges tee üpris laia, aga kinnikasvanud jõe äärt mööda. Ja siis hakkas jälle pihta. Poolale omaselt katsid teed erinevat sorti plaadid, plokid, paneelid, kivid. Ja vahelduse mõttes tuli kruus. Ja siis liiv koos korralike tõusudega, nii et vahepeal tuli sadulast maha ronida. Ja uuesti paneelid, plokid ja kivid. Pärast seda kadalippu oli hing päris paelaga kaelas.

IMG_1488.JPG

IMG_1494.JPGRattasõit Poola-eri

Ja tee ääres olid veel rattamärgid, et ära muretse, alles in ordnung. Tegemist oligi kohaliku rattarajaga. Selgus, et neil on samuti meie RMK matkaradade laadne süsteem olemas. Suur infotahvel oli selle kohta ühes ratturite jaoks tehtud katusealusega puhkekohas. Lugesin oma poola keele oskust kasutades välja, et neid rattateid on Poolas kokku 1885 km ja need jagunevad 12 piirkonnaks ehk rattasõidu kuningriigiks (krolestw rowerowych).  

IMG_1489.JPG

IMG_1490.JPGRattateede võrk Poolas

Lõpuks jõudsin eluga Fromborki, kus sain pärast pingutavat etappi korralikult süüa. Oleme ausad, puhkus kulus ka marjaks ära. See Fromborki linn ise on eriline selle poolest, et seal elas ja toimetas poola päritolu astronoom, matemaatik ja arst Mikolaj Kopernik. Tema oli see tüüp, kel jätkus esimesena jultumust öelda välja, et päike ei tiirlegi ümber Maa, vaid vastupidi. 

Ja seejärel oli aeg võtta suund Vene piirile. Vurasin oma rattaga mõlema riigi piiripunktis autodest mööda ja võeti ka kohe jutule. Ladusalt läks, väga ladusalt. Vene piirivalvur täitis ise ka minu riigis viibimise registreerimise paberi, mille riigist lahkudes pean järgmises piirivalve punktis esitama. Narvas tuli see ikka ise täita. Naispiirivalvur küsis veel, et kas midagi deklareerida on ja milline on reisi eesmärk? Sain sõnasabast kinni, et mitte end sisse rääkida, öeldes et niisama tulin külla. Kui ta kuulis, et organiseerin midagi, siis andis koheselt passi tagasi ja olingi Venemaal, Kaliningradi oblastis. Oli ju mul passis siiski delavaja viza (äriviisa) ja mitte turistiviisa. Ilmselt aitas ka minu püüd vene keelt purssida, kuigi nad seal piiril inglise keelt ka ikka räägivad.  

Esimene linn, kuhu jõudsin, oli Mamonovo. Linna nimi on pandud muidugi punaarmee kangelase järgi, kellele see tiitel anti postuumselt. Selliseid linnu seal juba jagub. Mamonovos tegin peatuse poes käimiseks ja siis siirdusin ööbimiskohta otsima. Keeruline ülesanne jällegi. No pole kuhugi minna, tee või tina. Ühes järjekordses külas keerasin lihtsalt kõrvalteele (olin seda ka varem proovinud edutult) ja peagi märkasingi põõsaste taga lubavat murulappi. Murumättad olid päris kõrged, aga otsus paigale jääda sündis kiiresti. Samas polnud magamisalust nüüd vajagi, hea pehme küljealune olemas.  

Selles päevas oli palju – seiklust, närvipinget, füüsilist pingutust ja rõõmu muidugi ka, nagu iga päev. Õhtuks olid jõuvarud päris ammendunud. Jäi üle selili maas lamada, tähistavast imetleda, klappidest eesti musa kuulata ja väikest vene piivot mulistada. 

Lõpetuseks pildike Mamonovo linnast läbisõidul. Linna sisenedes seisis kõnniteel ristipõiki ees LEHM ! Inimesed teda ei morjendanud ja ega inimesigi ta eriti seganud. Seisis seal ja peletas rahulikult kärbseid eemale sabaga! 

82. päev (16.08.) Gdynia – Marzicino 82 km

Äratus sedapuhku juba kell 8.15 sillalt kostuva mürina saatel. Tunnikene hiljem oli laagriplats juba puhas. Võttis aega, et metsast tagasi kesklinna jõuda ja siis ka Gdyniast välja saada. Mere äärde jõudes võtsid asjad parema pöörde, sest edasi sai sõita mööda mereäärset promenaadi ilma rahvahordide vahel sõelumata. Ja päikegi hakkas taas kütma.

