97. päev (31.08.) Meremõisa – Jüriöö park, Tallinn (40 km)

Ja oligi kätte jõudnud minu rände viimane päev. Kojujõudmise päev. Ühe etapi lõppemise päev. Nii kurb kui rõõmus, oodatud ja kardetud üheaegselt. Istusin hommikul mere ääres mändide all ja nautisin veel seda mõnusat olemist looduses. Vihma ei sadanud, rähn toksis kusagil pea kohal ja tihased karglesid ümber laua, otsides oma einelauale raasukesi, mis eile õhtul maha olid pudenenud.   

Teelolemine ei saa paraku lõputult kesta ja iga pidu saab ükskord otsa. Kui aga teelolemisest veel rääkida, siis sealsamas RMK platsil kohtusime ühe Šveitsist pärit tütarlapsega, kes oli üksinda 3,5 kuud mööda Euroopat ringi sõitnud tsikliga. Veel hommikulgi, kui mina kamraadid olid juba läinud oma tegemiste juurde (ikkagi tööpäev) kõikus ta oma rippuvas kodus mändide vahel. Vahetasime temaga muljeid ka ja tema jutus oli väga palju mulle tuttavat ja see äratundmisrõõm oli päris tore. 

Sõit tagasi kulges absoluutselt ilma vahejuhtumiteta. Vahepeal puhkasin jalga imekaunil Türisalu pangal. 

IMG_1682.JPG

IMG_1686.JPGTürisalu

Kell 15.00 olin lubanud olla Tallinnas Sõjamäe kõrgendikul asuvas Jüriöö pargis ja kuulutada pidulikult oma püha üritus lõppenuks. Aega oli sinna päris palju ja kilumeetreid vast 40. Nii et oli veel mahti hingata viivuke mereõhku enne teeleasumist. 

Käes oli siis matka 97. päev, mis jäi viimaseks. Seega oli eesmärk täidetud sõita 100 päevaga rattaga ümber Läänemere. Ühtlasi täitus Tallinna jõudes ka ümmargune arv 7000 km. See pole küll algselt plaanitud 7700 km, aga vast ajab see ka asja ära. Ise jään igatahes selle tulemusega ka rahule. Asjaolul, et mõned nurgad (nt Stockholm) teelt kõrvale jätsin, on objektiivsed põhjused. Lohutan end ka sellega, et kui sa sõidad rattaga ümber mere, siis tegelikult ju lõigata pole võimalik.  

IMG_1687.JPGTehtud!

IMG_1703.JPGOlulisem statistika

96. päev (30.08.) Järveotsa järv – Meremõisa RMK lõkkeplats 51 km

Eelviimane matkapäev algas marurahulikult. Mitte marurahvuslikult.  Põõnasin mõnuga poole kümneni. Süümepiinadeta. Et mitte seikluse lõppu endale liiga lihtsaks teha, siis premeerisin ennast päris pika jupi kruusateega, mis oli kohati korralikult treppis ja parajas koguses kaetud kividega. Nagu üks õige kruusatee ikka olema peab. Lisaks hoolitses minu heaolu eest Vanajumal, kes kostitas mind põhimõtteliselt terve pika päeva vihmaga. Küll oli peenike uduvihm, siis lahistas korralikult paduvihma, aga midagi pidi tingimata alla sadama. Ja mitmekülgselt. Alles õhtul laagripaika jõudes jäi vihm enam-vähem järele. Enne veel istusin Laulasmaal soojas Oti ja Matilde kohvikus. Kapsarull ja pannkook aitasid kenasti aega surnuks kägistada, et mitte kõik see aeg nagu räästa all seista.   

