Tallinn – Tallinn 7000 km

27. mail ilusal päikeselisel päeval alustasin koos kaaskonnaga Tallinna Jüriöö pargist teekonda mööda Peterburi maanteed ida suunas, ees ootamas hea hulk kilomeetreid ja päris palju teadmatust. Nüüd on need meetrid ja kilomeetrid kõik ära mõõdetud ja paras aeg heita pilk tagasi kogu matkale.  

Alustuseks pisut statistikat. Nagu juba välja hõigatud, siis matk kestis 97 päeva ja viimasel päeva sai täis 7000 km. Kõige pikem sõidupäev oli Venemaal ja läbitud sai 140 km. Suurimaks kiiruseks tuli 51 km/h. Läbitud riigid – Venemaa, Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa, Poola, Venemaa Kaliningradi oblasti osa, Leedu ja Läti. Telgis veetsin 70 ööd (neist 12 kämpinguplatsil), tubastes tingimustes olin 26 ööd ja jahi pardal 1 öö. Kämpingud olid mõnikord sunnitud variant, kui erilisi valikuid polnud, aga mõnikord ka kergema vastupanu teed minek või lihtsalt soov pesemisvõimalust saada. Kämpinguplatse külastasin Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal ja Lätis. Kõige mõnusam, rahulikum  ja odavam oli viimane kämping Lätis. Skandinaavia ja eriti Saksamaa kämpinguplatsid on parajad hullumaja puhvetid. Aga pärast Rootsit tahtsin juba puht sportlikust huvist näha võrdlusena ka teiste riikide kämpinguplatsil telkimise võimalusi ja hindu. Poolas ühessegi kämpingusse ei sattunud. Üks statistiline näitaja veel – kraavis vedelevad sõidukid. Neid nägin matka jooksul 6, neist 3 autot olid kraavis Venemaal, Soomes oli 1 + 1 jalgratas ning 1 auto Rootsis. Lisaks seisis Rootsis teepervel üks segamini pekstud auto.   

Kui minult küsida, et kas ma leidsin matkalt seda, mida ma sellele teekonnale minnes otsima läksin, siis vastuseks on kindel jah. Ma nautisin väga seda teekonda, kus oli täielik vabadus teha ja olla ainult oma tahtmist mööda. Ei pidanud mõtlema mingite kohustuste peale ega suuresti ka ühiskondlike reeglite peale, mis linnas elamine kaasa toob. Sain olla täpselt nii nagu tahtsin, ärkasin millal tahtsin ja teele läksin siis, kui heaks arvasin. Looduses veedetud aeg on alati hästi veedetud aeg. Ja ma sattusin ikka pagana ilusatesse kohtadesse oma teel. Päikeseloojangu vaade mere ääres on üks mu lemmikuid looduse pilte ja seda sain näha samuti palju.  Muidugi oli ka hetki, mil tuli kõvasti pingutada ja vaeva näha, kuid ka see oli juba enne üks eesmärke, et end proovile panna ja raskematest hetkedest üle saada, nii vaimselt kui füüsiliselt. Ma ei hakka salgamagi, et see teeb rinna uhkeks küll, et sain selle katsumusega edukalt hakkama. Ja vähe tähtis pole ka see, et pikk matk võimaldas vähemalt kolmeks kuuks iseendaga rahu sõlmida. 

Enne matka arvasin, et üksinda teel olles on piisavalt aega mõelda ka oma edasiste tegemiste peale. Et ehk oleks aeg oma ellu mingeid muudatusi tekitada. Tegelikult mõtlesin matkal enamasti selle peale, et mida põnevat siin ja seal vaadata on, kuidas leida õiged teed sõitmiseks, kuhu õhtuks laagrisse minna ja mida täna süüa võiks. Tuleviku peale (ehk ajale pärast matka) ei mõelnudki praktiliselt üldse, sest sel ei olnud matka ajal mingit tähtsust. Elasin vaid selles hetkes ja päevas. Ja see on üks osa vabadusest, et sa ei pea muretsema selle üle, mis homme saab või järgmisel kuul. Mõtted on vabad kohustustest ja tulevikuplaanidest. Eks tuleb see, mis tulema peab. Küll aga puhastab selline eemalolek mõtteid, annab uut hingamist ja energiat.  Nüüd kui matk on läbi, on aeg pigem mõelda selle üle, mida on mul sellelt teekonnalt kaasa võtta tagasipöördumisel ühiskonda inimeste keskele. Ja mida ma enda jaoks teada sain. Võin täie kindlusega öelda, et sain juurde enesekindlust ja usku endasse tulevikuks. Sellest on mul varasemalt kogu aeg pehmelt öeldes vajaka jäänud. Usku, et ma saan hakkama, kui on suur tahtmine midagi korda saata või unistusi ellu viia ja mitte otsida põhjuseid, miks ühte või teist asja ei saa teha.  

Varustusest ka natuke. Võin öelda, et minu hea kaherattaline sõber Tuulemurdja (pärisnimi Cube Nature) pidas väga hästi sellele valule vastu. Kolme kuu jooksul polnud ühtegi rehvi/sisekummi purunemist ega läinud ka mingid olulisemad jupid katki. Rattatohtri juures abi saamas käisin kokku 4 korda – Narvas pandi rattale alla uued pedaalid, Vaasas keerati keskjooksu kinni (tasuta), Umeås vahetati üks hammasratas ja kett (läks maksma 74 eurot koos tööga), Kielis keerati taas keskjooksu kinni (panustasin tänutäheks poe kohvifondi 2 eurot). Rohkem ei olnud midagi. Kuigi pärast matka hoolduses selgus, et esimese ratta veljes oli mõra, nii et matk lõppes päris õigel ajal ära. Ka mu endal ei olnud kogu matka jooksul ühtegi ihuhäda, haigust ega vigastust. Seega nii enda lappimiseks kaasavõetud esmaabi asjad (neid asju seal paunas ikka jagus) kui minu rattaremondi varustus jäid õnneks päris puutumata.  Kui need oleks koju jäänud, küll siis oleks häda ja viletsus mind ka tabanud.   

