Soome

Mõningaid tähelepanekuid Soomest. Olin seal sisuliselt ikkagi alles esimest korda. Läbisin ajavahemikus 03.06. – 21.06. umbkaudu 1450 km. Näha ja tunda sai nii mõndagi. 

Soome teed

80% täiesti suurepärased teed rattaga sõitmiseks, peaaegu kõikides linnades sai nii enne linna, linnas kui pärast linna sõita ainult kergliiklusteel (va Salo, kus linn ratturite peale mõelnud pole). Mõned rattateed vajaksid küll parandustöid, aga nende olemasolu on juba ise igatahes super. Kohati sai kümneid kilomeetreid uhada kergliiklusteel.  Nägin ka kruusateid ja selles osas on nii ja naa – on hästi sõidetavaid teid kui ka üpris kohutavaid. 

Linnad  ja saared

Meeldivad just väiksemad linnad nagu Loviisa, Porvoo, Kristinestad/Kristinankaupunki, Rauma oma vanalinna pärast, aga ka suurem linn Turu. Turule tahaks ka tagasi minna, lahkusin tundega, et pole näinud paljutki. Väga meeldivad Soome väikesaared, kust ka rattaga saab läbi sõita. Kõige ägedam oli selles mõttes tee enne Kokkolat (7 silla tee), kus saigi mitukümmend kilomeetrit rattateel läbi saarte ja üle sildade sõita. Samuti käisin Reposaarelt läbi ja Soome väikseimas linnas Kaskinenis või Kaskös Rootsi päraselt, mis asub samuti saarel . Kotkast lootsin enamat, aga seal nägin enne linna sisenemist võimsaid graniitkivi lahmakaid, mis meelde jäävad. Samuti õnnestus näha Tallinna poolt sõpruslinn Kotkale 100. sünnipäevaks 1979 kingitud Lenini monumenti. Ei kipu seda sealt keegi teisaldama. Soome suurlinnad üldiselt väga ei imponeeri, aga Oulu kesklinn, paksu politseiniku kuju “toripoliisi” turuplatsil ja majad meeldisid küll. Lisaks ka keset linna asuvad mitmed väikesaared, millel puhkepäeval sai rattaga tiir tehtud.    

Rootsi Soomes 

Enne matka teadsin, et Soome on kakskeelne riik ja seal elab palju rootslasi, aga et suisa 300 000, see ikkagi natuke üllatas. Sain sel teemal rääkida ühe kohalikuga, kes on ise rootslane, aga hingelt peab enda kodumaaks Soomet, kuna on seal sündinud ja terve elu elanud.  Rootsi mõju on Soome lääneosas päris suur. Samas erineb see piirkonniti oluliselt – näiteks Jakobstadis on ca 90 % elanikest rootslased ja 10 % soomlased, aga juba järgmises linnas Kokkolas on olukord risti vastupidi.  Ja sellest järgmine linn võis taas olla rootsikeelsem. Ilmselt siin mingi ajalooline loogika on. Aga kohaliku “giidi” sõnul saavad praegusel ajal soomlased ja rootslased hästi läbi, kuigi see polevat  alati päris nii olnud. Ka ise sõites põhja suunas oli huvitav jälgida, et ühel hetkel nt poes enam soome keelt ei kuulnud ja ostja poole pöörduti rootsi keeles (moi asemel tuli hei). Suurlinnades siiski on valdav soome keel. Aga huvitavad ühiskondlikud eripärad on siin igatahes.

Tuuleolud

Soome saabumisest saadik said märksõnadeks tugevad tuuled ja hoogsad iilid. Peamiselt puhusid iilid vastu ja külje pealt, aga suisa kaks korda õnnestus tuult tabada ka tagant. Kuna tegu rannikualaga, siis kohaliku sõnul siin ongi tuuline kogu aeg. Seega minu vingumine on olnud kohatu. Samas olen saanud tunda ka selliseid marutuuli, mis ilmselt igapäevase tuulise ilma alla ei mahu. Aga inimene harjub kõigega. 

Muud tähelepanekud: 

  • 14-15 aastased soome tüdrukud armastavad täristada võrridega sama palju kui poisid, kohati rohkemgi. 
  • Soomlased kauplustes on erakordselt meeldivad teenindajad, mida ei saa öelda sisserännanute kohta paraku. 
  • Toitlustusäri paistab olevat paika pandud – burgerikohad, restoranid, pubid/baarid on soomlaste rida, aga pizzad, grillid ja kebabid sisserännanute pärusmaa. 
  • Soomlased puhkavad koos perega oma caravaniga või haagissuvilaga kämpingusse sõites, rattad kaasas. Ja siis on seal mitu päeva. Samas see kehtib ka Rootsis ja eriti Saksamaal. Igatahes teed on sääraseid sõidukeid täis. 
  • Autojuhid on ratturi suhtes viisakad ja juba eemalt mind nähes peatusid mulle tee andmiseks. Vajadusel ka tagurdasid, et mind läbi lasta. 
  • Soomes on nii vanematel härradel kui ka prouadel kombeks mängida kaubanduskeskustes, poodides kui ka isegi R-kioskites olevate mänguautomaatidega. 
  • Söömisvõimalustega Soomes väga hõisata ei saa – kas võtad poest midagi, R-kioskist kohvi ja saiakese, pizza ja kebabi kohast või hesburgerist kiirtoitu või sööd restoranis/bistroos kirvehinna eest.  Minu toitumine Soomes eriti kriitikat ei kannatanudki seetõttu. Jällegi kehtib sama Rootsi kohta. 
  • Soomlased – põhjamaa on põhjamaa. Väga avatud nad pole.  Nagu ei ole ka ma ise, mis tõttu minu suhtlus põhjanaabritega eriti aktiivne ei olnud. Ega keegi huvi ka ei tundnud, et mis ma oma Eesti lipuga siin töllerdan ja ligi ei astunud. Ühesõnaga rahu ja vaikus. Keegi ei tüüdanud ka. 
  • Hinnad on siin kuradi kallid kõik, aga ega see mingi üllatus polnud. 