Tänase päeva märksõnadeks olid linnad Gdynia, Sopot, Gdansk. Mööda mere äärt viis Gdanski kesklinna välja hea rattatee. Korraks sai küll ka trepist alla vedida oma koormat, aga vähemalt mitte üles. Sopoti keskus oli  suvise aja kohta arusaadavalt ülerahvastatud, aga edasi olid inimesed ja ratturid juba üksteisest eraldatud teedel. Ja see isegi toimis. 37 000 püsielanikuga Sopotit peetakse Poola suvepealinnaks. Vana-slaavi keeles tähendab sopot allikat. Aga eestlased teavad seda linna muidugi Sopoti lauluvõistluse kaudu, kus Anne Veski omal ajal laineid lõi ja 1984 sootuks kinni pani. Sopotis asub Euroopa pikim puitmuul, mis ulatub 450 meetri kaugusele merre. Lisaks oli seal ka päris tore vana majakahoone. 

Sopotist Gdanski polnud palju maad, vaevalt 14 km. Wisla jõe suudmes asuv Gdansk (saksa keeles Danzig) on üle 10 korra suurem kui Sopot, seal elab 2017. aasta seisuga 464 000 inimest. Pomorze vojevoodkonna halduskeskuseks olev Gdansk on ühtlasi Poola suurim sadamalinn, kus toimub muuhulgas ka laevaehitus. Eestigi sai kurikuulsal moel sealt paar laeva Saaremaa vahele sõitma (Piret ja Tõll).  Rahvast on selles linnas muidugi murdu. Vaatasin ära laheda raudteejaama hoone, vanalinnas kuldse värava, Neptuni purskkaevu ja tegin linnast sääred. Rahvast oli minu jaoks ikka liiga palju sagimas seal. Aga ilus see vanalinn on kahtlemata.  

IMG_1468.JPGGdanski suurejooneline raudteejaam

IMG_1471.JPGPoola töörahvas Gdanski moodi

IMG_1473.JPGGdanski peatänav turistidele

IMG_1474.JPGNeptuni purskkaev – Gdanski sümbol

Ja siis saabusid “helged” hetked liiklushulluses. Alguses juhatas Kuugli Mapp mind tühja ja head asfaltteed pidi, mis jooksis suure tee kõrval. Aga ootamatult sai see tee lihtsalt otsa nagu noaga lõigatud. Järgnesid kulgemine karjamaa vahel ja traat nina ees.

IMG_1476.JPG

Elajate kinnipidamiseks mõeldud jupp traati metslast muidugi kinni ei pidanud. Sain karjamaalt välja, kui algasid teeremondid. See on vahva, kui suurlinnade vaheline magistraal suletakse ja kõik sõiduvahendid suunatakse kõrvale kitsale teele. Ja rekkasid oli selle mõne kilomeetrise lõigu jooksul ikka kümneid. Pidevalt pidin kõrvale tõmbama ja seisma jääma (kui võimalus selleks oli), et need monstrumid mööda lasta. See oli vist kõige karmim teelõik senise matka jooksul.

IMG_1478.JPGTeeolud Gdanski – Varssavi vahelisel teel

Kuigi tundus, et rekkamehed võtsid seda asja rahulikumalt kui mina. Aga närvid olid ikka päris pingul küll selle lõigu läbimisel. Õnneks sain pärast Wisla jõe ületamist end sellest hullumajast välja kirjutada ja pöörasin kõrvalteele. Esimese külapoe ees rahustasin end külma õllega ja haudusin edasisi plaane. Üks külamees haudus seal kõrvallauas samuti midagi. Oli juba pikemalt oma samakat pudelist kummutanud ja nii kinni end tõmmanud, et niigi kepi najal liikuv mees ei saanud kuidagi enam püsti, ponnistas mis ta ponnistas. Ei hakanud appi minema, sest sain aru, et ega ta liikuma võimeline polnud, isegi kui oleks tooli pealt üles saanud. Muuseas, selles väikeses külapoes müüdi toidukaupade ja muu pudi-padi kõrval ka… leinapärgi.  Ei imestaks, kui ka pulmaks vajalikku inventari oleks sealt saanud. Kõik jutud ikka. 

Taas hakkas aga tasapisi pimedaks minema, päike laskus põldude taha. Oleksin seda hea meelega sadulas nautinud, kui poleks seljaga loojangu suunas olnud. Lõpuks panin telgi püsti Marzicino küla lõppedes tee äärde võsa taha põlluveerele, kus vili koristatud. Kõrval nõgestepuhmad vohamas. Seal oli piisavalt varju võõraste silmade eest. Mul oli sel päeval olnud küll plaan natuke lähemale Vene piirile jõuda, aga mõned asjad pärssisid liikumiskiirust kõvasti. Aga hullu polnud ma midagi. Piiriületus järgmisel päeval seisis ees nii või naa. 