Üks asi on varustuse osas, mida ma kahetsen, et matkale kaasa ei ostnud. See on päikesepatareiga akupank. Oleks enda jaoks elu lihtsamaks teinud. Mul olid küll kaks akupanka kaasas (10 000 mAh), aga silindrinahad tahtsid ju tühjaks saada, kuna laadimisele kuuluvaid esemeid oli mitmeid (eriline elektrisöödik tahvelarvuti, lisaks nutitelefon, GPS jälgimisseade, mp3 mängija, spordikell). Tahvel oli eriti jalgpalli MM ülekandeid vaadates kiire tühjenema. GPS seade vajas samuti iga päev laadimist. Nutitelefon oli hädavajalik navigeerimiseks ja netis kolamiseks. Kohvikutes ja baarides tuli siis jälle maniakaalselt otsida pistikupesi, et saaks laadida. Mõned söögikohad saigi sellepärast ära põlatud, et polnud sellist kohta. Soovitavalt oli vaja kahte pesa, et saaks mitut asja korraga laadida (eeskätt muidugi telefon ja akupank ise). Ülejäänud varustuse osas aga suuremat muret polnud. Peale selle, et ühed jalanõud lagunesid ära ja pidin uued ostma Berliinis. Siiski, kuna navigeerisin telefoniga, siis korraliku lenksukinnituse oleks võinud ka enne matka hankida. Priit jättis oma telefonikoti koos kinnitusega mulle, kui ta Loviisas öösel sääred tegi. Navigeerimise kohta tuleb öelda, et sellega olid probleemid peamiselt ilmast tingitud põhjustel –  kui sadas vihma, siis oli puutetundliku telefoni kasutamine kõvasti häiritud ja kui paistis ere päike peale, siis ei olnud telefoni ekraanilt lihtsalt sõites midagi näha. Eriti probleemne oli see muidugi suures linnas liikudes. Siis polnud muud teha, kui tuli iga natukese aja tagant seisma jääda ja uurida, et kuhu´s nüüd.    

Tähtsa osa matkast moodustas kohtumine erinevate inimestega. Võiks siinkohal mõned välja ka tuua:

  • Venemaal Võssotski linnas kohtusime noorte matkajate Olegi ja Anjaga (nimed on väljamõeldud, pärisnimed on toimetusele teadmata);
  • Venemaal Peski külas saime juttu ajada huvitava elukäiguga Silvaga, kes oli Eestist pärit, kuid kes enam eesti ja soome keelt ei eristanud;
  • Soomes Porvoo linnas ööbisin tundmatu Ronja (ei ole teada, kas tegu on röövli tütrega) korteris;
  • Soomes Turu linnas ööbisin ja veetsin aega Iiro juures (tema eestlannast elukaaslane Leelo mulle elamise tema ja Iiro korteris pakkus Facebook vahendusel, kuigi teda ennast kohata kahjuks ei õnnestunud); 
  • Soomes Lohja linnas lõunatasin eestlaste Ingridi ja tema mehe juures;  
  • Soomes metsas, kännu otsas Järve kaldal saabus Pille spetsiaalselt 17 km kauguselt matkaraja kaardi järgi minu laagrikohta ja tõi rabarberikooki ja rabarberikisselli (muide, see totsik, millega Pille kisselli tõi, tegi ülejäänud tiiru ümber Läänemere minuga kaasa); 
  • Helsingis kohtusin Soome kolleegi Jannega, kes sõitis minuga 30 km kaasa, juhatades mind läbi ilusate mereäärsete väikeste teede;
  • Soomes Yyteri kämpingus sai juttu aetud Tatjana ja Sebastianiga, Saksamaalt tulnud rattamatkajatega; 
  • Soomes Oulu linna hostelis kohtasin ainsa teise külalisena selles majas ööbivat inimest, kelleks polnud keegi muu kui teine eestlane.  Alice imedemaalt, nagu ma teda nimetan, elab Helsingis. Soome oli meile kunagi ju ikka imedemaa;
  • rootsi matkasell Soome külakese Härkmeri kohvikus;
  • Soomes Munsalas pakkus Piret ja CO mulle oma hoovi peal telkimisvõimalus, seal sain ka ennast ja riideid pesta, pakuti süüa  ja vaatasime ka pererahvaga jalgpalli MM mängu;
  • Berliinis pakkus 3 ööks majutust Madli;    
  • Saksamaal Rostockis kutsusid väga toredad kohalikud noored Alex ja Martin  mind lambist tänaval enda hoovile telkima, kuna vaatasid, et mul võib hilise kellaaja tõttu probleeme sellega olla; 
  • Ja siis muidugi toredad kohtumised oma inimestega teel pakkusid rõõmu ja üllatust – keset Turu-Helsingi maanteed sai juttu puhuda Erkkoga, Kopenhagenis sain aega veeta taani sõprade Linda, Dani ja Jimmiga, Lätis Nica külas tabasid mind teolt Risto ja Raul ning Ragaciemsis rabasid mind absoluutselt ootamatult Merike ja Priit.

Teel kohtasin lisaks huvitavatele inimestele aga ka erinevaid loomi ja linde. Näiteks nägin kährikut, metskitsi ja jäneseid korduvalt, punahirvi, vähki, krabi, rästikut, metssea põrsaid (õnneks nende esivanematega ei pidanud tutvust tegema), minki (mitte seda letialust). Sulelistest õnnestus näha rähni, kotkalisi ja kulle, haigruid ja graatsialindu (rohkem tuntud sookure nime all). 