Kokkuvõttes – positiivset on palju Soomes, mida endaga kaasa võtta.  

 

26. päev (21.06.) Kuivaniemi – Salmis 76 km

Mul õnnestus eile laager üles panna sellisesse kohta, kus hommikupäikeses oli mõnus vaikselt toimetada. Ja telgis läks lõpuks nii soojaks, et vana unimüts pidi vägisi end peale 9 õue ajama. Kauem ei kannatanud telgis konutada. Aga öösel kuulsin, et keegi toimetas mu välja jäänud toiduasjade kallal. Sulelise nokk oli riisipudru paki kile katki nokkinud juba ja sisu püüdnud hakata konsumeerima, enne kui jaole sain. Erinevalt Käsmu öömajast, kus vares oli meie magamise ajal õue lauale jäänud koogi nahka pannud jäi mu roog seekord siiski minu enda tarbida. 

Hommikusöök oli juba traditsiooniline, aga ilma gurmee joogita, sest seda Soomes lihtsalt ei müüda. Küll aga leidsin eile poest mingi kakaojoogi. Selle oskasin kuumaks aetuna muidugi kohe kõikide asjade peale löterdada, kuhu vähegi sai. Õnneks vähemalt tahvel ja telefon jäi sellest kuumast ollusest puutumata. Kõht täis söödud ja tuju hea oligi aeg asjad kotti toppida ja ennast sadulasse kergitada. Esimene sihtmärk oli 37 km kaugusel asuv Kemi. Kemi linna suurest Prisma keskusest pidin kätte saama smartpostiga Eestist saadetud GPS seadme uue aku.  Arvati, et eelmine aku oli liiga kaua tühjalt seisnud, igatahes seadme laetud aku kestus vähenes kogu aeg ebameeldivalt. Paari päevaga tuli pakk ilusasti kohale ja sain selle Kemi Prismast kätte ka probleemideta. Ja kui juba sooja tuppa sai mindud, siis võtsin Hesburgeri ravintolas ühe burksi ka kehakinnituseks. Selle sõna  – ravintola või ravin tola ehk maakeeli restoran – vastu tekkis Soomes olles juba kerge allergia.

Kemi on 22 000 elanikuga tööstuslinn Kemijoki jõe suudmes, mis on Soome pikim jõgi – 483 km. Linna lähedal asub väidetavalt Euroopa ainus kroomikaevandus. Ühtlasi on Kemi Soome põhjapoolseim sadamalinn. Minule linn suuremat muljet ei jätnud. Samuti peaks ära märkima, et linna viivad ja linnast väljuvad rattateed tahavad küll teemeistrite hoolitsevat kätt jälle tunda saada. 

Täna oli siis mu matka viimane päev Soomes. Edasi pidi tulema allamägesõit (kaardi peal hakkasin ju alla suunas liikuma) ja pärituul Rootsis. Põhja-Soome teed aga on täielik lauskmaa võrreldes sellega, mis oli põhimõtteliselt kuni Turu linnani Lõuna-Soomes. Ainult tuuleolud pole endiselt muutunud. Lihtsalt kui peab sõitma kilomeetreid pikki sirgeid lõike trassi ääres, siis tuul mõjub moraalile pisut rohkem pärssivalt. 

Kemis oli täna ikka korralik siesta. Tahtsin seal ära vaadata Taani-Austraalia jalgpallilahingu ja et küll siis jõuab sõita ka veel. Baaris istudes tuli telefoni sõnum palgamakse teatisega. Noh, selle vastu ei saa ju küll kuidagi olla, et kui oled kuu aega töölt ära juba olnud ja siis tuleb mingi palgamakse su kontole. Soomes olidki kulutused liiga suureks läinud.

Saabus peagi ka see pidulik hetk, kui ilma mingi tseremooniata ületasin Rootsi piiri Haparandas. Kui päeval läksin üle piiri Pohjanmaast / Ostrobothniast Lapimaale, siis nüüd päris teise riiki. Rattasõiduteed põhimõtteliselt said sellega ka otsa. Vähemalt esialgu. Paugupealt võitsin kellaaja mõttes Rootsi saabudes terve tunni, sest telefon teatas mulle, et kell on 8, kuigi käekell näitas järgmise jalgpalli algusaega ehk 9. Tuleb aklimatiseeruda uue ajavööndiga. Ja nüüd tuli taas poes ka arvutama õppida, sest maksta sai edaspidi Rootsi kroonides. Eelistasin üldiselt sularahas maksta, sest siis on mingi pilt ees ikka kuludest. Soome kulud muidugi ei kannata väga kriitikat, aga koonerdada samas ka ei tahtnud. Ikka mõistlikkuse piires. See on lõppkokkuvõttes ju siiski iseenda unistus, mille finantseerimiseks see mammona matkal läheb. Nii et nagu Kiir filmis “Suvi” ütles Tootsile lohutuseks – las minna!  Ilmselt võis Rootsis oodata teisigi muudatusi võrreldes Soomes rutiiniks saanud asjadega, aga sellest juba edaspidi.  

Aga õhtuks sain oma kilavooriga laagripaiga otse kuuse alla.

25. päev (20.06.) Oulu – Kuivaniemi 78 km.