Paar kilumeetrit panin ikka lisaks ka endale, kuna õigest teeotsast, mis pidi  RMK platsile viima, tuhisesin vihmapiiskadest tilkudes mööda. Lõpuks siiski jõudsin kohale ja jäin nagu lõkkekoha peremees külalisi ootama. Ja ei läinudki palju tunde mööda, kui saabusidki päästerühma sõbrad, kaasas head ja paremat ja… SAUN! Kujutad sa ette, kolm kuud pole sauna saanud ja siis tuuakse see sulle mereäärde kätte. No fantastiline, ei midagi vähemat. Sai seal istutud, sai seal õlut libistatud. sai tehtud lõket (selleks ettenähtud kohas!), sai seal mõnnatud saunas ja tormatud oma kulunud aadama ülikonnas ka merelaintesse.  Üks äärmiselt mõnus tagasituleku lõkke- ja saunaõhtu koos heade inimestega.  Selline vastuvõtt teeb tagasituleku tsivilisatsiooni inimeste keskele kergemaks – võid kindel olla! 

IMG_1679.JPG

Nii hea, nii hea on mõelda siis, et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike saunamaja ootamas on mind… 

95. päev (29.08.) Lõpe – Järveotsa järv 78 km

Tiksusin eelmisel õhtul päris pimedani bussipeatuse ootepaviljoni pingil. Liikumist küll polnud, aga igaks juhuks. Lõpuks hämaruse varjus hakkas metslane möllama. Telk läks püsti nagu nõiaväel  ja asjad lendasid riburadapidi sisse.  Ja siis kerge ööoode pasteedi võileiva näol. Desserdiks olid kaks küpsist.  

Hommikul kuulatasin vaikselt telgist, mis väljas toimub. Peale möödasõitvate autode ei toimunud midagi. Keegi mu telgile erilist tähelepanu ei pööranud, kuigi möödujaid oli. Nagu see oleks siin tavaline asi, et mõni tüüp bussipeatuse kõrval telgib. Seega pikutasin edasi. Kell 8 siiski ajasin end üles (erakordselt vara mu jaoks) ja viskasin esimese asjana telgi kokku. Olgu, siiski teise asjana. Sellest esimesest asjast ma ei taha rääkida. Telgi väline kate oli seest läbimärg, nii laotasin selle veel laiali, et ehk natukenegi läheb kuivemaks. Pärast läks ikka märjana kotti. Tuli  tunnistada, et ei mäletanudki, millal telgist välja minnes viimati nii külm oli! Vaatasin järgi ja vaid 10 kraadi oli sooja. See tundus sel hommikul paraja pakasena. Iga päevaga läkski aina külmemaks. Õnneks oli lootust varsti Tallinna ega pea päris miinuskraadidega ärkama ühel hommikul.   

Tänasest sõidust eriti rääkida midagi polegi. 17 km ja olin Lihulas. Kohvikus väike söök ja kohvi. Linnusevaremete juures istusin niisama jõude laua ääres. Edasi jäid teele Koluvere loss ja Risti A ja O kants. Õhtuks jõudsin Järveotsa järve äärde RMK platsile. See õhtu oli eriline, kuna jäi matka viimaseks õhtuks, mille omapäi sain mööda saata. Vaikuses. Järgmiseks päevaks oli juba kokkulepitud väike koosviibimine mere ääres. Nimelt RPR seltskond lubas tulla mind päästma üksindusest. Ehk matk oli plaanis lõpetada väärilise lõkkeõhtuga heas seltskonnas. Matk on ikkagi 100% väärt tähistamist. 

Küll läks see suvi kiiresti mööda. Alles võtsin Lõuna-Soomes kohalikult tuuletargalt mõõtu ja ronisin Kesk-Rootsi kõrgrannikut mööda lõuna suunas või läbisin Poola “karnevalilinnu”. Ja juba ongi kõik. Peaaegu. Jäänud oli veel sõit Meremõisasse umbes 45 km ja reedel Tallinnasse 37 km.  Mõtetesse tulid juba õhtud Tallinnas. Ausalt öeldes ei kujutanud ettegi, kuidas see üleminek loodusest suurlinna toimuma pidi. Mõtlesin, et peaks minema ilmselt õhtuti Piritale meremühinat kuulama. Siis vaatan kaugusse ja mõtlen – seal teisel kaldal ma ju alles hiljuti sõitsin rattaga, tuul kõrvus ulgumas!    