IMG_1487.JPGÖömaja nõgestes

81. päev (15.08.) Slupsk – Gdynia 107 km

Jasminumis pakuti hommikul ka hommikusööki, mis oli nendest väga kena. Mul polnud hommikuse kohvi, omleti ja võileiva vastu midagi. Ise ütlesin, mis kell tahan ja siis sain ka.  

Tänaseks sõiduks valisin raja, mis oli Kuugli Mapi pakutuist pikim, oma 10 km. Ehk jäin truuks E28-le. Seda otsust ei pidanud ka kahetsema, sest tänast päeva seal teepervel kujundasid härra Lust ja proua Lillepidu. Ikka hea oli kulgeda ja kiirelt läks maa. Kella neljaks olin juba 80 km läbinud. Nagu öeldakse, siis ära hõiska enne õhtut. Nii ka minul, sest ootamatult ja täitsa lambist sai lai teeperv üks hetk otsa ja edasi tuli tavaline  kitsas asfalttee. Kuid õnneks toimus 15 km hiljem sama ootamatult vastupidine metamorfoos ja tee läks jälle laiaks tagasi. Vihmal sõitsin ka eest ära. Mitmel puhul oleks juba peaaegu kätte saanud ja mõned piisadki kukkusid mu õrnadele kätele, aga sajuks ei läinud. Võileiva peatuses teatas telefon mulle, et sajab (kuigi reaalsuses ei tulnud tilkagi) ja taevas tõmbus kurjakuulutavalt tumedaks. Pakkisin oma kotid veekindlamaks ja uhasin edasi. Sadama lõpuks ei hakanudki. Vahepeal sai võtta 2 km tõusu, et liiga mugavalt härra end ei tunneks, kuid sellele järgnes ka samaväärne laskumine, kui tuhisesin lokkide lehvides künkast alla.  

Nõnda see päev õhtusse veereski, üsna kiiresti. Linnad muudkui vaheldusid, nii et lõpuks ei saanudki aru, kus üks linna lõppes ja teine algas. Nii olingi ootamatult juba Gdanski lahe ääres asuvas Gdynia linnas. See on üks pirakas linn, mis mahutab oma 250 000 elanikku. Koos lähedal asuvate Sopoti ja Gdanskiga moodustab Gdynia Trójmiasto linnastu ehk kolmiklinna. Kokku elab selles linnastus ca 1,1 miljonit inimest. Võrdluseks, et Poola elanikearv kokku on üle 38 miljoni. Gdynia sai alguse 13. sajandil kašuubi kalurikülana.  Gdynial on sõpruslinn ka Eestis – Kunda. 

Seega jõudsin õhtu eel suurlinna. Lugeja võib aimata, et kergemaks see mu elu ei teinud leidmaks õhtust laagripaika. Otsisin kaardilt rohelisemat ala, kus oleks vähegi lootust üldse telkida ja lõpuks leidsin ka. Kaardil paistsid need küll parajad künkad, aga vähemalt midagi. Linnadžunglis pole mul ju midagi teha. Tiirutasin siin ja seal, kuni lõpuks jõudsin suure maanteesilla  alla, kuhu suurte betoonist sillatugede taha peitu endale koha leidsingi. Oma 25-30 meetrit üleval vurasid autod. Ja sinna üles saaminegi lihtne polnud, tuli ikka jõuga ennast ja koormat üles trügida. Nii et telkisin siis seal sisuliselt Gdynia linnas.

IMG_1464.JPGTelkimiskoht paistab

IMG_1457.JPGKohal!

Poolas olid täna suured kauplused suletud ja Poola valge-puna lipud linnapildis lehvimas rohkem kui muidu. Uurisin järgi, et mis värk sellega on. Selgus, et 15. augustil tähistatakse Poolas Püha Neitsi Maarja taevasse vastuvõtmise püha ja enamus asutusi ongi suletud. Ikkagi tähtis päev neile. 

Eestis oli 15. augustil teadagi suur sündmus jalgpalli superkarika mängu näol. 258 rahvatantsijat tutvustasid seal enne mängu 50 miljonile inimesele eesti rahvatantsu ja kultuuri. Küll oleks ka tahtnud seal olla. Paraku tuleb leppida tõsiasjaga, et ühe unistuse täideviimine tähendab mõnedest muudest asjadest loobumist. Aga muidugi ma ei kurda kopka eestki, kõik tasub ennast ära. Vabadus ja hingerahu on vast mõnevõrra olulisemad kui üks jalgpallimäng. 

Aga nüüd, mu daamid ja härrad- telki püstitama, igatahes! või..ee…kuidas? 