Pärast kosutavat puhkepäeva oli taas aeg sadulasse istuda. Hommikul kell 5 avasin esmakordselt silmad ja rõõmusõnum jõudis kohe minu ajju – päike paistis! Õigupoolest oli päike selleks ajaks juba poolde taevasse jõudnud kerkida. Aga lõplik äratus sündis üpris tavapärasel ajal – kell veerand kümme. Mikrolaineahjus tegin pudru soojaks, kannust valasin tassi kohvi, võileib kõrvale ja järjekordne matkapäev võiski alata.  Ei mingit kiirustamist ega rapsimist. Vaatamata sellele, et terve päev sai maha lebotatud olin endiselt esialgselt koostatud matkagraafikust 3 päeva ees. Nii et kõik oli igati hästi. 

Lõpuks tuli aga minna. Oulu on päris suur linn ja sealt välja sõitmine võttis omajagu aega. Valisin tee väljaspool suurt trassi ja esimene linn, mis teele jäi, oli Haukipudas, kus R-kioskist veel ühe kohvi tegin. Loomulikult koos paari üsna lääge saiakesega. Mõistusevastane, aga ju siis keha vajab seda saia ja suhkrut, mida pika väntamise ajal kulutada, lohutasin ennast. Aga kaine mõistus ütles mulle siiski halastamatult, et pirukad ei anna päris neid õigeid toitaineid, mida vaja oleks ja kogu seda sisseõgitud suhkrut ei suuda ma organismist ka ära kulutada. Samas oli toitumiseks raske ka mõistlikke alternatiive Soomes leida, mis taskukohased oleks. Näiteks täna sõin veel kanasalatit ka, mis koosnes kahest soojast kanatükist ja ohtrast kapsast, mõnest kurgi ja tomativiilust ja maksis 11 eurot kurivaim. Selle najal vist ei elakski üle matka. Kurat, korralikku seapraadi oleks tahtnud! Tulles sinna R-kioskisse tagasi, siis märkasin, et õige mitu prouat olid minu sisseostude ajal ametis mänguautomaatidega (jah, R-kioskis!), seejuures kuulsin isegi müntide kõlinat. Üldse on see üsna omapärane viis Soomes vanematel inimestel oma aega veeta – kaubanduskeskustes, poodides ja R-Kioskites hasartmängu mängida. 

Aga sõit oli täitsa mõnus. Maastik sile nagu tite tagumik. Varasemast natuke jahedam oli ja üsna tuuline ka (Oulus näitas 9-10 m/s), aga päike korvas kõik. Vahepeatused tegin Iin Haminas ja Merihelmi restoranis (see oli koht, kus esimest korda matkal olles jättis soomlase teenindus tugevalt soovida). Istusin laua taga ja vaatasin tahvelarvutist Portugal-Maroko jalgpallimängu. ETV-st, kuigi sealt ei oleks tohtinud olla võimalik Soomes jalgpalli MM näha geoblokeeringu tõttu. Ja siis tagasi sadulasse. Kella kuue paiku jõudsin Kuivaniemisse, kus tegin poes õhtuks vajalikud ostud ära, sest lootsin läheduses ka laagriplatsi leida. Ja täna läkski sellega ladusalt. Sain telgi üles vaevalt 600 meetrit Kuivaniemi poest eemal jõe lähedal. Taevas püsis endiselt pilvitu. Sääskede pilv ootas mind ja pinises tervituseks serenaadi. 

Seega siis jäin laagrisse Kuivaniemi küla külje alla Kaupinniva jõe kalda lähedale, mis on Kemist umbes 37 km kaugusel. Telki selgesti kostuv jõevulin oli sellel raudrohu ehk Achillea õitest valgendaval platsil väikeseks öömuusikaks. 

IMG_0643.JPGKaupinniva jõgi

IMG_0667.JPGAasa Leo leidis koha

Homme on aga suur päev – esiteks ületan Lapimaa piiri (seni olin Pohjanmaa või OstroBothnian valdustes) ja teiseks lahkun üldse Soome riigi territooriumilt. Seega jäi tänane ööbimine viimaseks Soome pinnal seekord. Uued vallutused ootavad. 

24. päev (19.06.) Oulu 11 km

Lõpuks oli siis kätte jõudnud ka üks puhkepäev. Vihmapüha. Aga see ei tähendanud, et grafomaan minus oleks päeva vabaks võtnud. Nii et lasin sõrmedel tahvelarvuti klaviatuuril välkuda. Aga samuti sai ka Alice`ga pea pool päeva elu üle arutletud ning ühiskondlikel teemadel huvitavat vestlust peetud. Alice oli Soomes elanud 5 aastat ja tagasi Eestisse enam ei plaani minna. Tema hääles oli tunda pettumust Eestis tema jaoks rasketel aegadel. Aeg möödus vesteldes väga kiiresti, kuni ta pidi minema Helsingisse suunduva bussi peale. Taas lisandus üks nimi matkal kohatud huvitavate inimeste nimekirja. Õues kallas samal ajal vihma nagu oavarrest. Tänasin ennast eile vastu võetud otsuse eest otse Oulusse välja sõita, säästsin ennast pikast vesisest päevast.

Oulu linnast endast ka pisut. Oulu (rootsi nimega Uleaborg) asub Oulu jõe ääres. Tegemist on Soome suuruselt viienda linnaga, kus elab üle 200 000 inimese.  Linna nimi tähendab saami keeles tulvavett. 1605. aastal Rootsi kuninga Karl IX poolt asutatud Oulu on ka ülikooli- ja teaduslinn ja siin asub Soome vanim teaduskeskus Tietomaa. Selle eesmärgiks on tutvustada teadust tavainimesele köitval ja huvitaval moel. Oulut nimetataksegi elavaks laboratooriumiks tänu sealsele teadustööle.   