Mida öelda nende riikide kohta, mida läbisin? Eks nad üpris erinevad olid. Venemaal (29.05. – 03.06. ja 17.08. – 19.08.) olid head ja sõbralikud inimesed, teed olid enamasti kas väga head või väga halvad. Eriline linn mu jaoks oli Kroonlinn. Soomes (03.06. – 21.06.) puhus kohe alguses väga tugev tuul (kohati tormas eriti kõvasti), sain üles rühkida järjepanu paljudest vahvatest tõusudest ja seal olid üsna korralikud rattateed (eriti mugav oli asulaid läbida). Ja muidugi jääb meelde ropult kallis õlu! Rootsi (21.06. – 19.07.) jääb meelde vastuolulisi ja kardinaalselt erinevaid emotsioone pakkunud maana, kus ühel hetkel oli meel päris mõru, aga järgmisel hetkel võis meeleolu olla juba hiilgav, nii et terve mets meil mängumaa. Närvirakud üldiselt teatavasti ei taastu, aga Rootsis tundus küll teisiti.  Näitena äärmustest toon Kesk-Rootsi superilusa looduse (Höga Kusten – kõrgrannik) ja need rõvedad E-tähistusega trassid (Eneli ehk E4) ning nende ümber jooksvad kruusateed, samuti igati ilusad ja mõnusad  linnad rattaga läbimiseks, nii et võis kergesti paradiisist põrgusse sattuda ja vastupidi. Taani (19.07. – 26.07.) oli superhea rattavõrgustikuga ja parimate asfaltteedega (sh ka kõige väiksemad küla- ja põlluvaheteed) riik, kus ka väga palju rattureid vurab ringi. Suurtes linnades oli rattaliiklus seetõttu oluliselt rohkem reguleeritud kui mujal, nii et tuli teemärgistust ja märke hoolega jälgida. Muuseas, kiivreid seal eriti usinalt ei kanta, sama kehtib tegelikult ka teiste nö arenenud maade kohta. Saksamaa (27.07. – 12.08.) paistis samuti silma suure rattateede arvuga. Rattateid oli seal isegi rohkem kui Taanis, aga kohati olid need teed ka ajahamba puretud ja kvaliteet jättis soovida. Aga ei saa nuriseda, kui kümneid ja sadu kilumeetreid saad sõita väljaspool sõiduteed. Saksamaa (ja samuti Rootsi) paistis silma suure hulga kämpinguplatside poolest. Neid platse oli ikka tohutult palju ja kesk-suvel enamasti kõik rahvast täis. Tuhanded inimesed veedavad seal külg külje kõrval oma puhkust, olles nii tihedalt koos nagu räimed konservikarbis. Kohati jäi Saksamaal mulje, et mere äärde ongi jäänud vaid kämpingualad, suured rannad, kus peesitab tuhandeid inimesi ja lindude kaitsealad. Ja muud moodi niisama lihtsalt mere äärde ei saagi minna. Sakslased on sellised inimesed, kes ignoreerivad fakti, et sa nende keelest aru ei saa ega räägi ka aeglasemalt, kuigi näevad, et üritad nendest aru saada, aga päris ei saa. Hindade poolest erineb Saksamaa Skandinaaviast nagu öö ja päev, ikka palju odavam on kõik. Poolas (12.08. – 17.08.) oli sõiduteede kvaliteet küll hea, aga need teed olid neetult kitsad, kui suured E tähistusega teed välja arvata. Autod pidid seetõttu mõnigi kord seljataga hoo maha pidurdama, et mitte vastutuleva autoga minust möödudes kokku põrgata või mind seda tehes rammida. Samas peab neile au andma, et nad jäid rahulikuks seal seljataga, sest ükski neist signaali ei andnud (erinevalt rootslastest, kes mõnigi kord E4 peal tuututasid mulle) ja päris hullu ka ei pannud. Rannikuala linnad ei olnud mõnusad, vaid rahvast pungil täis ja valju muusikat ja lärmi oli igal pool. Turismiohvriks langenud. Samas see ei tulnud mulle üllatusena, sest Rootsi teedel üks saksa rattamatkaja mind selle eest oli eelnevalt hoiatanud. Ja mõned kõrvalteed, kus sai sõita lagunevatel kiviplaatidel, aukudega plokkidel, paneelidel, kividel, mis vanemast ajast pärit, tahtsid küll hulluks ajada. Teedest peab ära märkima seal E65, kus oli Poolas üldse kõige parem ja ohutum sõita, kuna teeperv oli jäetud niivõrd lai. Ja autojuhid (erinevalt Lätist) sinna ei trüginud. Leedu (19.08. – 21.08.) üllatas, kuigi ma seal ka ainult üürikest aega olin. Väga hea oli sõita Kura säärt mööda ja ka Klaipedast Palangasse viis super rattatee. Läti (21.08. – 27.08.) teed võiks küll kohati paremad olla (on sellised ajast ja arust ning lipp lipi peal ja lapp lapi peal), kuid päris suures mahus teetööd ka suvel käimas olid, nii et ilmselt paari aasta pärast seal sõita on juba palju parem. Vähemalt selline lootus täitsa on. Läti autojuhid aga jätavad veel rohkem soovida kui teed.  Möödasõidud on kohati päris hullud ja minnakse möödasõite tegema võimatutes kohtades ja nii saab kahest sõidurajast isetekkeliselt kolm. Alates Kolka neemest mööda mere äärt alla Riia suunas sõites on teel väga palju asulaid, igal pool 2-3 poodi (pole veel jõudnud vist neid kinni panna nagu Eestis) ja mitmed kalakaupmehed spetsiaalsetes puust putkades oma suitsuräimi pakkumas. See on täitsa hea, kui matkal oled. Lisaks tunnustus lätlastele bussipeatuste pärast, mida on Läti teede ääres päris tihti ja enamasti varustatud pingi ja prügikastiga. Lisaks on mere ääres ujumiskohtades (va looduskaitsealad muidugi) palju kämpinguid ja parkimiskohti,,mida kasutavad paljud haagissuvilamehed, kus ka WC ja prügikast kenasti olemas. Need sobivad hästi ka rattamatkajale telkimiseks. Saab ju täitsa tasuta. 

Kui rahast ka rääkida, siis eks seda kulus päris ohtrasti. Selleks sai ju pikka aega kogutud ka seda rulli. Oleksin saanud muidugi oluliselt odavamalt läbi ajada, aga olin võtnud põhimõtte, et ei larista mõttetult, aga ka ei koonerda. Ei soovinud end Rootsis ja Soomes vaese sugulasena tunda, aga päris arutult ka raha vasakule ja paremale ei loopinud. Loomulikult kõige suurem auk eelarvesse tuligi Rootsis, kus viibisin ajaliselt ka kõige kauem. Sel ajal toimus veel jalgpalli MM ka, mis tähendas lisakulusid (baarides sai seda vutti ikka mitmel pool vaadatud). Üldiselt oli karta hullemat lõpptulemust, aga jäi ikka elamiseks kopikas alles ka. 

Selline sai minu lugu seekord.  Võin öelda, et olin enamuse ajast matkal õnnelik ja rahul. Oli ka ärevaid ja närvilisi hetki (nt seoses teeoludega, liiklusega, laagrikoha otsimisega), aga need tunded muutusid kiiresti taas rõõmuks. Tülpimust ja kahetsust või loobumismõtteid ei tekkinud sekundikski. Kardetud üksinda sõitmine ei olnud tegelikkuses üldse raske, vaid kohati isegi boonus. Ma tänan siinkohal kõiki väga suure toetuse ja positiivse tagasiside eest, mida tundsin nii enne matka kui matka ajal. 

Järgmise pikema matkani jäävad tunnid, nädalad, kuud… võib-olla aastad. Aga see tuleb kindlasti. Ühel päeval. 

“Raskused on selleks, et neid ületada saaks, lootuskiire leidmine ei ole kerge saak. Rada, mis on valitud, võib olla konarlik, koju jõudes iga rännumees on õnnelik. Kui käidud tee on rahul rännumees…” (Öösorr “Rännumehe laul”)

 

 

 

 

97. päev (31.08.) Meremõisa – Jüriöö park, Tallinn (40 km)

Ja oligi kätte jõudnud minu rände viimane päev. Kojujõudmise päev. Ühe etapi lõppemise päev. Nii kurb kui rõõmus, oodatud ja kardetud üheaegselt. Istusin hommikul mere ääres mändide all ja nautisin veel seda mõnusat olemist looduses. Vihma ei sadanud, rähn toksis kusagil pea kohal ja tihased karglesid ümber laua, otsides oma einelauale raasukesi, mis eile õhtul maha olid pudenenud.   

