Tallinn – Tallinn 7000 km

27. mail ilusal päikeselisel päeval alustasin koos kaaskonnaga Tallinna Jüriöö pargist teekonda mööda Peterburi maanteed ida suunas, ees ootamas hea hulk kilomeetreid ja päris palju teadmatust. Nüüd on need meetrid ja kilomeetrid kõik ära mõõdetud ja paras aeg heita pilk tagasi kogu matkale.  

Alustuseks pisut statistikat. Nagu juba välja hõigatud, siis matk kestis 97 päeva ja viimasel päeva sai täis 7000 km. Kõige pikem sõidupäev oli Venemaal ja läbitud sai 140 km. Suurimaks kiiruseks tuli 51 km/h. Läbitud riigid – Venemaa, Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa, Poola, Venemaa Kaliningradi oblasti osa, Leedu ja Läti. Telgis veetsin 70 ööd (neist 12 kämpinguplatsil), tubastes tingimustes olin 26 ööd ja jahi pardal 1 öö. Kämpingud olid mõnikord sunnitud variant, kui erilisi valikuid polnud, aga mõnikord ka kergema vastupanu teed minek või lihtsalt soov pesemisvõimalust saada. Kämpinguplatse külastasin Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal ja Lätis. Kõige mõnusam, rahulikum  ja odavam oli viimane kämping Lätis. Skandinaavia ja eriti Saksamaa kämpinguplatsid on parajad hullumaja puhvetid. Aga pärast Rootsit tahtsin juba puht sportlikust huvist näha võrdlusena ka teiste riikide kämpinguplatsil telkimise võimalusi ja hindu. Poolas ühessegi kämpingusse ei sattunud. Üks statistiline näitaja veel – kraavis vedelevad sõidukid. Neid nägin matka jooksul 6, neist 3 autot olid kraavis Venemaal, Soomes oli 1 + 1 jalgratas ning 1 auto Rootsis. Lisaks seisis Rootsis teepervel üks segamini pekstud auto.   

Kui minult küsida, et kas ma leidsin matkalt seda, mida ma sellele teekonnale minnes otsima läksin, siis vastuseks on kindel jah. Ma nautisin väga seda teekonda, kus oli täielik vabadus teha ja olla ainult oma tahtmist mööda. Ei pidanud mõtlema mingite kohustuste peale ega suuresti ka ühiskondlike reeglite peale, mis linnas elamine kaasa toob. Sain olla täpselt nii nagu tahtsin, ärkasin millal tahtsin ja teele läksin siis, kui heaks arvasin. Looduses veedetud aeg on alati hästi veedetud aeg. Ja ma sattusin ikka pagana ilusatesse kohtadesse oma teel. Päikeseloojangu vaade mere ääres on üks mu lemmikuid looduse pilte ja seda sain näha samuti palju.  Muidugi oli ka hetki, mil tuli kõvasti pingutada ja vaeva näha, kuid ka see oli juba enne üks eesmärke, et end proovile panna ja raskematest hetkedest üle saada, nii vaimselt kui füüsiliselt. Ma ei hakka salgamagi, et see teeb rinna uhkeks küll, et sain selle katsumusega edukalt hakkama. Ja vähe tähtis pole ka see, et pikk matk võimaldas vähemalt kolmeks kuuks iseendaga rahu sõlmida. 