Natuke statistikat ka. Matka jooksul olin seni näinud kraavis 4 autot (3 neist Venemaal) ja 1 jalgratast. Kõik need olid sinna kraavi ilmselt unustatud, sest verivärskete õnnetustega tegu ei olnud. Ratast nägin eile Oulu poole vändates ja see polnud ilus pilt – esimene velg täiesti kõver ja rehv puruks, tõenäoliselt juht omal jalal sealt ei lahkunud ja ratas pärast kiirabi lahkumist sinna kraavi jäigi.

Õnneks päris õhtuni välja ei sadanud vihma, nii et sain ikka tiiru rattaga linnas ka teha. No mis viga on tühja rattaga liikuda, kui oled harjunud mitmekümne kilo raskust koormat vedama. Rattatee viis üle mitme väikse saare. Mulle tohutult meeldivad need saared  Soomes, kust saab üle sildade läbi sõita. Oulu turuplatsil leidsin eest kentsaka tüseda ja lühikese “Toripoliisi” (turupolitsei) kuju, mis on püstitatud 1901. aastal valminud pilkuköitva turuhoone ees. Oli küll vaatamist väärt, et mõni kilumeeter ka puhkepäeval maha vändata! Lisaks olid lahedad ka punased puidust majakesed, kus kaubandus käis täie hooga. See on lihtsalt šarmantne. 

toripoliisi.jpg

Turu politseinik Oulus

Kui tagasi hosteli juurde jõudsin, siis suures valges telgis käis suurem tantsupidu. Nagu Tallinnas toimub tantsuklubi iga paari nädala tagant, nii ka soomlased käivad tantsu vihtumas ka argiõhtuti. Vähemalt vanemad nende hulgast.  Kell 22 sai tantsuõhtu läbi ja rahvas läks koju tagasi. Nii et lisaks sellele, et meie põhjanaabritele meeldib karaoket laulda (Alice ütles, et karaokeks tehakse siin isegi eraldi koolitusi) on nad ka parajad tantsulembitud. Sain jälle naabrite kohta uusi asju teada. 

 

23. päev (18.06.) karuperse Kalajoki ja Pyhajoki vahel – Oulu 122 km

Võsas möödus öö vahejuhtumiteta. Naabrimehed kaigastega ära ajama ei tulnud, sääsed telgi tagatubadesse ei pääsenud ja mina neid välja toitma ei kippunud. Vähemalt mitte enne hommikut, mis saabus kell 8.30. Seekord läksid kõik asjad ahvikiirusega kotti ja rattale ning juba mõni minut 9 läbi asusin sääselandist minekule. Ei läinud palju aega mööda, kui hakkas sadama. Hea, et sain vähemalt telgi kenasti kuivalt kokku pandud, lohutasin ennast. 10 km hiljem sisenesin tilkudes Pyhajoki kohvikusse kuivama, kohvi larpima ja hommikust sööma. Samal ajal avanesid taevaluugid täies ulatuses ja tund aega kallas ülevalt tihedat paduvihma. Aga seejärel läks ilm ootamatult normaalseks tagasi ja enam päeva lõpuni vihm mind ei kimbutanudki. Oli väike hommikune karastus lihtsalt.

Täna oli sõiduks algusest peale õige energia olemas ja minek täitsa hea. Siiski võtsin vastu otsuse, et arvestades siinseid tuuleolusid, lähima paari päeva ilmaennustust ja Soome telkimisvõimalusi (st vabas looduses, mitte kämpingualal) jätan rannikuala kaare (Siikkajoki – Varjakka) kavast välja ja sõidan mööda E8 õhtuks otse Oulusse välja. Päris pikk maa see küll olema sai, aga sihtmärk oli vähemalt selge – Ilo hostel Oulus. Ja lisaks otsustasin, et järgmisel päeval luban endale puhkepäeva.  Matka esimese täiesti vaba päeva ka alles. Arvasin, et väike taastumisaeg kulub ära ja Oulu oli üsna sobiv koht selleks. Ikkagi üle 2000 km  juba vändatud. Saab linnas ringi vaadata ja lõõgastada ennast. 

Kaardirakendus KaaRa keeldus põhimõtteliselt mind suurele trassile sõitma lubamast ja eelistas lisada mu päevadistantsile selle asemel oma 20 km. Ei tahtnud sellega küll nõustuda. Võtsin siis appi hoopis Kuugli mapi (Google Maps) ja sõitsin siiski mööda E8. Samas, päeva lõpuks sain tõdeda, et olin maha sõitnud üle 120 km, millest suisa 60 km sain sõita kergliiklusteel. Ja lisaks sellele oli ka tuul vaikinud ja tõusegi polnud. Tuuletus ja ilma tõusudeta – uskumatu, sest Soome teedel seda õnne mul enne veel pole olnud. Ühesõnaga liiga hea oli. Selle peale tuligi umbes 15-20 km pikkune lõik üsna stressirohket väntamist, sest kui muidu oli tee pervel piisavalt ruumi, siis ühtäkki kadus see ära. Liiklus oli ka päris ägedaks läinud, nii et keskendumine pidi olema korralik. Ja seepärast väsitas see lõik tegelikult rohkem kui ülejäänud sõidumaa kokku. Kui see läbi sai, siis viimased 30 km läksid nagu nuusates. Ja 120 km päeva lõpuks polnudki enam mingi eriline saavutus. Hea on niimoodi sõita, aga hõisata enne päris põhjas käiku ka ei tasunud. Kella üheksa paiku alustatud sõidupäev sai lõpu poole seitsmeks Ilo hostelis, mis asub Oulus Hietasaari saarel.