Aga mõtete järjekordsed eksirännakud juhatasid mind uue suure projekti juurde. No kui 100 päevaga saab Läänemerele ring peale tehtud, siis tuleks järgmisena 100 päevaga endale teine pool leida. Sellised veidrad mõtted tulid, nagu allpool saab lugeda:.

Niisiis on tegu hanke korras läbirääkimistega naisevõtumenetlusega. Menetluse tähtaeg on 100 päeva. Käesolevat võib tõlgendada kui pakkumise kutset osaleda menetluses kõigil mõistlikus vanuses naissoost isikutel. Varasem naisevõtumenetluse kogemus pole määrav, kuid võib kasuks tulla. Pakkumised tuleb esitada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis menetluse korraldajale. 

Naisevõtumenetlus loetakse lõppenuks konkursi võitja väljakuulutamisega naisevõtumenetluse korraldaja poolt, kõikide pakkumiste tagasilükkamisega korraldaja poolt, naisevõtumenetluse kehtetuks tunnistamisel või pakkumiste nimetatud tähtajaks mitteesitamisel.   

Lugupidamisega

Rokkar Matkab (käesoleva naisevõtumenetluse peakorraldaja)

 IMG_1676.JPGJärveotsa järve ääres RMK lõkkeplatsil 

94. päev (28.08.) Lemme – Lõpe 98 km

Tänane hommik saabus sellis huvitava enesetundega, mida polnud ammu enam kogenud. Terve suvi ikkagi pohmellivabalt möödunud. Täna see tund siis saabus ehk rõõm eile äratehtud tööst. Aga õhtu oli tore ka ja hommikusi kannatusi väärt. Aivar ise lahkus juba varavalges. Hommikusöögiks oli leib küülikukonserviga, mis Aivarist eile lauale jäi. Luksvärk!  

Ja siis tuli taas sadulasse ronida, sest nagu ma varem juba olen öelnud, siis ega see tee ei vii kuhugi, kui ise ei lähe (Hiiumaa vanasõna). Ikka teada tuntud kohad jäid teele – Häädemeeste, Võiste, Uulu ja siis juba Pärnu. Pärnu puhul üllatas (no tänu Aivari väärt infole), et päris pikalt sai mere äärest rattateed pidi linna siseneda. Väga lahe mõte ja hea teostus, Pärnu. Väike eine Bum-Bum kõrtsus koos Aivariga ja siis teele kuhugi. Ainuke siht oli see, et reedel pean jõudma tagasi linna ja neljapäeval Laulasmaa kanti RMK alale, kuhu on ka külalisi oodata ja loota. Ehk viimane matkaõhtu tuleb ikka sõpradega koos veeta ja matkale joon alla tõmmata. 

 Kell 19 lõppes minu päevatee külas nimega Lõpe.

IMG_1674.JPGSelle bussipeatuse kõrvale ma oma telgi püsti ajasin

Sellega meenus Eno Raua sõnadele tehtud laul: “Kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei LÕPE, otsa sõit ei saa”. Bussipeatuses polnudki kordagi matka jooksul ööbinud ja sai nüüd see lollus ka enne lõppu ära tehtud. 

Hommikul telgis lösutades otsustasin, et tuleb uus “äramineku ja teeloleku” projekt mingi aeg jälle töösse panna. Mulle sai nende kuude jooksul selgeks, et hea tahtmise korral on kõik võimalik ja risti ette pole vaja lüüa. Pole miskit kaotada, kuid paljugi on võita. 

93. päev (27.08.) Lilaste – Lemme 90 km

Täna täpipealt 3 kuud tagasi (27.05.) asusin teele ümber Läänemere, et ühel päeval ringiga tagasi kodumaale jõuda. See päev saabus ootamatult kiiresti ja oli täna. Jõudsin taas Eesti pinnale! Aga prooviks siis päeva algusest pihta hakata. 