Enne matka arvasin, et üksinda teel olles on piisavalt aega mõelda ka oma edasiste tegemiste peale. Et ehk oleks aeg oma ellu mingeid muudatusi tekitada. Tegelikult mõtlesin matkal enamasti selle peale, et mida põnevat siin ja seal vaadata on, kuidas leida õiged teed sõitmiseks, kuhu õhtuks laagrisse minna ja mida täna süüa võiks. Tuleviku peale (ehk ajale pärast matka) ei mõelnudki praktiliselt üldse, sest sel ei olnud matka ajal mingit tähtsust. Elasin vaid selles hetkes ja päevas. Ja see on üks osa vabadusest, et sa ei pea muretsema selle üle, mis homme saab või järgmisel kuul. Mõtted on vabad kohustustest ja tulevikuplaanidest. Eks tuleb see, mis tulema peab. Küll aga puhastab selline eemalolek mõtteid, annab uut hingamist ja energiat.  Nüüd kui matk on läbi, on aeg pigem mõelda selle üle, mida on mul sellelt teekonnalt kaasa võtta tagasipöördumisel ühiskonda inimeste keskele. Ja mida ma enda jaoks teada sain. Võin täie kindlusega öelda, et sain juurde enesekindlust ja usku endasse tulevikuks. Sellest on mul varasemalt kogu aeg pehmelt öeldes vajaka jäänud. Usku, et ma saan hakkama, kui on suur tahtmine midagi korda saata või unistusi ellu viia ja mitte otsida põhjuseid, miks ühte või teist asja ei saa teha.  

Varustusest ka natuke. Võin öelda, et minu hea kaherattaline sõber Tuulemurdja (pärisnimi Cube Nature) pidas väga hästi sellele valule vastu. Kolme kuu jooksul polnud ühtegi rehvi/sisekummi purunemist ega läinud ka mingid olulisemad jupid katki. Rattatohtri juures abi saamas käisin kokku 4 korda – Narvas pandi rattale alla uued pedaalid, Vaasas keerati keskjooksu kinni (tasuta), Umeås vahetati üks hammasratas ja kett (läks maksma 74 eurot koos tööga), Kielis keerati taas keskjooksu kinni (panustasin tänutäheks poe kohvifondi 2 eurot). Rohkem ei olnud midagi. Kuigi pärast matka hoolduses selgus, et esimese ratta veljes oli mõra, nii et matk lõppes päris õigel ajal ära. Ka mu endal ei olnud kogu matka jooksul ühtegi ihuhäda, haigust ega vigastust. Seega nii enda lappimiseks kaasavõetud esmaabi asjad (neid asju seal paunas ikka jagus) kui minu rattaremondi varustus jäid õnneks päris puutumata.  Kui need oleks koju jäänud, küll siis oleks häda ja viletsus mind ka tabanud.   

Üks asi on varustuse osas, mida ma kahetsen, et matkale kaasa ei ostnud. See on päikesepatareiga akupank. Oleks enda jaoks elu lihtsamaks teinud. Mul olid küll kaks akupanka kaasas (10 000 mAh), aga silindrinahad tahtsid ju tühjaks saada, kuna laadimisele kuuluvaid esemeid oli mitmeid (eriline elektrisöödik tahvelarvuti, lisaks nutitelefon, GPS jälgimisseade, mp3 mängija, spordikell). Tahvel oli eriti jalgpalli MM ülekandeid vaadates kiire tühjenema. GPS seade vajas samuti iga päev laadimist. Nutitelefon oli hädavajalik navigeerimiseks ja netis kolamiseks. Kohvikutes ja baarides tuli siis jälle maniakaalselt otsida pistikupesi, et saaks laadida. Mõned söögikohad saigi sellepärast ära põlatud, et polnud sellist kohta. Soovitavalt oli vaja kahte pesa, et saaks mitut asja korraga laadida (eeskätt muidugi telefon ja akupank ise). Ülejäänud varustuse osas aga suuremat muret polnud. Peale selle, et ühed jalanõud lagunesid ära ja pidin uued ostma Berliinis. Siiski, kuna navigeerisin telefoniga, siis korraliku lenksukinnituse oleks võinud ka enne matka hankida. Priit jättis oma telefonikoti koos kinnitusega mulle, kui ta Loviisas öösel sääred tegi. Navigeerimise kohta tuleb öelda, et sellega olid probleemid peamiselt ilmast tingitud põhjustel –  kui sadas vihma, siis oli puutetundliku telefoni kasutamine kõvasti häiritud ja kui paistis ere päike peale, siis ei olnud telefoni ekraanilt lihtsalt sõites midagi näha. Eriti probleemne oli see muidugi suures linnas liikudes. Siis polnud muud teha, kui tuli iga natukese aja tagant seisma jääda ja uurida, et kuhu´s nüüd.    