Oulu-hostel.JPGHostel Ilo Oulus, eestlaste päralt

Mulle oli eelnevalt SMS-ga saadetud uksekood, nii et saabudes ei kohanud seal hostelis esialgu hingelistki. Samas, kui booking.com-s kohta broneerisin, siis võis seal aru saada, et kiirustage seltsimehed unetud, kohti on vaid piiratud arv. Maja oli tühi nagu kell. Küll kostus lähedalt vali tümakas, sest keegi tegi suures telgis mingit trennivärki.  Selgus, et zumba a la jumba oli see grupitreening. Lõpuks vaikis seegi. Teleka käivitamine hosteli ühisruumis kahjuks ei õnnestunud (hiljem ka teises ruumis mitte), nii et oodatud jalgpalli MM mängu vaatamine kippus ära jääda. Äkitselt aga astus, ei tea kust, ruumi üks naisterahvas. Tervitasime. Tema küsis esiti, et kas ma puhun soome keelt või valdan englishit? Või viro? No selguski, et ta on eestlane ja nimeks Alice, kes oli Oulusse tulnud mingile kontserdile kaugelt Helsingist. Mis sa oskad kosta, kui Oulus on üks hostel saare peal, kus majas on ainult kundet ja mõlemad on täiesti juhuslikult eestlased. Juttu jätkus igatahes kauemaks. 

22. päev (17.06.) Kokkola – karuperse Kalajoki ja Pyhäjoki vahel 91 km

Suures ja laias voodis oli ikka nii hea olla, et enne kolmveerand kümmet ennast üles ei saanud. Puupõranda nagin ülevalt korruselt tekitas lisaks mõnusat olemist. Kui kargu lõpuks alla sain läksin oma toidutavaariga kööki – seal oli võimalus kasutada mikrolaineahju, röstrit ja kohviaparaati koos kohvi endaga. Seda viimast võimalust ka kasutasin. Kõht täis pugitud ja kohvilonks kurku kulistatud oli hoopis mõnusam teele asuda. Liiga kiire mul polnud, nii et kell 11 startida oli täitsa hea tulemus.

Linnast välja sõites veeres oma rattaga mu kõrvale üks kohalik härrasmees. Selgus, et tegu oli Soome rootslasega. Järgmised pool tundi läksid lennates, sest vestlus temaga oli väga huvitav. Mind huvitas näiteks Soomes elavate rootslaste (keda pidi seal kokku suisa 300 000 olema) ja soomlaste ühiselu. Ta seletas, et praegu pidavat suhted nende vahel juba enamvähem korras olema, kuid see pole kogu aeg nii olnud ja on nagistatud ka omavahel. Minu küsimuse peale, et kelle poolt oled, kui jäähokis kohtuvad igipõlised rivaalid Soome ja Rootsi, siis vastas ta ilma kõhklemata, et Soome, kuna see on siiski tema kodumaa. See vastus teeb talle au ja loodan, et meil Eestis sündinud ja elavad venelased on ka ikka oma sünnimaa poolt, kui näiteks jalgpallis võtavad mõõtu Eesti ja Venemaa. Jõudsime põgusalt rääkida ka ajaloost ja rattamatkadest.

Üks huvitav kohtumine leidis aset siiski ka eile. Nimelt vonkles minu nina ees üle rattatee üks rästikuisand. Kuna aga mina pole mees, kes teab ussisõnu, siis temalt kommentaare kahjuks saada ei õnnestunud. Oleksin tahtnud talt küsida eesti spordikommentaatori kombel, et mis tunne on ja keda ta jalgpalli maailmameistriks ennustab. Aga lehvitasin talle mõttes järgi, kui ta õnnelikult oma loomulikku keskkonda oli jõudnud asfaldi pealt roomata.  

Edasine tee enam nii huvitav ei olnud. Kui eile sai Jakobstadist Kokkolasse nautida jalgrattateed ja ilusaid vaateid läbi saarestiku, siis tänane tee kulges peamiselt suure E8 trassi servas. Pikad sirged tundusid lõppematud ja tuul lakkamatu. Vähemalt oli teeperv piisavalt lai, nii et mahtusin sinna kenasti ära. Kuid tuleb tõdeda, et päevad pole vennad ja eilset supertuhhi ja motivatsiooni sadulas täna ma endas ei leidnud. Ikka nüri tiksumine oli, aga tuleb igasuguseid päevi ette.  Õnneks kusagil 55. km paiku tuli ikkagi eluvaim natukenegi tagasi ja sealt edasi läks sõit pisut ladusamalt. 

Kella 2 paiku jõudsin vahefinišisse Himankal, kus võtsin ühe laheda vana puust silla kõrval päikesevanni, mõlemal pool vohamas Lestijoki jõgi. Päeva tipphetked jäidki sinna.

Kalajoki-puusild.JPGKalajoki puusild

Järgmine sihtkoht oli veel üks joki – Kalajoki. Tahtsin seal miskit hamba alla saada. Valida oli kas Kuldkala restoran, R-kiosk või pizza-kebab. Neid viimaseid toitlustusasutusi peavad Soomes minu kogemuse põhjal ainult soomekeelt emakeelena mittekõnelevad kodanikud ja nende teeninduskultuur on tuntavalt kasinam kui soomlaste teenindus. 

Varsti jõudis kätte aeg hakata kohta otsima, kuhu end laagrisse sättida. Üks jõgi tundus kaardilt vaadates mõeldav, kuid kui sõidetud 20 km, siis selgus, et selle äärde asja mul siiski pole. Seega panin oma santlaagri üles otse võsa äärde, suurest teest pisut eemal. Sõna otseses mõttes võsas. Tulin sääski toitma, keda oli selles kohas küll nii, et tapab. Või õigemini tapan. Nautisin siis veel viimaseid kuivi hetki sääskede einelauana, sest homsest lubas ilm vihmale minna.   

ööbimine-võsas.JPGTelkimine looduslikult kaunis kohas

3 nädalat seiklust oli seljataha jäänud ja esimesed 2000 km täis tiksunud. Esimest korda tekkis mõnus enesega rahulolu tunne ja üldse enam ei häirinud, et ööbimiskoht nõnda võsane sai seekord.