80. päev (14.08.) Mscice – Slupsk 77 km

Hommikul avastasin, et telgi ümbruses on ohtralt tigusid, nälkjaid ja konni. Arvestades seda vahvat mülgast telkimiskoha ümbruses, siis polnud selle üle ka vaja pikalt imestada. Teeteod tahtsid taas lihaks tulla mulle, ronides juustu peale. Teovõileib veel ei kutsunud siiski. Nälg nii suur ka ei olnud. Maybe later. 

Pääsesin tigude ja nälkjate maalt liikuma kell 10.15.  Hea rahulik oli toimetada, kui peale nimetatud elukate hingelistki polnud liikumas ümbruses. Tänaseks sai plaan juba õhtul paika, kui broneerisin Booking.com vahendusel koha Slupski külje all asuvasse Jasminumi nimelisse majutusasutusse. Ei viitsinud hakata teist päeva jutti poolpimedas kuskil ukerdama laagrikohta otsides ja läksin kindla peale välja. Eks ole teistmoodi sõita ka, kui tead, kus õhtul lõpetad. Tavaliselt ju aimu ei ole ja kulged, kuhu jõuad. 

Esimesed 10 km sain rattateel sõita, siis algas linn Koszalin. Ainult et esialgu oli sellele rattateele keeruline pääseda, sest see jooksis vaid teisel pool teed. Sinna polnud aga võimalik saada, sest autode vool oli meeletu ja praktiliselt katkematu. Koszalini linna läbisin vaid servapidi  ega tahtnud kesklinna trügima hakata. Loobusin isegi sellest mõttest, et sealt uued rattakindad otsida. Nii et võtsin suuna linnast eemale. Varsti jõudsin nõnda välja E28-le, mis on teatud teelõigul ühtlasi ka S6. Kui Rootsis oli E tähistusega teed eelviimased kohad, kuhu rattaga trügida (viimased on nende kõrval jooksvad kruusateed, et suurt teed vältida), siis Poolas on vastupidi. E28 tundub kõige ohutum tee olema, sest tee ääres on palju ruumi. Ainult ristmikud ja sillad on  keerulisemad, aga neid pole õnneks nii palju. Üritasin mööda seda maanteed Gdanskini välja sõita. 

Vahepeal sain väikese sahmaka vihma ka vahelduse mõttes, aga ei hullu. Jätkuvalt oli ilm oivaliselt soe. Autojuhid siinkandis enam nii viisakad polnud kui Saksamaa piiri lähistel. Eriti veokijuhid. Üks kastis mind korralikult märjaks ka ja seda asula sees. Lihtsalt pani täishooga läbi lombi, mille kõrval sattusin olema. Jahutus on muidu hea küll teinekord, aga kas just sellisel kujul. 

Kella 5 paiku õhtul jõudsin nagu lupsti Slupski linna, mis asub Pomerania vojevoodkonnas ja kus elab oma 98 000 inimest. Linnaõigused anti aastal 1265. Kohustuslik statistika. Linna sisenedes märkasin Saksamaalt tuntud spordipoe Decathlon silti. Sealt õnnestus 5 euro eest saada uued rattakindad. Näis, mitu päeva vastu peavad.  Samas oli lootus, et natuke ikka peavad, sest eelmisel päeval ostetud kindad olid paberist tehtud ja polnudki mõeldud sõitmiseks. 

Tee ööbimiskohta oli nagu Kolgata tee. Kuugli Mapp juhtis mind kummalist rada pidi, mis viis läbi inimeste aiamaade ja põldude. Tunne oli, nagu olekski teiste inimeste õuest läbi sõitnud. Ja muidugi polnudki mõeldud, et minusugune hulkur seal liikleb.

IMG_1443.JPG

Päris pikalt sain niimoodi seal orienteeruda. Kuni järsku oli teel värav ees, mis oli muidugi lukus. Minu õnn, et teisel pool väravat pisut jahmunud näoga mees oli, kes mind aianduskooperatiivi territooriumilt välja laskis. Muidu oleks veelgi põnevama tiiru saanud teha, kui see nüüd välja kukkus. Lõpuks jõudsin õnnelikult oodatud öömaja juurde, mis asub 3 km Slupski keskusest. Ilusa nimega koht – Jasminum. See osutus üheks parimaks ööbimiskohaks matkal (st siseruumides). Öömaja maksis 34 eurot öö, mis sisaldas ka hommikusööki. Ilus hoone. Ja minule eraldati koht katusealuses kahekohalises kambris. Sain üksi laiutada, pesta ja voodis lösutada. Väga viis. 

IMG_1445.JPGJasminum – Restauracja i pokoje  

Üks asi aga ei anna mulle asu. Miks nad igal pool juba kirjutatud L tähe pidevalt maha tõmbavad?! Słupski nimes ka l maha kriipsutatud ja hääldavad “swupsk”. 