Tähtsa osa matkast moodustas kohtumine erinevate inimestega. Võiks siinkohal mõned välja ka tuua:

  • Venemaal Võssotski linnas kohtusime noorte matkajate Olegi ja Anjaga (nimed on väljamõeldud, pärisnimed on toimetusele teadmata);
  • Venemaal Peski külas saime juttu ajada huvitava elukäiguga Silvaga, kes oli Eestist pärit, kuid kes enam eesti ja soome keelt ei eristanud;
  • Soomes Porvoo linnas ööbisin tundmatu Ronja (ei ole teada, kas tegu on röövli tütrega) korteris;
  • Soomes Turu linnas ööbisin ja veetsin aega Iiro juures (tema eestlannast elukaaslane Leelo mulle elamise tema ja Iiro korteris pakkus Facebook vahendusel, kuigi teda ennast kohata kahjuks ei õnnestunud); 
  • Soomes Lohja linnas lõunatasin eestlaste Ingridi ja tema mehe juures;  
  • Soomes metsas, kännu otsas Järve kaldal saabus Pille spetsiaalselt 17 km kauguselt matkaraja kaardi järgi minu laagrikohta ja tõi rabarberikooki ja rabarberikisselli (muide, see totsik, millega Pille kisselli tõi, tegi ülejäänud tiiru ümber Läänemere minuga kaasa); 
  • Helsingis kohtusin Soome kolleegi Jannega, kes sõitis minuga 30 km kaasa, juhatades mind läbi ilusate mereäärsete väikeste teede;
  • Soomes Yyteri kämpingus sai juttu aetud Tatjana ja Sebastianiga, Saksamaalt tulnud rattamatkajatega; 
  • Soomes Oulu linna hostelis kohtasin ainsa teise külalisena selles majas ööbivat inimest, kelleks polnud keegi muu kui teine eestlane.  Alice imedemaalt, nagu ma teda nimetan, elab Helsingis. Soome oli meile kunagi ju ikka imedemaa;
  • rootsi matkasell Soome külakese Härkmeri kohvikus;
  • Soomes Munsalas pakkus Piret ja CO mulle oma hoovi peal telkimisvõimalus, seal sain ka ennast ja riideid pesta, pakuti süüa  ja vaatasime ka pererahvaga jalgpalli MM mängu;
  • Berliinis pakkus 3 ööks majutust Madli;    
  • Saksamaal Rostockis kutsusid väga toredad kohalikud noored Alex ja Martin  mind lambist tänaval enda hoovile telkima, kuna vaatasid, et mul võib hilise kellaaja tõttu probleeme sellega olla; 
  • Ja siis muidugi toredad kohtumised oma inimestega teel pakkusid rõõmu ja üllatust – keset Turu-Helsingi maanteed sai juttu puhuda Erkkoga, Kopenhagenis sain aega veeta taani sõprade Linda, Dani ja Jimmiga, Lätis Nica külas tabasid mind teolt Risto ja Raul ning Ragaciemsis rabasid mind absoluutselt ootamatult Merike ja Priit.

Teel kohtasin lisaks huvitavatele inimestele aga ka erinevaid loomi ja linde. Näiteks nägin kährikut, metskitsi ja jäneseid korduvalt, punahirvi, vähki, krabi, rästikut, metssea põrsaid (õnneks nende esivanematega ei pidanud tutvust tegema), minki (mitte seda letialust). Sulelistest õnnestus näha rähni, kotkalisi ja kulle, haigruid ja graatsialindu (rohkem tuntud sookure nime all). 