Teelolemine ei saa paraku lõputult kesta ja iga pidu saab ükskord otsa. Kui aga teelolemisest veel rääkida, siis sealsamas RMK platsil kohtusime ühe Šveitsist pärit tütarlapsega, kes oli üksinda 3,5 kuud mööda Euroopat ringi sõitnud tsikliga. Veel hommikulgi, kui mina kamraadid olid juba läinud oma tegemiste juurde (ikkagi tööpäev) kõikus ta oma rippuvas kodus mändide vahel. Vahetasime temaga muljeid ka ja tema jutus oli väga palju mulle tuttavat ja see äratundmisrõõm oli päris tore. 

Sõit tagasi kulges absoluutselt ilma vahejuhtumiteta. Vahepeal puhkasin jalga imekaunil Türisalu pangal. 

IMG_1682.JPG

IMG_1686.JPGTürisalu

Kell 15.00 olin lubanud olla Tallinnas Sõjamäe kõrgendikul asuvas Jüriöö pargis ja kuulutada pidulikult oma püha üritus lõppenuks. Aega oli sinna päris palju ja kilumeetreid vast 40. Nii et oli veel mahti hingata viivuke mereõhku enne teeleasumist. 

Käes oli siis matka 97. päev, mis jäi viimaseks. Seega oli eesmärk täidetud sõita 100 päevaga rattaga ümber Läänemere. Ühtlasi täitus Tallinna jõudes ka ümmargune arv 7000 km. See pole küll algselt plaanitud 7700 km, aga vast ajab see ka asja ära. Ise jään igatahes selle tulemusega ka rahule. Asjaolul, et mõned nurgad (nt Stockholm) teelt kõrvale jätsin, on objektiivsed põhjused. Lohutan end ka sellega, et kui sa sõidad rattaga ümber mere, siis tegelikult ju lõigata pole võimalik.  

IMG_1687.JPGTehtud!

IMG_1703.JPGOlulisem statistika

96. päev (30.08.) Järveotsa järv – Meremõisa RMK lõkkeplats 51 km

Eelviimane matkapäev algas marurahulikult. Mitte marurahvuslikult.  Põõnasin mõnuga poole kümneni. Süümepiinadeta. Et mitte seikluse lõppu endale liiga lihtsaks teha, siis premeerisin ennast päris pika jupi kruusateega, mis oli kohati korralikult treppis ja parajas koguses kaetud kividega. Nagu üks õige kruusatee ikka olema peab. Lisaks hoolitses minu heaolu eest Vanajumal, kes kostitas mind põhimõtteliselt terve pika päeva vihmaga. Küll oli peenike uduvihm, siis lahistas korralikult paduvihma, aga midagi pidi tingimata alla sadama. Ja mitmekülgselt. Alles õhtul laagripaika jõudes jäi vihm enam-vähem järele. Enne veel istusin Laulasmaal soojas Oti ja Matilde kohvikus. Kapsarull ja pannkook aitasid kenasti aega surnuks kägistada, et mitte kõik see aeg nagu räästa all seista.   

Paar kilumeetrit panin ikka lisaks ka endale, kuna õigest teeotsast, mis pidi  RMK platsile viima, tuhisesin vihmapiiskadest tilkudes mööda. Lõpuks siiski jõudsin kohale ja jäin nagu lõkkekoha peremees külalisi ootama. Ja ei läinudki palju tunde mööda, kui saabusidki päästerühma sõbrad, kaasas head ja paremat ja… SAUN! Kujutad sa ette, kolm kuud pole sauna saanud ja siis tuuakse see sulle mereäärde kätte. No fantastiline, ei midagi vähemat. Sai seal istutud, sai seal õlut libistatud. sai tehtud lõket (selleks ettenähtud kohas!), sai seal mõnnatud saunas ja tormatud oma kulunud aadama ülikonnas ka merelaintesse.  Üks äärmiselt mõnus tagasituleku lõkke- ja saunaõhtu koos heade inimestega.  Selline vastuvõtt teeb tagasituleku tsivilisatsiooni inimeste keskele kergemaks – võid kindel olla! 

IMG_1679.JPG

Nii hea, nii hea on mõelda siis, et kuskil rannaliiv ja mere ääres väike saunamaja ootamas on mind… 

95. päev (29.08.) Lõpe – Järveotsa järv 78 km

Tiksusin eelmisel õhtul päris pimedani bussipeatuse ootepaviljoni pingil. Liikumist küll polnud, aga igaks juhuks. Lõpuks hämaruse varjus hakkas metslane möllama. Telk läks püsti nagu nõiaväel  ja asjad lendasid riburadapidi sisse.  Ja siis kerge ööoode pasteedi võileiva näol. Desserdiks olid kaks küpsist.  

Hommikul kuulatasin vaikselt telgist, mis väljas toimub. Peale möödasõitvate autode ei toimunud midagi. Keegi mu telgile erilist tähelepanu ei pööranud, kuigi möödujaid oli. Nagu see oleks siin tavaline asi, et mõni tüüp bussipeatuse kõrval telgib. Seega pikutasin edasi. Kell 8 siiski ajasin end üles (erakordselt vara mu jaoks) ja viskasin esimese asjana telgi kokku. Olgu, siiski teise asjana. Sellest esimesest asjast ma ei taha rääkida. Telgi väline kate oli seest läbimärg, nii laotasin selle veel laiali, et ehk natukenegi läheb kuivemaks. Pärast läks ikka märjana kotti. Tuli  tunnistada, et ei mäletanudki, millal telgist välja minnes viimati nii külm oli! Vaatasin järgi ja vaid 10 kraadi oli sooja. See tundus sel hommikul paraja pakasena. Iga päevaga läkski aina külmemaks. Õnneks oli lootust varsti Tallinna ega pea päris miinuskraadidega ärkama ühel hommikul.   

Tänasest sõidust eriti rääkida midagi polegi. 17 km ja olin Lihulas. Kohvikus väike söök ja kohvi. Linnusevaremete juures istusin niisama jõude laua ääres. Edasi jäid teele Koluvere loss ja Risti A ja O kants. Õhtuks jõudsin Järveotsa järve äärde RMK platsile. See õhtu oli eriline, kuna jäi matka viimaseks õhtuks, mille omapäi sain mööda saata. Vaikuses. Järgmiseks päevaks oli juba kokkulepitud väike koosviibimine mere ääres. Nimelt RPR seltskond lubas tulla mind päästma üksindusest. Ehk matk oli plaanis lõpetada väärilise lõkkeõhtuga heas seltskonnas. Matk on ikkagi 100% väärt tähistamist. 

Küll läks see suvi kiiresti mööda. Alles võtsin Lõuna-Soomes kohalikult tuuletargalt mõõtu ja ronisin Kesk-Rootsi kõrgrannikut mööda lõuna suunas või läbisin Poola “karnevalilinnu”. Ja juba ongi kõik. Peaaegu. Jäänud oli veel sõit Meremõisasse umbes 45 km ja reedel Tallinnasse 37 km.  Mõtetesse tulid juba õhtud Tallinnas. Ausalt öeldes ei kujutanud ettegi, kuidas see üleminek loodusest suurlinna toimuma pidi. Mõtlesin, et peaks minema ilmselt õhtuti Piritale meremühinat kuulama. Siis vaatan kaugusse ja mõtlen – seal teisel kaldal ma ju alles hiljuti sõitsin rattaga, tuul kõrvus ulgumas!    