Päeva lõpetuseks asusin vägivaldselt oma habemepuhmaka kallale. Oli see alles rassimine ja võttis omajagu aega! Tükk tegu, et 2 kuud puutumatult vohanud karvastikku eemaldada näost. Aga korralik vunts ikka jäi. Poolas peaks vunts asjakohane olema. 

IMG_1447.JPGAngry mot…cker 

IMG_1448.JPG

IMG_1452.JPGUus imago

Aga järjekordne päev sai õhtusse veeretud. 

 

79. päev (13.08.) Rewal – Mscice 93 km

Mida öelda tänaste tulemuste kohta? Tuleb rahul olla, oma tegin ära, nagu meil sportlased tavatsevad öelda pärast mitte just eriti kirgast tulemust võistlustel. Juba enne pimeduse saabumist jõudsin vahefinišisse. Ettevalmistus hooajaks läks plaanipäraselt, sain kõik ära teha, mida tahtsin. Ei teagi, mille taha seekord jäi. Aga siit on hea kindlasti edasi minna!

Äratus oli seekord tavalisest varem, juba 8.30 ajas loodus mu telgist välja ja tagasi enam ei lubanud minna. Muudkui sosistas, et tule, tule… kuidas sa siis ei lähe, kui ilusti kutsutakse.  Ja siis, kui õue sain, lõi loodus värske õhuga mu hoobilt virgeks “nätaki!” Igatahes pool kümme oli killavoor koos ja mina valmis teele asuma. Poola poes ehk sklepis olin sunnitud kalkulaatori jälle sisse lülitama, et hindadest zlotti saada. Pärast keerukaid arvutusi jõudsin järeldusele, et asjad on Poolas siiski odavad. Väga odavad kohati. Ühe poe juures nõnda juureldes sain aga jälle herilase käest ergutava litaka, mis oli paari päeva jooksul juba kolmas kord. Seekord oli satikas veel eriti tige ja päris valusalt sutskas.  

Sõit läks muidu nagu plaanitud ehk rannikust eemale. Korraks küll naasin jälle mere suunas, et proovida erinevaid teid, lisaks numbrile 102, kus seni päris pikalt sai sõita. Neil teedel pole siiski mitte mingit vahet – sama kitsad teed ja sama liiklus. Aga ennelõunasel ajal on linnade  läbilaskevõime siiski oluliselt suurem. Ju rahvas pole veel välja ajanud end, et taas randa minna või muul viisil aega surnuks lööma tänavale.  Sisemaal on sõita muidugi oluliselt mõnusam ja rahulikum. Teed on küll samasugused, aga rahva tunglemist pole ja autosid palju vähem.  Poolas on religiooniga omad teemad, päris palju on teede ääres suuri riste, millel kujutatud risti löödud Kristust, lisaks muidugi ka pühakojad. Valdavaks usuks muidugi katoliiklus – suisa 87 % elanikkonnast kuulub roomakatoliiklaste hulka, kellest 75 % on ka aktiivsed kirikuskäijad.  

IMG_1429.JPG

IMG_1437.JPG

IMG_1486.JPG

Just siis, kui sain hakata olukorda teel nautima suunas Kuugli Mapp mind tagasi pärapõrgusse. Mingid plaatidest teed keset kurat teab mida. Põhimõtteliselt keset mittamidagit. Siis aga äkitselt jõudsin keset seda tühermaad suurepärase telkimiskoha juurde, suure katusealusega, mille all saaks isegi magada ilma telki ülespanemata. Sellises kohas? Ei saanud sellest loogikast väga aru. Tahan õhtuti sellist kohta!

IMG_1430.JPGKaruperse tugimaantee

IMG_1431.JPGKeset tühermaad

Mingi hetk tekkis mul korralik energiadefitsiit. Kumm oli töss mis töss. Polnud ammu söönud ja ramm hakkas raugema. Võtsin oma viimase kodust kaasa võetud valgubatooni ja enesetunne läks momentaalselt palju paremaks. Nagu oleks imerohtu võtnud. Kell 15.30 jõudsin üpris suurde linna, mis kandmas kaunist nime Kołobrzeg. Rattateed on selles linnas täitsa head. Ja üldse võib öelda, et Poola linnades kannatab päris hästi rattaga sõita.  Parseta jõe ääres Läänemere lõunakaldal asuvas Kołobrzegis elab 46 000 inimest. Linnaõigused teenis linn välja aastal 1255 ning alates 1284. aastast on ka see linn Hansalinn. 

Nüüd oli küll viimane aeg teha söögipaus, sest ega batooni tervendav mõju igavesti ka ei saa kesta. Keedukartul kanašnitsli ja gemüüsega (segusalat) oli ikka suurepärane kehakinnitus. Poola toidud tundusid üldse kodusemad, kui Saksamaal või Skandinaavias. Ja odavamad olid muidugi ka. Ei hakanud selle linna vaatamisväärsustega tutvuma (kui neid on), vaid kihutasin edasi.