21. päev (16.06.) Munsala – Kokkola 71 km

Täna oli üks nendest päevadest, mille kohta pole just palju kirjutada. Kell 9 äratus, panin telgi ja muud asjad kokku, Piret pakkus tassi kohvi ja siis teele. 8 km hiljem jõudsin Nykarleby linna, mis on asutatud kuldsel Rootsi ajal aastal 1620 ja kus praegugi ca 90% elanikest on rootslased. Ka Munsalas selgus, et sealses koolis käib õppetöö rootsi keeles ja soome keel on vaid kõrvalkeel.

Järgmine peatus oli 20 km hiljem linnas Jakobstad ehk soome keeles Pietarsaari. Oleme Soomes küll, aga rootsikeelne nimi on ülevalpool linnasildil.  Jacobstadis sain korraliku burksi teha lõunaks. Teenindaja tundis huvi ka minu tegemiste kohta ja seda on ikka tore kuulda ja selgitan oma tegemisi rõõmuga, koos selle infoga, et meil Eestis ikka juubel ja puha. Lõunapausi ajal otsustasin, et luban täna endale üle nädala ühe magamise ka puhaste linade vahel VOODIS! Leidsin hea variandi Kokkolas/Karlebys Villa Carleborgi näol ja tegin broneeringu Booking.com vahendusel kohe ka ära. Tehtud, mõeldud. Vähetähtis ei olnud ka asjaolu, et täna oli jalgpalli MM-l kavas Argentiina – Islandi ja Peruu – Taani mängud, mida tahtsin ikka väga näha. 

Tee Kokkolasse oli äärmiselt mõnus. Selle asemel, et minna otseteed valisin ma täiesti teadlikult 7 km pikema tee, mis viis mind läbi terve saarestiku mööda 7 Silla teed. Sildu oli kindlasti teel veel rohkem, aga ilmselt väiksemad ei läinud siis arvesse, kui teele nime valiti. Kuna juba kell 16.00 algas Argentiina – Islandi mäng, siis andsin jalgadele korralikku valu ja kiirus naljalt alla 25 ei läinud (sealhulgas tõusudelgi oli kiirus üle 20 km/h), pigem oli kiirus suuremgi. Vägev vähk on minust saanud, mis ma oskan kosta. Jõudu juba jalgades oli tunda ja minek päris hea. Ka tuul ei loopinud kaikaid kodaratesse.   Jõudsin kohalikku spordibaari nimega Huismann paar minutit pärast mängu algust. Baarist vaid mõnesaja meetri kaugusel asus ka minu tänane öömaja, nii et väga sobiv variant. Mäng lõppes suurepäraselt väikese Islandi jaoks – 1:1. Meelde jäi veel see, et kohtunik pani ühele Islandi viikingile kogemata kossi, mis suure tugeva mehe murule võttis 🙂

Kokkola on ka üsna meeldiv linn. Ei liiga suur ega ka väga väike. Kesk-Pohjanmaa maakonna keskuseks olevas Kokkolas elab üle 47 000 inimese, kellest tervelt 84 % on soomekeelsed ja vaid 14 % rootsikeelsed. Nagu Nykarleby asutas Gustav II Adolf 1620. aastal ka Kokkola linna, kuid tollal kandis linn nime Gamlakarleby. Ehk Vana Karleby. Rootsi keeles kannab Kokkola tänaseni paralleelnime Karleby. Seega võib linn paari aasta pärast tähistada oma 400. sünnipäeva.

Villa Carleborg oli suurepärane koht ööbimiseks. Hoone pärineb aastast 1928. Perenaine selgitas, et see villa sai omal ajal ehitatud Kokkola nahavabriku peabossile. Majast õhkus tõesti vana aja hõngu. Ülemise korruse põrandad nagisesid, kui keegi seal astus. Allkorrusel oli eripärase kerisega saun. Kui perenaine seda näitas mulle, siis küsisin, et kuidas küte käib ja millal sauna võiks saada. Ta vastas, et kõik on valmis (ruum oli sel ajal umbes toasoe), tuleb vaid kerise pealt kaas üles tõsta ja ongi leil olemas. Ja tõesti nii oli, suurepärane leil kah veel sellest elektrisaunast! Saun oli matkahundile ikka väga kontimööda ja tegi lihastele väga pika pai.

öömaja-Kokkolas-villa.JPG

Elvis-Kokkola-öömajas.JPGVilla Carleborg väljast ja seest 

20. päev (15.06.) Vaasa – Munsala 77 km

Tänaseks oli esmaseks eesmärgiks üles leida rattaremondiga tegelev töökoda, mille kohta sain ka juba hea vihje ühe kohaliku eestlase käest. Tuulemurdja oli hakanud jonnima ja ebameeldivaid helisid kuuldavale tooma. Nii et prioriteediks oli sõbra tervis korda saada, et mitte mingeid ebameeldivaid üllatusi hiljem kogeda. Ja õhtuks pidin jõudma väikesesse asulasse Munsalasse, kuhu üks lahke eestlane Soomes öömaja pakkus. Ilmateade ennustas uueks nädalaks korralikku vihma, nii et tuli kaalumisele võtta esimest korda ka puhkepäeva võtmine, nii et ei vänta ühtegi kilumeetrit.

Esimene suund viis niisiis vihjena saadud aadressile rattatohtri manu. Leidsin koha kiiresti üles ning minu õnneks sattus rattameheks  sattus olema väga asjalik ja sõbralik mees. Selgus, et mu ratta keskjooks oli lahti ja kahe minutiga oli mure murtud. Keeras selle oma imevõtmega kinni ja ratas nurrus pärast seda nagu kassikakupoeg mu käes. Raha ei tahetud selle eest pennigi. Igatahes rõõmustav algus päevale. 