Aga mõtete järjekordsed eksirännakud juhatasid mind uue suure projekti juurde. No kui 100 päevaga saab Läänemerele ring peale tehtud, siis tuleks järgmisena 100 päevaga endale teine pool leida. Sellised veidrad mõtted tulid, nagu allpool saab lugeda:.

Niisiis on tegu hanke korras läbirääkimistega naisevõtumenetlusega. Menetluse tähtaeg on 100 päeva. Käesolevat võib tõlgendada kui pakkumise kutset osaleda menetluses kõigil mõistlikus vanuses naissoost isikutel. Varasem naisevõtumenetluse kogemus pole määrav, kuid võib kasuks tulla. Pakkumised tuleb esitada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis menetluse korraldajale. 

Naisevõtumenetlus loetakse lõppenuks konkursi võitja väljakuulutamisega naisevõtumenetluse korraldaja poolt, kõikide pakkumiste tagasilükkamisega korraldaja poolt, naisevõtumenetluse kehtetuks tunnistamisel või pakkumiste nimetatud tähtajaks mitteesitamisel.   

Lugupidamisega

Rokkar Matkab (käesoleva naisevõtumenetluse peakorraldaja)

 IMG_1676.JPGJärveotsa järve ääres RMK lõkkeplatsil 

94. päev (28.08.) Lemme – Lõpe 98 km

Tänane hommik saabus sellis huvitava enesetundega, mida polnud ammu enam kogenud. Terve suvi ikkagi pohmellivabalt möödunud. Täna see tund siis saabus ehk rõõm eile äratehtud tööst. Aga õhtu oli tore ka ja hommikusi kannatusi väärt. Aivar ise lahkus juba varavalges. Hommikusöögiks oli leib küülikukonserviga, mis Aivarist eile lauale jäi. Luksvärk!  

Ja siis tuli taas sadulasse ronida, sest nagu ma varem juba olen öelnud, siis ega see tee ei vii kuhugi, kui ise ei lähe (Hiiumaa vanasõna). Ikka teada tuntud kohad jäid teele – Häädemeeste, Võiste, Uulu ja siis juba Pärnu. Pärnu puhul üllatas (no tänu Aivari väärt infole), et päris pikalt sai mere äärest rattateed pidi linna siseneda. Väga lahe mõte ja hea teostus, Pärnu. Väike eine Bum-Bum kõrtsus koos Aivariga ja siis teele kuhugi. Ainuke siht oli see, et reedel pean jõudma tagasi linna ja neljapäeval Laulasmaa kanti RMK alale, kuhu on ka külalisi oodata ja loota. Ehk viimane matkaõhtu tuleb ikka sõpradega koos veeta ja matkale joon alla tõmmata. 

 Kell 19 lõppes minu päevatee külas nimega Lõpe.

IMG_1674.JPGSelle bussipeatuse kõrvale ma oma telgi püsti ajasin

Sellega meenus Eno Raua sõnadele tehtud laul: “Kabjad löövad meile musta pori näkku, aga tee ei LÕPE, otsa sõit ei saa”. Bussipeatuses polnudki kordagi matka jooksul ööbinud ja sai nüüd see lollus ka enne lõppu ära tehtud. 

Hommikul telgis lösutades otsustasin, et tuleb uus “äramineku ja teeloleku” projekt mingi aeg jälle töösse panna. Mulle sai nende kuude jooksul selgeks, et hea tahtmise korral on kõik võimalik ja risti ette pole vaja lüüa. Pole miskit kaotada, kuid paljugi on võita. 

93. päev (27.08.) Lilaste – Lemme 90 km

Täna täpipealt 3 kuud tagasi (27.05.) asusin teele ümber Läänemere, et ühel päeval ringiga tagasi kodumaale jõuda. See päev saabus ootamatult kiiresti ja oli täna. Jõudsin taas Eesti pinnale! Aga prooviks siis päeva algusest pihta hakata. 

Ärkamine voodis oli mõnus, nagu alati, aga sealt välja saada oli päris raske ennast.Nagu alati. Ringutasin, kasutasin viimase hetkeni võimalust lamada. Aga siis tuli kark alla ajada, midagi polnud parata. Meelde tulid Vennaskonna laulu sõnad: “Puhkeb koit  ja kustub eha, sina midagi ei pea. Siis sa oskad vahet teha, mis on halb ja mis on hea”.  

Asusin sedapuhku teele ilma hommikust söömata ja kohvi joomata. Võtsin suuna suurelt teelt kõrvale. Ja ei, kolmandat reha jutti polnud karta, sest sõitsin läbi järjekordse kuurortlinna Saulkrasti. Seal tegin ühtlasi ka oma kohustusliku hommikukohvi koos paari läti saiakesega. Need peaks jääma viimasteks (või äärmisel juhul eelviimasteks) saiakesteks ka, sest pärast matka tuleb menüü korralikult ümber vaadata. Kohv sisse luristatud jätkasin teed mööda Tallina ielat. Ne nadajeela veel. Kerge erutus oli sees ka, sest ikkagi Eestimaa piiri ületus oli ees seismas. Pärast kolme kuud tagasi kodumaale jõudmine on kahtlemata märkimisväärne sündmus. Iga rakuga oma kehas tundsin, kuidas ärevus tõusis. 

Päeva esimesed 40 km olid teede mõttes täitsa head – sõitsin kas rahulikul väiksel asfaltteel või suurel E67-l, millel oli piisavalt lai teeperv. Lätis on küll loll komme, et sõidetakse poole autoga ka sellel teepervel (minut tee!), sest mõningad läti debiilikud sooritavad vastassuunas möödasõite ka seal ja siis, kus normaalne inimene seda ei tee. Seega hoitakse juba aegsasti end nii tee äärde kui võimalik. Igaks juhuks. Järsku aga sai see pidu otsa ja lai teeperv muutus kitsaks. Rekkade ja veokite rodud aga aina suurenesid. See polnud just väga tore lõik, kus rattaga sõita. Tuli seda jälle tõdeda. Aga no mul oli matkast juba piisavalt selliseid kogemusi, et verest välja ei löönud. Kuid keskendunud ja tähelepanelik tuli küll olla.  Üks eriti kasina aju kapatsiteediga läti veokijuht alustas möödasõitu sõiduautost just hetkel, kui see minuga kohakuti jõudis. Ma pidin tee äärde tõmbama ja seisma jääma, et see ahv oma möödasõidu saaks ära teha mind seejuures puutumata. Käsi tõmbus rusikasse. Aga no mis sa teed sellistega, kel aju asemel on karamellkissell. 