Kuna juba päevi näinud rattakindad hakkasid nartsuks kätte muutuma, siis ostsin tee peal mingist bensukast uued rattakindad. Maksid mõni euro. Oli ikka väärt kraam, sest samaks õhtuks olid juba katki rebenenud. Järgmisel päeval püsisid veel vaevu käes, peopesad mõlemad täitsa paljad. Kvaliteetne Poola kaup, pole midagi öelda. Võib-olla oli seal sildil poola keeles kirjas, et need rattakindad pole sõitmiseks mõeldud, kahjuks ei mõistnud seda olulist infot lugeda. 

Laagrikoha otsimisega läks väheke ärevaks. Hämaraks hakkas minema ja pimedas pole kuigi mõistlik Poola teede liikluses enam olla. Aga minna polnud kuhugi, sest vaheldusid vaid külad ja põllud, põllud ja külad. Korra proovisin ühelt teelt maha keerata, aga asjata lootus. Tuli sama targalt tagasi tulla. Juba hakkasin eelmisest veelgi suuremale linnale Koszalinile lähenema, kui Mscices keeras üks tee paremale, kust eemalt paistis ka metsa. Tuluke läks põlema. Keerasin sinna ja nägin puude taga valgust. Voila! Suur avatud muruväljak, mille ümber pingid ja prügikastid. Ilmselt koerte kusetamiseks mõeldud, aga mulle täielik jack pot ikka. Pealegi veekogu ääres. Seadsin end sisse. Või õigem oleks öelda vist välja. Väike vihmasadu enam ei morjendanud. Õnnelik lõpp päevale.

IMG_1432.JPG

IMG_1433.JPGLaagrikoht ja veekogu selle kõrval

78. päev (12.08.) Swinoujscie – Wiselka – Dziwnow – Rewal 67 km

Küsite, et mis muljed Poola teed esimesel päeval on jätnud? Peab tunnistama, et ega kõik nii halvasti polegi. Kui üks kohutav teelõik välja jätta, siis muidu tee kvaliteedi üle väga nuriseda ei saa.  Küll aga on sõiduteed neetult kitsad, mis teeb nendel sõitmise teist pidi “lustlikuks”. Aga hakkan siis algusest pihta, nagu kord ja omakohus. 

Äratus oli kell 9.  Asjad taas rattale ja pugesin põõsast välja ilmavalguse kätte. Hommikul oli vaja jõuda sadamasse ja sealt laevaga üle jõe. Õnneks oli sadam lähedal ja kohale sain ilusti. Kohtusin ka rattateega R10 ehk  Route 10 ehk minupäraselt Ruutu Kümme. See rattatee peaks jooksma ümber Läänemere, kui arvutist vaadata, aga mina sellega pärast Eestist lahkumist kohtunud ei olnud. Edaspidi aga see eest korduvalt. 

Siin viib laev inimesi ja sõidukeid üle Swina jõe 24 h päevas, 04.00 – 10.00 saavad üle siiski vaid ZSW registreeringuga sõidukid. Ja sõidud toimuvad iga 20 minuti järgi, 2 laeva vaheldumisi. Sõiduaeg umbes 10 minutit. Esimesest laevast jätsin ennast maha, et tutvuda olukorraga. Lugesin poolakeelset teksti sadamahoonel ja silma hakkas sõna “besplatne”. Vene keeles on see tasuta, ilmselt siin sama. Laev tuli ette, rahvas vooris peale, keegi midagi ei küsinud, keegi midagi ei nõudnud, teisel pool vooris rahvas jälle maha ja kogu moos.

Ja nüüd sadulasse ja Poolat läbima. Kuugli mapp juhatas mind mitu korda tiheda liikluse vältimiseks metsa vahele Ruutu Kümne peale. Sain sõita läbi Wolinski rahvuspargi. Muidu väga tore, aga tee… 13-14 km /h. Liiv, kivid, juurikad. Võttis aega ja nõudis omajagu ähkimist ja puhkimist. Puu küljes nägin Ruutu Kümne märki, mille kõrval ka suurtüki märk. Huvitav kooslus. 

Mingist militaarsest väljanäitusest liikusingi peagi mööda, kus vana vene soomuk BTR väravas tervitamas. Sisse ei hakanud seekord keerama. Metsast jõudsin välja ja ohkasin kergendatult. Edasi tahtis see rada aga päris liivakasti mind viia. Sellest võimalusest loobusin ja läksin parem suurele teele. Taaskohtumine E-märgistusega teega. Erinevalt Rootsist oli aga see tee rattaga sõitmiseks super, kus tee ääres ruumi väga palju. Ratturitele keeldu polnud. Kahjuks oli aga rõõm üürike, sest jõudsin esimese Poola poe ehk Sklepi juurde ja sealt see pidu ka otsa sai. 