Ärkamine voodis oli mõnus, nagu alati, aga sealt välja saada oli päris raske ennast.Nagu alati. Ringutasin, kasutasin viimase hetkeni võimalust lamada. Aga siis tuli kark alla ajada, midagi polnud parata. Meelde tulid Vennaskonna laulu sõnad: “Puhkeb koit  ja kustub eha, sina midagi ei pea. Siis sa oskad vahet teha, mis on halb ja mis on hea”.  

Asusin sedapuhku teele ilma hommikust söömata ja kohvi joomata. Võtsin suuna suurelt teelt kõrvale. Ja ei, kolmandat reha jutti polnud karta, sest sõitsin läbi järjekordse kuurortlinna Saulkrasti. Seal tegin ühtlasi ka oma kohustusliku hommikukohvi koos paari läti saiakesega. Need peaks jääma viimasteks (või äärmisel juhul eelviimasteks) saiakesteks ka, sest pärast matka tuleb menüü korralikult ümber vaadata. Kohv sisse luristatud jätkasin teed mööda Tallina ielat. Ne nadajeela veel. Kerge erutus oli sees ka, sest ikkagi Eestimaa piiri ületus oli ees seismas. Pärast kolme kuud tagasi kodumaale jõudmine on kahtlemata märkimisväärne sündmus. Iga rakuga oma kehas tundsin, kuidas ärevus tõusis. 

Päeva esimesed 40 km olid teede mõttes täitsa head – sõitsin kas rahulikul väiksel asfaltteel või suurel E67-l, millel oli piisavalt lai teeperv. Lätis on küll loll komme, et sõidetakse poole autoga ka sellel teepervel (minut tee!), sest mõningad läti debiilikud sooritavad vastassuunas möödasõite ka seal ja siis, kus normaalne inimene seda ei tee. Seega hoitakse juba aegsasti end nii tee äärde kui võimalik. Igaks juhuks. Järsku aga sai see pidu otsa ja lai teeperv muutus kitsaks. Rekkade ja veokite rodud aga aina suurenesid. See polnud just väga tore lõik, kus rattaga sõita. Tuli seda jälle tõdeda. Aga no mul oli matkast juba piisavalt selliseid kogemusi, et verest välja ei löönud. Kuid keskendunud ja tähelepanelik tuli küll olla.  Üks eriti kasina aju kapatsiteediga läti veokijuht alustas möödasõitu sõiduautost just hetkel, kui see minuga kohakuti jõudis. Ma pidin tee äärde tõmbama ja seisma jääma, et see ahv oma möödasõidu saaks ära teha mind seejuures puutumata. Käsi tõmbus rusikasse. Aga no mis sa teed sellistega, kel aju asemel on karamellkissell. 

Järgmine linn, mis teele jäi, oli Salacgriva või eestipäraselt Salatsi. Selles linnas peetakse muuseas alates 2007. aastast igal suvel muusikafestivali nimega Positivus.  Võtsin seal ühes täitsa kobedas pubis veel viimase eine Läti territooriumil. Praad oli päris suur ja maitsevgi. Sai kere korralikult täis vitsutatud, lootuses, et ehk veab kodumaani välja. 

Ainaži ehk Heinaste juures keerasin suurelt teelt maha. Selles piiriäärses linnas oli huvitav kaupluse kohal lugeda silti eesti keeles “head joogid madala hinnaga”. Ja siis ta tuli. Õigemini mina tulin. Kauaoodatud Eesti piir oli ees. Pole kunagi vist sellist ülevoolavat rõõmu tundnud Eesti piiri ületades, kui nüüd. Fotosessioon tuli ka loomulikult korraldada endale ning seejärel puhkasin kõrvale paigutatud pingil jalga.