Sõidu ajal jälle midagi põrutavat ei juhtunud.  Muud plaani ka polnud, kui Munsalasse jõuda ja pakutud ööbimiskoht vastu võtta. Mul oli sealtkandist nagunii plaan läbi sõita, nii et sobis väga hästi. Teele jäi veel siiski selline koht nagu Oravais või soome moodi Oravainen. Iseenesest väike tavaline küla, aga ajaloo mõttes suur – aastal 1808 toimus seal nimelt Vene ja Rootsi vägede vahel otsustav lahing, milles Rootsi sai lüüa ja mille järel 1809. aastal sõlmitud rahuga läksid Soome alad Vene Keisririigi alla Soome Suurvürstiriigina. 

Poole kuue paiku õhtul jõudsingi Munsala maja juurde, kus oli lubatud ööbimiskohta. Kuna pererahvale olid samal ajal Eestist külalised saabunud, siis tuppa ma ei mahtunud, aga see-eest sain hoovi peale mugavalt enda telgi üles panna murule. Ja see sobis mulle suurepäraselt. Pererahvas tõestas, et head inimesed pole ilmast otsa saanud. Täiesti võõrale inimesele anti võimalus oma kodus pesta nii ennast kui riided, pakuti väga head süüa  (ülimaitsev kalasalat grillitud kanaga!) ja juua (ehtne Eestist toodud Saku Originaal!). Õhtu lõpuks veel ka imemaitsvat kooki. Lisaks sain härrasmeestega toas ära vaadata ägeda Hispaania-Portugali  jalgpallilahingu. 

Päeva miinuspoolele tuleb aga kanda esimene suurem kaotus – märkasin nimelt äkki, et minu 40. sünnipäevaks kingitud Eesti Vabadussõjast pärit sümboolikaga hõbedane sõrmus on kadunud. Sai otsida siit ja sealt, maja seest ja väljast, aga mis läinud, see läinud. Sõrmed olid sellest matkast peenemaks läinud ja rasvakiht vähenenud, sõrmus (mida enne matka tuli suruda jõuga sõrme) liikus edasi-tagasi ja absoluutselt ei saanud aru, millal või kus see armas ese kaduda võis. Ja see tekitas mulle väga suurt tuska kõige muu rõõmsa juures.  Kuid nagu ansambel Kurjam laulis: “…aga elu läheb edasi, tuleb õllesummer”. Kuigi paraku on Eesti elu juba nii kaugele läinud, et enam ei tule sedagi. 

 

19. päev (14.06.) Lindudelaht – Vaskiluoto 75 km (koos linnas poes käiguga 80 km)

Lindudelahe ääres hommikul  ärgates ei raatsinud kuidagi üles ennast ajada, aga nagu ikka sunnivad lõpuks loomulikud vajadused seda tegema. Aga hommikune uni oli eriti magus täna. 

Igapäevased rutiinsed toimetused tehtud veeresin 22 km ühe hooga esimesse asulasse nimega Korsnäs. Teel oli aga taas põnev kohtumine. Nimelt jooksis vaevu minust 10-15 meetrit eespool üks punakaspruuni värvi suur loom (punahirv ilmselt) üle tee. Talle järgnes kohe ka teine, kes jäi keset teed hetkeks seisma, vaatas korra vasakule ja paremale, et ega autosid ei tule. Ei tulnud, ainult üks rattur, kes neid tähelepanelikult uudistas. Ja juba tormas ka tema põõsaste vahele. Võimsad ja elegantsed loomad olid.  Kusjuures Korsnäsi asulas juba olles lippas ka üks jänkuonu üle tee metsa poole 🙂 

Vahemärkusena tuleb täheldada, et siinmail (vähemalt kuni Vaasa linnani) enam poodides ja kohvikutes soome keeles minu poole ei pöörduta (müüja tervitus kõlas seal moi asemel hei) ja asulate nimedki pigem rootsi keeles.

Ülejäänud tee sel päeval midagi erilist enam endaga kaasa ei toonud. Väntasin peaaegu Vaasani välja. Enne Vaasat asub Vaskiluotos kämping Top Camping Vaasa, mille tipphooaeg polnud veel alanud. Süüa näiteks ei saanud, aga selle võrra oli hind ka madalam – vaid 13 eurot (muidu Soomes maksis telkimine kämpinguplatsil ca 20 €). Üldiselt oli see kämping selline rahulikum koht ja mugavam telkida kui eelmised 2 kämpingut Soomes, kus telkisin. Söögi järgi tuli läbi tuuleiilide ja üle silla Vaasas poes käia, igavene lahmakas market oli, andis laapida teises otsas asuvasse toiduosakonda. Polnud harjunud enam nii pikki vahemaid jalgsi läbima. Kämping oli vähemalt seepärast hea, et sai mõned hilbud ära loputada, ennast pesta ja rahulikult hinge tõmmata. Ja seal sai katusealuses laua taga blogi kirjutada. . Katusealuses oli ka tuletegemise koht, kuhu laagerduvad soomlased tulidki sussitama oma vorstikesi. Üks neist soomlastest osutus eestlaseks. Sellest sain teada nii, et naine kuulis mind eesti keeles telefoniga rääkimas ja pöördus siis minu poole eesti keeles.  Õhtupoole tegin seal isegi tuld.  Muidugi ka kohustuslik tiir mere äärde.  Merelained ja lõkkeleegid – need on kaks võimast jõudu, mille vaatamisest kunagi ei väsi. 

Üks oluline sündmus oli sel päeval ka laias maailmas, nimelt algas Venemaal jalgpalli MM! Edaspidi tähendas see päris palju sahmimist ja lisakulusid, et saaks ka seda ülemaailmset spordipidu vaadata.