Järgmine linn, mis teele jäi, oli Salacgriva või eestipäraselt Salatsi. Selles linnas peetakse muuseas alates 2007. aastast igal suvel muusikafestivali nimega Positivus.  Võtsin seal ühes täitsa kobedas pubis veel viimase eine Läti territooriumil. Praad oli päris suur ja maitsevgi. Sai kere korralikult täis vitsutatud, lootuses, et ehk veab kodumaani välja. 

Ainaži ehk Heinaste juures keerasin suurelt teelt maha. Selles piiriäärses linnas oli huvitav kaupluse kohal lugeda silti eesti keeles “head joogid madala hinnaga”. Ja siis ta tuli. Õigemini mina tulin. Kauaoodatud Eesti piir oli ees. Pole kunagi vist sellist ülevoolavat rõõmu tundnud Eesti piiri ületades, kui nüüd. Fotosessioon tuli ka loomulikult korraldada endale ning seejärel puhkasin kõrvale paigutatud pingil jalga.

IMG_1667.JPGEesti!! 

IMG_1661.JPGAlkoholi otseühendus Lätiga 🙂 

Täpselt 3 kuud oli matk kestnud (neist esimesed 3 päeva Eesti pinnal) ja nüüd olin ringiga oma riigis tagasi. See oli kuradi hea tunne, seepärast nautisin ka seda hetke kauem. Edasi sain sõita juba Eesti metsade vahel, Eesti teedel. Esimene pood, mis ette jäi, oli Treimanni pood. Kui hea oli poes lihtsalt lettide vahel kõndida, müüjat ostetud külma eesti õlle eest eesti keeles tänada. See võib tunduda jabur, aga see on tõesti hea tunne. Ilmselt tasus juba selle pärast ära käia, et tagasi tulles seda tunnet kogeda. Ega seda veenvalt vist kirjeldada ei saagi. 

Ja kohe, kui Eesti pinnale jõudsin, hakkasid telefoni saabuma sõnumid mulle tundmatutelt numbritelt, enamu neist samasuguse algusega – tere tulemast riiki EESTI.  Edasi tuli juba erinev tekst. Näiteks: “deklareerige kogu maksuvaba kaup EMTA ametniku juures, välja arvatud, kui olete viimase 3 kuu jooksul läbinud ratta seljas rohkem kui 7000 km”. Lisaks: “sinu paketis on kasutamiseks teistes Euroopa Liidu riikides 5 GB mobiilset sõprust kalendrikuus” või “Eestis on õlled kallid, AGA see-eest soojad” jms. Millised soojad tervitused kojujõudjale! Kui see ei tekita sooje tundeid sees, siis mis üldse tekitaks. Tundub, et minu tegemised selle 90 + päeva jooksul on tõesti inimestele korda läinud. Ka inimestele, keda ma ei tunne ja kes pole mind kunagi näinudki. 

Õhtune kirss tordil seisnes aga selles, et laagripaika Lemme telkimisalal tuli Pärnust spetsiaalselt mind tervitama RPR (Vabatahtlik Reservpäästerühm) kamraad Aivar, kellega sai koos veedetud mõnus õhtu mere ääres mändide all, sealhulgas sai end ka lõkke paistel pisut soojendada. 

Ka ilmataat soosis minu kodumaale jõudmist. Kui viimased 3 päeva olin päris palju vihma krae vahele saanud, siis piiri sain ületada ja esimese päeva kodumaal veereda päikese paistel . 

IMG_1670.JPGLemme lõkkeplatsil

  

92. päev (26.08.) Ragaciems – Lilaste 84 km

Hommikul oli ilm pilves ja hall, kuid veel ei sadanud. Sain natuke asju kuivatada. Pool 11 asusin teele, eesmärgiks võimalikult sujuvalt Riiast läbi sõita. Riiga oli ca 43 km maad. Sõites hakkas vaikselt tilkuma ka jälle ja ilmaennustus lubas lahkesti, et sajab õhtuni välja. 

Teel olles pikki kilumeetreid vändates jõuad ikka omi mõtteid mõlgutada. Täna näiteks mõtlesin üksinda matkamise teemal. Üksinda matkates oled samal ajal nii kuningas (kõige tähtsam võll, kes otsustab) kui anarhist (see on sinu õigusteadus, mis on sinu vere sees. Sina oled ainus seadus, iseenda peremees), nii demokraat (ikkagi enamuse hääl loeb!) kui diktaator (ise käsed ennast, pood ja lased ka kui vaja). Oled rahvakoosolek ja poliitbüroo ühes isikus. Proletariaat ja külakurnaja. Kurnatavaks töörahvaks oled muidugi ise, samal ajal ka kurnaja. Keegi teine ju tööd ära ei tee ja see tee ei vii ka kuhugi, kui ise ei lähe.  

Kella poole kolme paiku päeval jõudsin Riia veerele. Enne seda läbisin lõputult pikana näiva Jurmala linna. Jurmala tähendavat läti keeles mereranda. Nime valik pole üllatav, kuna seal on 33 km katkematut liivaranda.  Tõesti, ei teadnud, et see Jurmala nõnda pikk on. Lõpuks jõudsin ka Riiga välja. Mulle on Riia alati meeldinud oma ägeda vanalinnaga. Nüüd sain nautida ka rattasõitu Riias ja tuleb öelda, et see oli kahtlemata väga positiivne kogemus. Väga hea on seal rattaga sõita. Eriti Riiast lahkudes oli sõit supersujuv ja kiire. Korraks oli siiski mahti peatuda ka. Kohustuslik pilt Vabadusesambast ja siis eine rock ´n´ roll pubis. Olin seal pubis enne ka käinud, aga väga seff koht. Elvis has not left that building yet. 

IMG_1653.JPGÕnnestunud vabadusesammas

IMG_1656.JPGKaks püssi kõrvuti

IMG_1658.JPG

IMG_1659.JPGRock`n`Roll !

Ja seejärel kulgesin linnast välja, eesmärgiga jõuda nii kaugele Eesti poole kui saan. Asi hakkas üha ärevamaks minema, sest järgmisel päeval pidin jõudma juba Eesti piiri lähistele. Või kes teab, äkki üle sellegi. Pärast 3 kuud tekitab see isemoodi tundeid.  

Lilastesse jõudes mõtlesin,  et kuna terve õhtu lubas sadada, siis pole mõtet trügida telki, kui saab mugavamalt hakkama. 20 euro eest sain toa mingisse hostelisse. Soomes maksin telkimiskoha eest sama hinna, nii et polnud põhjust nuriseda. Kuivas ja soojas olla ning üle mitme aja end pesta saada oli ikka erakordselt mõnus. Sellisel teekonnal õpid ikka hindama lihtsaid ja tavaliselt elementaarsena tunduvaid asju. 