IMG_1667.JPGEesti!! 

IMG_1661.JPGAlkoholi otseühendus Lätiga 🙂 

Täpselt 3 kuud oli matk kestnud (neist esimesed 3 päeva Eesti pinnal) ja nüüd olin ringiga oma riigis tagasi. See oli kuradi hea tunne, seepärast nautisin ka seda hetke kauem. Edasi sain sõita juba Eesti metsade vahel, Eesti teedel. Esimene pood, mis ette jäi, oli Treimanni pood. Kui hea oli poes lihtsalt lettide vahel kõndida, müüjat ostetud külma eesti õlle eest eesti keeles tänada. See võib tunduda jabur, aga see on tõesti hea tunne. Ilmselt tasus juba selle pärast ära käia, et tagasi tulles seda tunnet kogeda. Ega seda veenvalt vist kirjeldada ei saagi. 

Ja kohe, kui Eesti pinnale jõudsin, hakkasid telefoni saabuma sõnumid mulle tundmatutelt numbritelt, enamu neist samasuguse algusega – tere tulemast riiki EESTI.  Edasi tuli juba erinev tekst. Näiteks: “deklareerige kogu maksuvaba kaup EMTA ametniku juures, välja arvatud, kui olete viimase 3 kuu jooksul läbinud ratta seljas rohkem kui 7000 km”. Lisaks: “sinu paketis on kasutamiseks teistes Euroopa Liidu riikides 5 GB mobiilset sõprust kalendrikuus” või “Eestis on õlled kallid, AGA see-eest soojad” jms. Millised soojad tervitused kojujõudjale! Kui see ei tekita sooje tundeid sees, siis mis üldse tekitaks. Tundub, et minu tegemised selle 90 + päeva jooksul on tõesti inimestele korda läinud. Ka inimestele, keda ma ei tunne ja kes pole mind kunagi näinudki. 

Õhtune kirss tordil seisnes aga selles, et laagripaika Lemme telkimisalal tuli Pärnust spetsiaalselt mind tervitama RPR (Vabatahtlik Reservpäästerühm) kamraad Aivar, kellega sai koos veedetud mõnus õhtu mere ääres mändide all, sealhulgas sai end ka lõkke paistel pisut soojendada. 

Ka ilmataat soosis minu kodumaale jõudmist. Kui viimased 3 päeva olin päris palju vihma krae vahele saanud, siis piiri sain ületada ja esimese päeva kodumaal veereda päikese paistel . 

IMG_1670.JPGLemme lõkkeplatsil

  

3. päev (29.05) Toila – Pulkovo 80 km

Äratus Männisalu kämpingus oli taas 9 paiku. Ei olnud meist ärkajaid päris esimese kukelauluga. Hommikusööki saime Spa hotellis, seejärel panime asjad kokku ja hakkasime vaikselt liikuma. Päeva alguses oli sadulasse ronimine ikka omamoodi akrobaatika, sest ratta pakiraami külge kinnitatud lipp on parajaks takistuseks, mis sundis jala kõrge kaarega üle selle loopima nagu kankaani tantsiks.  Seda õiget lõtvust ei olnud veel lihased saavutanud ja mitte ei tahtnud jalg vajalikku kõrgusse kerkida. Jäi vaid loota, et säärane ponnistamine lihaserebendiga ei lõppe.  

Kolmas sõidupäev oli igatahes mitmekesine – saime vändata tiheda liiklusega Tallinn-Narva maantee kitsal pervel, kivistel kruusateedel, mõnusatel väikestel metsateedel, korralikel kergliiklusteedel ja nagu rattaspetsid ütlevad – singli peal jalga proovida. Tee läks läbi Sillamäe, kus avanes väga ilusaid vaateid merele.