Paar üllatust kah sellesse päeva. Üks oli see, et ma millegipärast arvasin, et Poolas kehtib ka euro, lisaks zlottidele. Kui esimeses poes arvutas müüjatädi veeringud ümber (mul poola raha veel puudus) ja sain maksta ka euroga, siis järgmises poes enam euroga jutule ei võetud. Seega pidin kiiremas korras otsima kohta, kust zlotte välja võtta (5. rahaühik matkal). Teine üllatus tabas mind mingis väiksemas linnas, kui seljatagant mööda sõitev jalgrattur ütles sulaselges eesti keeles: tere! Oli näinud mu helkurvestil eesti lippu (küll mitte pakiraami küljes olevat). Tema oli Poolas lapsevanemana noorte purjetamisvõistlusele tulnud kaasa ja tegi just rattatiiru. Väga tore oli põgusalt eesti keeles juttu ajada.  

E-tee pealt pidin minema maanteele numbriga 102. See oli päris kitsas tee (Saksamaal harjumuseks saanud rattateedega võis hüvasti jätta), kuhu peavad kõik liiklejad ära mahtuma. Aga liiga hullu polnudki, sest autojuhid olid üllatavalt kannatlikud ja võtsid isegi vajadusel mu seljataga hoo maha ega hakanud, nui neljaks, minust mööda pressima samal ajal vastassuunast tuleva autoga.  

Seda peab ütlema, et rannikuäärsed linnad on Poolas suvel nagu igavesti kestev õllesummer, aga ilma bändideta. Tohutud rahvahordid sagivad, nii et kuhugi minna pole, igasugu mängud tänava ääres (lauamängud, poksikoti tagumine, pallivisked, nööriga kargamine lastele jne). Liikumiskiirus sellistes linnades oli nullilähedane. Lisaks võttis hoogu maha ka see Ruutu Kümme, seda siis liivase pinnase tõttu. Seetõttu saingi päevaga kõigest 67 km läbitud. Järelduseks oli see, et tuleb rannikust eemale siirduda, muidu poleks enne oktoobrit Eestisse tagasi jõudnud.   

Aegajalt peab matkal ikkagi mingi jama ka olema, muidu pole see ikka õige matk. Täna hakkas GPS seade streikima, mingi aeg otsustas ka ratta spidomeeter jonnida.

Päeva lõpp saabus ilusal pankrannikul, Rewali linna külje alla panin telgi üles. Lähedal osutati paraplaanil lennuteenust ja rahvast oli esialgu päris palju seal vaatamas ja ootamas oma järjekorda. Mind see suurt ei morjendanud. Metslane asus varsti tegutsema. Nagu ikka – telk üles, asjad telki, riided vahetatud, midagi hamba alla kah pistetud. ja siis juba aega ringi luusida ja merd  vaadata. 

IMG_1427.JPGLaager Rewali külje all

77. päev (11.08.) – Greifswald – Wolgast – Koserow – Heeringsdorf – Swinoujscie 84 km

Selle öö olin siis sillaalune. Üldiselt läks selle kohaga isegi hästi, väga alternatiivi polnud. Oli vaja Greifswaldi linnast kuhugi välja saada lihtsalt. Hommikul muidugi müristas mõnuga pea kohal, aga magasin siiski nagu väike laps. Hommikul söögiasju välja võttes avastasin, et juustupakk oli õhtul õue jäänud ja sinna sisse oli üks harilik Lusitaania teetigu roomanud. Siuke mitmesentimeetrine poiss ikka. On ju täitsa tore, kui liha ise kohale jalutab.  Teine samasugune elukas tahtis telgiga kaasa reisida, sain viimasel hetkel natist kinni ja lendas muru sisse tagasi. 

Peagi sain ka sadulasse istuda. Läksin tagasi Greifswaldi, millest eile olin lihtsalt läbi sõitnud. Päris tore linn laheda keskaegse vanalinnaga. Mitte liiga väike ka, pea 58 000 inimest elab seal. Lübecki linnaõigused sai juba aastal 1250. Ametlik nimi Ülikooli ja Hansalinn Greifswald. Turuplatsile jõudes käis igavene jumakas. Keegi lasi aupauku ja ikka kolm korda jutti, mingist vanaegsest relvast. Platsile olid üles rivistunud rohelistes pintsakutes ja sulgedega ehitud kaabudega seltskond, kelle rinnaesine oli täis aurahasid nagu punaarmee veteranidel.