91. päev (25.08.) Gipka – Ragaciems 70 km

Hommikuks oli vihm õnneks lakanud ja sain oma teekonda jätkata kuivades oludes. Kui eile jäi tee peale Kolka, siis täna jõudsin Roojas ära käia (Ok, kunstiline liialdus, asula nimi oli Roja).

Üks huvitav koht, õigemini monument, jäi täna mu teele. Õigemini ei jäänud päris teele, kuna pidin selleks umbes 5 km lisaks sõitma. Nimelt märkasin telefonist kaarti vaadates nime Viktor Coj ehk Viktor Tsoi siis, ansambel Kino asutaja. Legendaarne vene laulja ja vene rokkmuusika üks alusepanijaid. Ilmselt mingi paamjatnik peaks olema, kuna teadsin, et ta Lätis aastal 1990 liiklusõnnetuses hukka sai. Kuugli tõlge ütleski, et tegu on  Viktor Tsoi mälestuskohaga. Mälestusmärk asub Tukumsi rajoonis 2,5 km Kesterciemsi külast. Täpselt selles kohas Viktor Tsoi 15.08.1990 hukkuski, kui varahommikul ilmselt roolitaga magama jäi ja vastassuunast tulnud bussiga kokku põrkas. Ta oli tulnud just Moskvast 70 000 pealiselt kontserdilt Lužniki staadionil koos oma poja Saša ja bändikaaslasega Lätti puhkama, kus nad ka varem sageli olid käinud, ning uut materjali looma. Kusjuures räägitakse, et pärast Moskva olümpiamänge polnud olümpiatuli Lužniki staadionil rohkem põlenud, aga sel kontserdil põles. Nagu sümboolne märk, pärast mida Tsoi eluküünal saatuse tahtel kustus. See oli ikka väga suureks kaotuseks Vene ja üldse kogu rockmuusika maailmale. Mälestuskoht oli aga igatahes väga korralik ja uhke talle tehtud. Palju Tsoi pilte ja vägev kujugi kõige krooniks. Laste joonistatud pildidki. Väga tasus see mõni kilumeeter rajalt kõrvale põigata, et seda kohta näha. Tsoi ja tema bänd Kino on mõjutanud väga palju muusikuid nii Venemaal kui ka mujal, sh Eestis. Kino on kindlasti vene muusikast minu lemmikbänd ja üsna sageli neid laule ka matka jooksul klappidest olen kuulanud. Zvezda po imeni solntse, nagu üks tema lauludest kõlas. 

IMG_1639.JPG

IMG_1641.JPG

IMG_1642.JPG

IMG_1649.JPGViktor Tsoi 21.06.1962 – 15.08.1990

Natuke nukravõitu mõtteid mõlgutades sõitsin edasi. Järgmises külas puhkasin jalga bussipeatuses, kui üks nokastanud tüüp tuli minuga juttu rääkima. Või vähemalt üritas. Ta vatras nimelt ainult läti keeles, kuigi ma andsin talle igati mõista, et ma ei saa tast sõnagi aru. Lõpuks suutis ta kuidagi ikka selgeks teha, et ma võiks talle pjätt jeevrot anda. Kui ma sellest võimalusest loobusin, siis sobis juba ka kaks ja üks euro. Ei olnud sedasorti vend, keda võiks ühe õlle rahaga välja aidata. Otsaette oli talle kirjutatud, et ta loll nagu lauajalg on. Lõpetasin oma puhkepausi natuke plaanitust varem ja sõitsin edasi, ei soovinud seda suhtlust jätkata. 

Päeva peale oli asi jälle kaunis vesiseks läinud. Mõnda aega oli juba vett ülevalt alla kallanud nagu ämbrist. Ragaciemsi asulas otsustasin kuskile ankrusse jääda. Mere äärde juhatas ka teeviit – kemping. Mingist väravast sõitsin sisse, kuid seal polnud ühtegi hingelist raha küsimas ega olukorda juhatamas. Läksin siis lihtsalt aia ääres olevate puude alla oma varaga ja panin kiirelt telgi üles, sest oli karta, et paremaks ilm ei pruugigi minna. Telk oli seest märg. Magamisalus (selgitav märkus – mitte magamisõlu!) kah. Päris trööstitu olukord oli. Seisin lihtsalt telgi kõrval ja ootasin, et midagi juhtuks. Ja lõpuks juhtuski. Kõigepealt taarus kempingu vastutav töötaja minu juurde (alguses tundus eemalt vaadates, et niisama mingi õli tuigerdab ringi) ja soovis minult pjaat jevrot saada. Maagiline summa. Oli ilmselt korralikult jõudnud tina panna õhtul, aga näe, töökohustused lõpuks ikka meenusid. Kviitungid olid näpu vahel, kõik nagu kord ja kohus. See oli täitsa naljakas ja andsin talle selle viieka ja kviitungit ei tahtnud.  Varsti jäi vihm üle. Kõndisin üle märja paksu muru mere äärde, et vaadata, kuhu ma sattunud olen. Mingi virn euroaluseid oli hunnikusse püsti aetud ja inimesed kogunesid. Tundus olevat tõsine plaan lõket tegema hakata. Eestiski tehti sel päeval muinastulede öö puhul lõkkeid. Korraga märkasin Eesti lippu ja Eesti võrkpallikoondise fännisärki. Ahsoo? Lõi natuke pahviks küll, sest minu poole astusid ei tea kust väljailmunud naerusuised mu rännaku alguspäevade matkakaaslased Merike ja Priit. Üllatus ja rõõm oli tõesti suur. Mulle anti külakostiks sooja kohvi (ei pea vist lisama siia, et see oli üks hea lonks sooja jooki), eesti leiba ja sülti ! Nad olid teel Riia lennujaama, et minna Iisraeli Eesti võrgukoondisele kaasa elama ja hüppasid siit kah möödaminnes läbi. Mis siis, et päris palju kilumeetreid tuli selleks ikka lisaks läbida. Minu matkaraja kaardi järgi leidsid mind 50 meetri raadiuses üles. Uskumatu, kuidas üks õhtu võib uue pöörde võtta.  Alles kössitasin vihma käes morni näoga, siis kohtasin külalisi Eestist ja päeva lõpetuseks mõnus lõkkeõhtu mere ääres, mis kestis ikka pikki tunde ja ära põletati hulk küttematerjali. Puhusin lõkke ääres juttu ühe vanema härrasmehega, kes ütles, et tema esivanemad olid Liivi päritolu, kuid tema liivi keelt ei oska. Eks neid oskajaid olegi käputäis veel jäänud. Vot selline päev ja õhtu.  Emotsioone kui palju.  