Sillamäe.JPGSillamäe

IMG_0520.JPGIda-Virumaa džungel

Sillamäelt välja sõitsime mööda mere äärt, kui üks kohalik kutt Kostja meile järele jõudis. Rääkis väga head eesti keelt ja näitas meile, kust kaudu saab huvitavamat rada metsas sõita. Ja nii sattusime “džunglisse”, kus oli nii mudast kui liivast teed, samuti tuli ületada paar kraavi. Ühes liivases kohas viskas mu 40-kilosel rattal külje ette. Väga huvitav vahepala tavapärastele igavatele asfaltteedele. 

rattetee-eestis.JPGTeejuht Kostja (keskel) juhatab meid läbi Ida-Virumaa metsade

Järgmine puhkepaus oli juba Narva-Jõesuu kohvikus, kus sõime ja arutasime piiriületamiseks äriplaani. Seda minu äriviisa tõttu. Me ei teadnud, kui põhjalikult piiri peal selle kohta aru hakatakse pärima. Leidsime interneeduse kaudu Viiburist endale sobiva äripartnerigi – mis võiks paremini sobida kui Baltic Tours nimeline firma, isegi aadress oli meil olemas ja telefoninumber. Ehk siis äriplaani kohaselt olime teel Viiburisse, et ajada seal törts ärijuttu. Meie kui suured matkakorraldajad! Et meie nn äri ikka õitseks nii siin kui seal pool sood. 

Poole viie ajal vallutasime oma sinimustvalgete lippudega lõpuks ka Narva. Kuna minu rattal olid pedaalid juba alguses ebameeldivaid hääli tegema hakanud, siis langes neile au olla ratta esimesed jupid, mis välja vahetatakse. Töö tegi kohaliku Hawai poe umbkeelne tehnik-müüja ja maksma läks mulle 15 eurot. Kell 18 läks kolmas matkasell Merike Narvas rongi peale, et sõita koju laste manu. Priit ja mina jätkasime nüüdsest teed kahekesi. 

Piiriületus toimus ootamatult libedalt. Täitsime kohustuslikud paberid, löödi tempel passi ja võisimegi minna. Mulle tundus küll, et preili muigas minu äriviisat vaadates, kui nägi enda ees mingit karvast tonti dressides ja rattaga. Aga Venemaale me sellega olime õnnelikult pääsenud. Pea 300 km seljataga. 

Edasi jäi vaadata õhtuks sobiv ööbimiskoht endale, sest aeg kippus hiliseks minema. Ja nagu nõiaväel leidsimegi ülimõnusa platsi Luga jõe ääres. Mismuud kui telgid püsti ja sulpsti vette!

Päike hoidis meil esialgu silma peal, aga peagi loojus meie silmade ees jõekääru taha. Õhtuhämaruses alustasid linnud oma kontserdiga, nagu oleks öölaulupidu lahti läinud.

Õhtusöögiks olid mul sedapuhku sääsed, batoonid ja 2 õlut. Vähemalt tundus nii. Kuid sel ajal, kui mina neid ridu tahvelarvutisse sisse toksisin, läks Priit tutvust sobitama läheduses paistvate kalameestega. See Priidule meeldib ja ega ta asjata ei läinudki – pakuti süüa, lõuatäie magusat viina ning tõi mullegi just äsja lõkkepealt tulnud lihakäntsaka tomati ja leivaga. Selline ulmeline lõpp siis päevale. Ja see oli alles meie esimene päev Venemaal! 

 