 

 

 

18. päev (14.06.) Paadisadam – Lindudelaht 100 km

Äratus oli mõistlikul ajal ehk 8.50. Traditsiooniline riisipuder ja gurmeejook sisse koos uue eluvaimuga. Ja edasi, Kentucky lõvi! Esimene märkimisväärne hetk toimus külakeses nimega Härkmeri. Seal leidsin eest ühe kohviku, kus soovisin esmajärjekorras muidugi kõikvõimalikke elektroonilisi vidinaid laadida. Ega kohvigi mööda külge maha ei jooksnud.Samal ajal saabus vastassuunast kohvikusse aga teinegi rattamatkaja. Taat tuli Rootsist, laevatas end Umeåst Vaasasse ja siin ta oli. Märkis, et eile oli teda terve päev tuul tagant trüginud ja nõnda tuli hõlpsasti 100 km kokku päevaga. Ma sain aru, miks mina pidin siis vastutuult litsuma kõik see aeg. Aga no ma olin sellega juba ära harjunud. Oli igatahes huvitav vestelda jälle ühe matkaselliga. Vahetasime eesoleva suhtes veel muljeid ja jätkasime kumbki oma rada. Muuseas, temalt saadud info läbi leidsin järgmiseks õhtuks ööbimiskoha Vaasa kõrval asuval kämpinguplatsil.  

Esimese suurema kohana jäi tee peale u 6700 elanikuga väikelinn Kristinestad või soomepäraselt Kristinankaupunki. Sinna tahtis mu muhe kaardirakendus (edaspidi lühidalt KaaRa) saata mind 25 km ringiga, kuna arvas, et minu tervisele pole hea trassi peal 11-12 km sõita. Aga vot tutkit, KaaRa, seekord!

Kristinestad asutati aastal 1649 ja oma nime sai 1651 Rootsi kuninganna Kristiina järgi, kes sai  troonile 1632. aastal pärast oma isa Gustav II Adolfi surma olles sellal vaid 6 aastane. Lõunasöök pubis nimega Crazy Cats (hullud kassid), kus minu rõõmuks mängiti vana rockiklassikat. Süüa sain ka korralikult ja seadmeid rahus laadida. Hulludest Kassidest üle tee oli üks elektroonikapood, kus sain endale vajaliku lisapistiku osta.  Teine pistik oli üks neist asjadest, mis õnnestus matkale minnes koju unustada. Teist pistikut on aga vaja. sest nii on võimalik mitut vidinat korraga laadida. Nii et käisin sipsti poes ära ja kuulasin laheda nimega pubis rockiklassikat edasi.  Aga linn ise ilus oma madalate puumajadega. Eriti äge oli vana puust kirik. 

Kristinestadi-kirik.JPGKristinestadi kirik

Edasi viis tee taas ühele saarele, kus asub Vikipeedia andmetel elanike arvult Soome kõige väiksem linn Kaskinen ehk Kaskö rootsi keeles. Seal elab alla 1300 inimese. Pidin lihtsalt sealt läbi põikama. 

Päev kiskus lõpuks aga pisut liiga pikaks, viimased kilumeetrid venisid ja venisid ja kuidagi ei paistnud, et hakkaksin kuhugi välja jõudma. Tuim asfaltteel nühkimine ka.  Aga jälle läks lõpuks õnneks. Kell oli juba õhtul 9 saanud, kui keerasin suurelt teelt maha nagu eile. Seekord oli meri juba peaaegu kohe näha. Vana rohtukasvanud radamööda hiilisin ilma rattata vaatama, kas leiab midagi sobivat ja voila! Mere ääres seisis mahajäetud ja lagunenud sara, mille ette kannatas telgi täitsa vabalt püsti panna. Päike paistis peale ja sain oma laagri üles seada kartmata, et keegi võiks peale sattuda. 

laager-vana-sara-ees-mere-ääres.JPG

IMG_8090.JPGÖöbimiskoht Lindudelahe ääres 

Ööbimiskoha ümbrus kubisesigasugu erinevatest lindudest, seega võtsin endale õiguse nimetada seekordne ööbimiskoht Lindudelaheks. Minu suurima tähelepanu pälvisid suured elegantsed sulelised, kelle ristisin graatsialindudeks. Tegelikult oli vast tegu sookurgedega, aga graatsilised olid nad igatahes.

IMG_8071.JPG

IMG_8075-Copy.JPG

IMG_8162.JPGGraatsialindude etteasted

Alguses üks eeldatavasti isane seisis rahulikult 1 jala peal kaldast oma 30 m eemal ja puhastas ennast. Jälgisin tema tegemisi üsna pikalt, et mitte öelda terve õhtu. Ja siis ilmus ka emaslind. Kus siis aeti suled sabaotsas puhevile ja läks kluugutamiseks lahti! Mulle võhikule tundus, et pulmatants läks nihu ja emaslind ei tahtnud sugugi vedu võtta. Pärast seisis tantsulind kurvalt teise kõrval, oli korvi saanud. See tõi meelde ajad Cafe Amigos, kui ise nukra näoga passisin pärast järjekordset korvi 🙂 

Kesköö paiku tõusis vee kohale tohutu aur, eriline vaatepilt!

IMG_8131.JPG

Aga graatsialinnud ikka seisid roostiku ääres, üks pea õieli, teine pea sügavalt norus. Igatahes oli mul õhtul võimalus osa saada tohutu ilusast looduse vaatemängust. Ja ühtlasi kuuldemängust, sest kogu see häälte möll, mis pildile ei jäänud oli meeletu! Nii et kahju oli magamagi minna, aga lõpuks tuli see teekond siiski ette võtta.  Ja sellega jälle üks päev otsa saigi.