90. päev (24.08.) Mikeltornis – Gipka 70 km

Hommikul võisin hakata tähistama juubelit – kätte oli jõudnud 90. päev seda suurepärast seiklust. Tähistasin seda terve päeva ja õhtul juba  ööbimisega mere ääres, pidumuusikaks merekohin. Ja noh, mis seal pattu salata, pisike lõuatäis Riga nimelist hingepalsamit ka oli ootamas (kuigi etterutates peab ütlema, et see jäigi ootele sel õhtul). 

Hommikul võtsin asja pagana rahulikult ja andsin endale aega atra seada. Põhjuseks see, et oli plaanitud pisut lühem päev, nii et kiiret polnud kuhugi. Ja uni oli magus ka, kui aus olla. Alles  11.30 startis ekipaaž lõpuks rajale. Suurele teele tagasi jõudmiseks tuli paar kilumeetrit kannatada ka jubedat kruusateed (kruusateed on Lätis üleüldse ikka päris kohutavad, isegi Rootsiga võrreldes), aga pärast seda oli lusti luuaga ja lõbu laialt. Tee Kolka poole oli igatahes hindele 5.  

Ma olen erinevatesse kolgastesse sattunud oma teel, aga täna jõudsin siis ikka sellesse päris õigesse Kolkasse. Kolka tähendavat vana liivi keeles nurka ja seda see kant täpselt ka on. Väga ilus on see tuultele valla olev Kolka neem (Kolkasrags). Kolka neeme on esmalt mainitud ruuni kividel aastast 1040.

IMG_1615.JPGKolka neeme tipus. “Juras panemtiem” peaks tähendama “mere poolt tehtud” 

Kolka ise on vana Liivimaa küla, Kuramaa poolsaare tipus. Huvitav on veel fakt, et nõukogude ajal oli küla tavainimestele suletud (piiri ala), kuid küla jätkas (ainukesena Lätis) oma kalapüügi traditsioone.   Liivlasi on määratletud kui liivi keelt emakeelena kõnelejaid, liivikeelsete vanemate järeltulijaid. Kahjuks viimane liivi emakeelega inimene suri 2013. aastal Kanadas. Siiski leidub veel endiselt inimesi, kes end siiski liivlasena identifitseerivad ja liivi traditsioone elus hoiavad. 

Pärast väikest einet Kolka neeme kohvikus (tellitud liha asemel toodi küll kala, aga tühja sellest) läks tee edasi mööda mere äärt juba Riia suunal. Plaanitud telkimine kämpinguplatsil (läti keeles kempings) jäi ära, kuna ma ei leidnud seda küla lihtsalt üles, kus see pidi kaardi järgi asuma. Võib-olla ei olegi seda seal enam. Jõudsin välja hoopis mere ääres olevasse parkimiseks ja ujumiseks tähistatud kohta Gipkas. Olemas oli seal ka WC ja prügikast, nii et täitsa OK koha leidsin. Ujujaid polnud, aga karavanid seisid küll reas. Leedukad. Ja mõtlesin, et las nad seisavad, sest mina enam kuhugi edasi liikuda ei kavatsenud. Panin telgi metsa alla ka kohe üles, sest vihma ähvardas sadama hakata. Jõudsin veeski tiiru teha.

Metsa all olid sipelgad, kes kuu peale kippusid. Või vähemalt ronisid mööda mändi taeva poole. Keegi pole neile vist öelnud, et okkad kukuvad ise ka maha ja pole vaja neile puu otsa järele minna. Kusjuures eelmises asulas märkasin maas askeldavat hiidsipelgat, kes surnud (oimetut?) herilast endale koju lohistas. 

IMG_1638.JPGVägilane

Kui olin kõik asjad ära toimetanud ja ka õhtusöögigi nahka pannud, hakkaski sadama.  Alguses sadas sissejuhatuseks tunnikese ja pidas siis pool tundi pausi. Edasi järgnes juba lausvihm, mis kestis tunde ja ajas härja kiiresti telki. See vihm oli nagu Eesti pidu – alguses ei saanud vedama ja pärast pidama. Nii sain matka jooksul esimest korda õhtuläbi telgis kössitada, kõrvus eesti muusika ja käes mobiiltelefon. Riga palsam jäi paremaid päevi ootama. 

89. päev (23.08.) Särnate – Mikeltornis 80 km

Hommikul ärgates nautisin meremühinat ja rõõmuga nägin telgi ukse vahelt, et päike on taas taevalaotuse enda valdusesse võtnud. Mis seal muud, kui asjad kotti, kotid rattale ning ratas rajale. Sõit läks päris hoogsalt ja sõidutingimused olid soodsad. Kui eile olin kella 13-ks läbinud hädised 20 km, siis täna jõudsin kell 12.30 Ventspilsi ja seljataha oli jäänud 34 km.  Ventspilsis sai viimati käidud aastaid tagasi Eesti kossukoondise mängu kaemas. Nüüdne visiit rattaga oli igatahes seda väärt, sest Ventspils on täitsa ilus linn. Lisaks on rattateed linnas suurepärased. Linnast lahkudes jäi silma lilledega ehitud veis, sarvede ja udaratega. Igatahes päris lahe linna oma püha lehm siin. Ja vaeva nõuab selle lillepuketi hooldamine kindlasti palju. 

IMG_1607.JPGVentspilsi “püha lehm”

Ventspilsist edasi viis tee edasi. Kuhu mujale ta ikka viia sai. Edasi tähendas seekord siis Kolka neeme suunas. Mööda kolgata teed. Ei saa ju loota, et Kolkasse mööda punast vaipa saad sõita. Kohati kannatas sõita, kohati oli tee päris põrra-põrra. Aga olen näinud hullemaidki teid, nii et alles in ordnung. 

Kella 18-ks jõudsin tänase päeva sihtpunkti, Mikeltorni külasse, kus asub Mikelbaka kämping. Tegu on mõnus väikese kämpinguga, telkimise hind 7 eurot. Kõlas hästi, et saab pesta ja on võimalus ka süüa ja juua. Ja rahulik oli seal. Oi kui rahulik, võrreldes Rootsi ja Saksa kämpingutega. Lisaboonusena sain telkimiskoha juures oma elektroonilisi vidinad ka ära laadida. Matka jooksul saad aru, et see on kõva pluss ikka. Ühesõnaga oli see minu lemmik kämpinguplatsidest kogu matka peale kokku.

Täna sai välja arvestatud ka see päev, mil peaks omadega Tallinna jõudma. Algselt oli eesmärgiks jõuda Tallinna hiljemalt 01.09., et jõuaks Leigarite Vabaõhumuuseumi hooaja viimasele esinemisele 02.09. Aga nüüd selgus, et on lootust jõuda üks päev veel varem, ja seda niimoodi, et ei pea metsikult uhama ja hullult pikki päevi tegema. Lõpp-punkt pidi olema muidugi samas kohas, kus alguski – Jüriööpark.