2. päev (28.05.) Käsmu – Toila 130 km

Kell 9 oli äratus. Laane pansionaat on väga mõnus koht ööbimiseks, julgen soovitada. Perenaine oli lahke ja pakkus lisaks hommikukohvile ka hulganisti kohalikku folkloori, millest mõni lugu võttis pehmelt öeldes kukalt kratsima. Tema sõnavara oli piisavalt värvikas ka, nii et saime pisarateni naeru lagistada lugude jutustamise saatel. Näiteks olevat tema pansionaadis kord käinud kaks taksojuhti oma nö kerglaste elukommetega kallimatega (tema väljendas seda muidugi otsesõnu – litsidega). Kui seltskond sauna läks jäeti  oma grillimiseks kaasa võetud liha õue laua peale. Nad said natuke pahaseks, kui naabri kolli oli saunatamise ajal kogu nende lihalaadungi pintsli pannud. Teine lugu rääkis sellest, kuidas üks tuntud saatejuht (nimesid ei nimeta, aga eesnimi oli tal Peeter) seltskonnaga seal hoovipeal alasti ringi silkas nagu see oleks täiesti normaalne nähtus, arvestades veel seda, et pansionaadist üle tee on kirik ja surnuaed. Siis küsinud üks neist perenaiselt, et kas mullivanni ka saab? Perenaine vastanud, et ikka saab – võta šampoon ja mine mere äärde! Huvitav info oli ka see, et Mihkel Raud olevat just tema juures käinud oma raamatuid kirjutamas, mis siis, et need tema maitse jaoks liiga ropud said. Aga tore hommik oli.  

Seejärel oli meil (Merike, Priit ja mina) ka tagumine aeg sadulasse istuda, sest pikk tee ootas meid ja pidimegi lahkuma. Kella poole üheks jõudsime ilusa Vihula mõisa juurde, seljataha oli jäänud 28 km. Mõisa vesiveskis asuva puhveti perenaine oli ka siin tore. Ostsime puhvetist külmad karastusjoogid ja tegime juttu maja ees peatunud prantslastest rattamatkajatega. Selgus, et vanapaar oli lennanud Peterburgi ja sealt rattaga sõitma hakates jõudnud juba Vihulasse. Veelgi huvitavamad olid nende edasised plaanid. Nimelt sõitsid nad minuga põhimõtteliselt sama teed, ainult vastupidises suunas – Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa ja Taani ranniku äärt mööda. Hiljem kohtasime teel veel ka kahte sakslast, kes olid läinud laevaga Helsingisse ja sealt sõitsid Venemaa kaudu rattaga Eestisse. Nii et huvitavaid tegelasi võib ka meie teedel kohata. 

Kell 14.30 tegime söögipausi Saarepiiga kohvikus Kundas. Korralik keretäis aitas energiavarusid taastada ja siis võis teekonda jätkata juba reipamalt. Tulid nii mõnusad tõusud kui kruusateed. Ikka täie raha eest. Vahepeal tahtis kumm päris tühjaks minna ja seda mitte rattal. Nendest küngastest polnud lihtne kogu seda kremplit üles trügida. Ja vastutuul oli alati, ükskõik, mis suunas ka ei liikunud. Lõpuks jõudis mulle kohale, et vastutuule pärast nuriseda on sama mõttetu kui selle üle, et õhtul läheb pimedaks. Läbisime Aseri, kus poepeatuse ajal voolas lipsu taha 2 väikest külma kokakoolat ja jäätis. Nii et tervislik toitumine ennekõige! Aga Aseri ise pole vahepeal sugugi edenenud – ikka sama ilmetu ja räämas asundus nagu varemast ajast mäletan.  

Seejärel tulid taas lõputuna näivad tõusud, ülilahe kiirlaskumine Liimala ranna suunas ja seejärel veel üks tõsine tõus Purtse poole. Põldudevahelised teed võtsid rammu päris ära, vägisi! Väikese peatuse järel aga, mille käigus manustasin kiirelt valku ja mineraalaineid sisaldava batooni ja õuna, tuli minusse eluvaim tagasi. Sain viimasel hetkel eluvaimul sabast kinni. Hea et niigi läits. 