Mida öelda nende riikide kohta, mida läbisin? Eks nad üpris erinevad olid. Venemaal (29.05. – 03.06. ja 17.08. – 19.08.) olid head ja sõbralikud inimesed, teed olid enamasti kas väga head või väga halvad. Eriline linn mu jaoks oli Kroonlinn. Soomes (03.06. – 21.06.) puhus kohe alguses väga tugev tuul (kohati tormas eriti kõvasti), sain üles rühkida järjepanu paljudest vahvatest tõusudest ja seal olid üsna korralikud rattateed (eriti mugav oli asulaid läbida). Ja muidugi jääb meelde ropult kallis õlu! Rootsi (21.06. – 19.07.) jääb meelde vastuolulisi ja kardinaalselt erinevaid emotsioone pakkunud maana, kus ühel hetkel oli meel päris mõru, aga järgmisel hetkel võis meeleolu olla juba hiilgav, nii et terve mets meil mängumaa. Närvirakud üldiselt teatavasti ei taastu, aga Rootsis tundus küll teisiti.  Näitena äärmustest toon Kesk-Rootsi superilusa looduse (Höga Kusten – kõrgrannik) ja need rõvedad E-tähistusega trassid (Eneli ehk E4) ning nende ümber jooksvad kruusateed, samuti igati ilusad ja mõnusad  linnad rattaga läbimiseks, nii et võis kergesti paradiisist põrgusse sattuda ja vastupidi. Taani (19.07. – 26.07.) oli superhea rattavõrgustikuga ja parimate asfaltteedega (sh ka kõige väiksemad küla- ja põlluvaheteed) riik, kus ka väga palju rattureid vurab ringi. Suurtes linnades oli rattaliiklus seetõttu oluliselt rohkem reguleeritud kui mujal, nii et tuli teemärgistust ja märke hoolega jälgida. Muuseas, kiivreid seal eriti usinalt ei kanta, sama kehtib tegelikult ka teiste nö arenenud maade kohta. Saksamaa (27.07. – 12.08.) paistis samuti silma suure rattateede arvuga. Rattateid oli seal isegi rohkem kui Taanis, aga kohati olid need teed ka ajahamba puretud ja kvaliteet jättis soovida. Aga ei saa nuriseda, kui kümneid ja sadu kilumeetreid saad sõita väljaspool sõiduteed. Saksamaa (ja samuti Rootsi) paistis silma suure hulga kämpinguplatside poolest. Neid platse oli ikka tohutult palju ja kesk-suvel enamasti kõik rahvast täis. Tuhanded inimesed veedavad seal külg külje kõrval oma puhkust, olles nii tihedalt koos nagu räimed konservikarbis. Kohati jäi Saksamaal mulje, et mere äärde ongi jäänud vaid kämpingualad, suured rannad, kus peesitab tuhandeid inimesi ja lindude kaitsealad. Ja muud moodi niisama lihtsalt mere äärde ei saagi minna. Sakslased on sellised inimesed, kes ignoreerivad fakti, et sa nende keelest aru ei saa ega räägi ka aeglasemalt, kuigi näevad, et üritad nendest aru saada, aga päris ei saa. Hindade poolest erineb Saksamaa Skandinaaviast nagu öö ja päev, ikka palju odavam on kõik. Poolas (12.08. – 17.08.) oli sõiduteede kvaliteet küll hea, aga need teed olid neetult kitsad, kui suured E tähistusega teed välja arvata. Autod pidid seetõttu mõnigi kord seljataga hoo maha pidurdama, et mitte vastutuleva autoga minust möödudes kokku põrgata või mind seda tehes rammida. Samas peab neile au andma, et nad jäid rahulikuks seal seljataga, sest ükski neist signaali ei andnud (erinevalt rootslastest, kes mõnigi kord E4 peal tuututasid mulle) ja päris hullu ka ei pannud. Rannikuala linnad ei olnud mõnusad, vaid rahvast pungil täis ja valju muusikat ja lärmi oli igal pool. Turismiohvriks langenud. Samas see ei tulnud mulle üllatusena, sest Rootsi teedel üks saksa rattamatkaja mind selle eest oli eelnevalt hoiatanud. Ja mõned kõrvalteed, kus sai sõita lagunevatel kiviplaatidel, aukudega plokkidel, paneelidel, kividel, mis vanemast ajast pärit, tahtsid küll hulluks ajada. Teedest peab ära märkima seal E65, kus oli Poolas üldse kõige parem ja ohutum sõita, kuna teeperv oli jäetud niivõrd lai. Ja autojuhid (erinevalt Lätist) sinna ei trüginud. Leedu (19.08. – 21.08.) üllatas, kuigi ma seal ka ainult üürikest aega olin. Väga hea oli sõita Kura säärt mööda ja ka Klaipedast Palangasse viis super rattatee. Läti (21.08. – 27.08.) teed võiks küll kohati paremad olla (on sellised ajast ja arust ning lipp lipi peal ja lapp lapi peal), kuid päris suures mahus teetööd ka suvel käimas olid, nii et ilmselt paari aasta pärast seal sõita on juba palju parem. Vähemalt selline lootus täitsa on. Läti autojuhid aga jätavad veel rohkem soovida kui teed.  Möödasõidud on kohati päris hullud ja minnakse möödasõite tegema võimatutes kohtades ja nii saab kahest sõidurajast isetekkeliselt kolm. Alates Kolka neemest mööda mere äärt alla Riia suunas sõites on teel väga palju asulaid, igal pool 2-3 poodi (pole veel jõudnud vist neid kinni panna nagu Eestis) ja mitmed kalakaupmehed spetsiaalsetes puust putkades oma suitsuräimi pakkumas. See on täitsa hea, kui matkal oled. Lisaks tunnustus lätlastele bussipeatuste pärast, mida on Läti teede ääres päris tihti ja enamasti varustatud pingi ja prügikastiga. Lisaks on mere ääres ujumiskohtades (va looduskaitsealad muidugi) palju kämpinguid ja parkimiskohti,,mida kasutavad paljud haagissuvilamehed, kus ka WC ja prügikast kenasti olemas. Need sobivad hästi ka rattamatkajale telkimiseks. Saab ju täitsa tasuta. 