IMG_1395.JPGTseremoonia

Mingi autasustamine või muu säärane pidulik sündmus oli algamas, isegi mõnepealine orkester oli kohal. Enne, kui tähtsad tegelased kõnet pidama hakkasid, astus minu juurde üsna eakas mees ja rääkis midagi saksa keeles, millest ma esialgu mõhkugi aru ei saanud. Ütlesin talle, et “entschuldigung, ich spreche nicht Deutsch”. Aga see ei heidutanud teda karvavõrdki, vatras edasi. Tüüpiline sakslane. Kuid midagi hakkasin taadist ka aru saama. Ta küsis, et kas ma olen Poolast (olime päris piiri lähedal, nii et loogiline pakkumine). Vastasin, et ei ole, olen Eestist ja viipasin ratta pakiraami küljes lehvivale Eesti lipule. Lipp ei kõnetanud seda härrasmeest vähimalgi määral. Eestist oli ta muidu kuulnud küll. Kui ma õigesti aru sain, siis küsis ta seejärel mu käest, et kas Eesti pealinn on Reval. Sel juhul oleks ta ikka väga vana kooli mees. Ilmselt see mu soovmõtlemine on, aga igatahes Estlandi ja haupstadti (pealinn) ta mainis ja Revalit ka. Juhuslikult jäi sel päeval teele ka üks linn Poolas, mille nimi on Rewal. Aga vastasin talle, et Reval jah. Küsisin ka seda, et mis platsil toimumas on. Ta vastas ka midagi, aga sellest enam väga aru ei saanud. Võis olla mingi jahimeeste (jääger) austamisüritus vms, mida võinuks ülesrivistunute rõivaste järgi arvata. Või siis platsile kogunenud kohalik eriüksus, kuhu kuulus mehi ja naisi, noori ja vanu.  

Greifstaldist edasi kulges sõit mõnusalt Rycki jõe kallast mööda, nii oma 4 km puhast naudingut. Kell 2 jõudsin Wolgasti linna. Kohanimed hakkasid vaikselt poolapäraseks muutuma. Möödusin tee ääres asuvast vabatahtlikust päästekomandost (freiwillige feuerwehr), mis on asutatud juba 1881. aastal!  

IMG_1399.JPG

IMG_1400.JPG

IMG_1401.JPGVabatahtlik päästekomando Wolgasti linnas

Wolgastis oli paras aeg teha söögipaus. Kalafrikadell friikartulitega oli juba gurmee eine. Kõrvallauas sõi üks proua hot dogi, aga vorsti asemel oli… heeringas. See nägi üsna jäle välja, aga õnneks ei pidanud ju mina seda sööma. Selle roa nimi oli kohalikus keeles fischbrötchen ehk siis kalakakuke.  

Saksamaa hakkaski vaikselt otsa saama, mõni linnake oligi veel jäänud enne Poola piiri. Ühes nendest linnadest sain paraja paduka osaliseks. Jõudsin  küll mingisse restorani varju, aga selleks ajaks olin juba märg nagu peipsi tint. Või nagu Heeringsdorfi heeringas. Õnneks üle poole tunni see sahmakas ei kestnud ja peagi klaaris taeva kenasti selgeks taas. Seejärel väntasin läbi Heeringsdorfist ja Ahlbeckist ja Saksamaaga oligi ühel pool selleks korraks. Saksamaa – Poola piiriületus oli päris stiilne – korralik promenaad viis Saksamaalt Poolasse, kunagises piiripunktis oli maha märgitud sinine jutt märgistamaks piiri. Nimetavad seda teed Euroopa promenaadiks. 

IMG_1402.JPGSaksa – Poola piir ühelt poolt… 

IMG_1404.JPG… ja Saksa – Poola piir teiselt poolt 

Järgmisena oli vaja leida koht, kuhu laagrisse jääda. Lihtne see polnud, sest peagi jõudsin juba esimesse Poola linna Swinoujsciesse. Ilusad nimed on Poola linnadel ikka, mis seal salata. Kuigi saksakeelne Swinemünde oleks oluliselt mõnusam selle linna kohta öelda.  Tegu on Loode-Poola kuurortlinnaga. Ja seda ta kahtlemata oli ka. Täielik  karneval, mis selles linnas toimus. Polnud meetritki vaba ruumi. Kuidagi laveerisin kõrvalteed pidi suurest massist mööda ja jõudsin lõpuks Swina jõe äärde. Suvalise võsa alla panin telgi pimeduse saabudes püsti. Vastaskaldal paistis suur kaubalaevade sadam. Varjumine Poolamaal. Seekord sain asjad telki toimetatud enne, kui sadama hakkas. Lädistas taas korraliku sahmaka, aga mitte liiga pikalt. Sellega sai päevale ka joon alla tõmmatud.