Ja nii jõudsime omadega kella veerand kaheksa paiku Valaste joa lähedale kohviku ette, lootusega saada pannkooki moosiga. Aga tutkit, brat! Üsna vastumeelselt kliente teenindav preili leti taga teatas tõredalt, et ahi ei tööta ja pliit on katki ja hernesuppi ka ei saa. Oleks ilmselt tahtnud lisada, et miks te siia üldse mind segama tulite. Õnnestus saada topsikus seljankat, mis maitses nagu lurr. Aga tee Valastele vähemalt jookseb mööda pankrannikut ja vaade alla on lihtsalt oivaline. Seljataha oli jäänud juba oma 120 km ja pea kuus tundi puhast sõiduaega. Sõita jäi veel oma 10 km. Üsnagi kiire tempo oli olnud. Pidasin isekeskis aru, et ei tea, mitu päeva nõnda vastu pean?!   

Jaa, lõpuks jõudsime ikka kohale ka. Toilasse. Pärast kella 8 õhtul. Käevarred olid päikese käes päris punaseks läinud, aga hing oli sees ja see on peamine. Maandusime tervisekeskuse juures asuvasse kämpingusse.

kämpa-toilas.JPGKämping Toilas – Priiduga (see kõhnem poiss)

Perekond rattahundid Priit ja Merike suundusid vesiprotseduuridele Spa-sse, mina siirdusin õhtuse limonaadi järele poodi. Tegin lisa 3 km selleks, et teada saada, et Toila Meie pood pandi pool tundi tagasi kinni. See oli nüüd päris jahe üllatus. Aga ei hullu ka – kolisin ennast ümber Spa hotelli baari blogi kirjutama.  

Päeva kokkuvõtteks saab öelda, et maha sai sõidetud 130 km. Oli päris karm päev, sest maratonidel sõitjate sabas ei ole kerge püsida.  Aga nagu sellisel puhul vist öeldakse, et siit on hea edasi minna. Kuigi ehk mitte sama tõusvas joones. Eile sõitsime umbes 90 km, täna juba 130. Kui nii edasi läheb ehk homme 170 ja siis 210 jne. Sedasi olengi kuu aja pärast juba kodus tagasi! 

 

1. päev (27. mai) Tallinn – Käsmu 90 km

Esimene matkapäev sai kokkuvõttes päris emotsionaalne. Enne matkale siirdumist oli hommikul veel Leigaritega esinemine Vabaõhumuuseumis ja seejärel transportis õde mind Lasnamäele tühjaks kolitud korterisse, et suure sahmimisega viimased asjad rattale pakkida. Vaja oli jõuda Jüriöö parki matka stardikohta kella poole kaheks. AK uudiste kaamerasse pidin veel head nägu tegema ja teatama, et 100 päeva pärast siis näeme.  Ja ohsa jeerum, kui palju inimesi  sinna parki oli kogunenud – lisaks pereliikmetele ja sõpradele oli Priit (kes kogu seda lahkumisetendust korraldaski) kokku ajanud mõned matkakaaslased sügisesest unustamatust Nepali matkast ja mõned rattasõbrad, keda ma enne ei tundnud. Priit ise lubas mind saata väheke pikemalt.

Start natuke venis, sest teletegijad sättisid oma drooni kuskile taevalaotusesse. Aga lõpuks oligi aeg hüvasti jätta – tsutsufrei perekond, sõbrad ja seltsimehed. Ja 9 ratast asus veerema mööda Peterburi võluvat maanteed  Käsmu suunas. 

Kaasteelised olid muidugi üsna sportlikus vormis, nii et kohati tõusudel tekkis mul oma “pooletonnise” rattaga juba esimesi väiksemaid raskusi. 26-27 km/h oli selline tavaline kiirus. Viimane ots läks siiski juba ladusamalt, ilmselt hakkasid jalalihased aru saama, mida neilt oodatakse ja millega üldse tegu on. Enne Käsmu öömajale minemist tegime õhtusöögi Võsu kõrtsis. Hea soe söök kulus ära. Võsult sõitsime mõni kilomeeter edasi  Käsmu majutuskohta Laane pansionaati. Saun oli vääriline tasu küll nähtud vaeva eest. Õhtul sõitis osa seltskonda Tallinna tagasi, ülejäänutel oli aeg tuttu minna.