Kui rahast ka rääkida, siis eks seda kulus päris ohtrasti. Selleks sai ju pikka aega kogutud ka seda rulli. Oleksin saanud muidugi oluliselt odavamalt läbi ajada, aga olin võtnud põhimõtte, et ei larista mõttetult, aga ka ei koonerda. Ei soovinud end Rootsis ja Soomes vaese sugulasena tunda, aga päris arutult ka raha vasakule ja paremale ei loopinud. Loomulikult kõige suurem auk eelarvesse tuligi Rootsis, kus viibisin ajaliselt ka kõige kauem. Sel ajal toimus veel jalgpalli MM ka, mis tähendas lisakulusid (baarides sai seda vutti ikka mitmel pool vaadatud). Üldiselt oli karta hullemat lõpptulemust, aga jäi ikka elamiseks kopikas alles ka. 

Selline sai minu lugu seekord.  Võin öelda, et olin enamuse ajast matkal õnnelik ja rahul. Oli ka ärevaid ja närvilisi hetki (nt seoses teeoludega, liiklusega, laagrikoha otsimisega), aga need tunded muutusid kiiresti taas rõõmuks. Tülpimust ja kahetsust või loobumismõtteid ei tekkinud sekundikski. Kardetud üksinda sõitmine ei olnud tegelikkuses üldse raske, vaid kohati isegi boonus. Ma tänan siinkohal kõiki väga suure toetuse ja positiivse tagasiside eest, mida tundsin nii enne matka kui matka ajal. 

Järgmise pikema matkani jäävad tunnid, nädalad, kuud… võib-olla aastad. Aga see tuleb kindlasti. Ühel päeval. 

“Raskused on selleks, et neid ületada saaks, lootuskiire leidmine ei ole kerge saak. Rada, mis on valitud, võib olla konarlik, koju jõudes iga rännumees on õnnelik. Kui käidud tee on rahul rännumees…” (Öösorr “Rännumehe laul”)

 

 

 

 

3 mõtet “Tallinn – Tallinn 7000 km” kohta

  1. Väga tubli, Margus! Sinu ülevaadet rännakust oli tõeliselt lahe lugeda! Edu tagasipöördumisel tsiviliseeritud ühiskonna raamidesse! 🙂

  2. Tänan samuti toreda virtuaalmatka eest. Ega siin pikalt mõelda pole – Euroopale tuur peale ja ongi vaid maakera jäänud. Jään huviga ootama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.