Sissejuhatus

See võis olla aastal 2016, kui minu pähe tükkis mõte võtta elus väike time out ja minna mõneks ajaks kuhugi rändama. Esialgu oli mõtteidu pisike, hägune ja ebakindel. Aga see idu ajas endale tugevad juured alla  ja hakkas hoogsalt pead mullast välja ajama. Kuni ühel hetkel hing ei saanud enam enne rahu, kui seda mõtet (et mitte öelda unistust) teoks ei tee. Ja 2017. aasta suvel leidis idee endale juba konkreetse väljundi ehk marsruudi. Ideeks oli sõita jalgrattaga ümber Läänemere. Sügisel hakkasin oma matkaplaani mõtet jagama perekonnas ja sõpradega. Igalt poolt sain ainult julgustavaid sõnu ja heakskiitu. Ma andsin endale aru, et kui see asi ette võtta, siis peab mul selleks olema piisavalt tahtejõudu ja kindlat meelt. Et välistada ümbermõtlemise võimalust, siis registreerisin oma matka EV100 kodulehel kingitusena Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks. Nüüd oli see plaan ka avalikult välja kuulutatud. Ega siis enam tagasiteed olla ei saanud.  

Ristisin oma matka nii: “Eesti lipp jalgrattal 100 päevaga ümber Läänemere”. See tundus asjakohane nimi, arvestades, et sel aastal tähistab Eesti just oma 100. sünnipäeva. Aga kui võtta malli vana reisihundi Tiit Pruuli koostatud raamatust “Eesti lipp ümber palli”, mis kajastas purjeka “Lennuk” 1999-2001 toimunud laevasõitu ümber maakera, siis võiks mu matka pealkiri sama hästi olla ka “Eesti lipp ümber lombi”.

Enne sellise rännaku ettevõtmist tuleb endale selgeks teha, milleks seda vaja on ja kas tahtmine selleks on piisavalt suur. Käesolevaga toon välja mõned põhjused, mis sundisid mind seda retke ette võtma.  

Kõige tähtsam põhjus on see, kui sisemine tung ja tahtmine on nii suur, et enam teistmoodi ei saa, kui tuleb minna. Ka mina olin jõudnud sinnamaale, et enam ei saanud ega tahtnud iseendale vabandusi otsida, miks ma seda ei peaks tegema või miks ei saa teha. Aeg oli küps ja lihtsalt tundsin, et pean minema. Võib-olla tulevikus enam sellist võimalust ei tulegi. Olin sel määral motiveeritud, et valmis ka töölt ära tulema. Vähetähtis pole ka lihtne tõdemus, et mulle meeldib tohutult matkata. Ma ei tunne ennast kuskil paremini, kui matkal olles. 

Olen ikka arvanud, et vahel tuleb kodust ära käia. Seda nii enese pärast kui ka selleks, et endale meelde tuletada oma kodu ja kodumaa tõelist väärtust, vaadata kõigele hetkeks kõrvalt ja tulla siis tagasi võib-olla pisut selgema pilguga. Samuti ei tee paha vaadata, kuidas elavad meie naabrid ja avardada enda silmaringi. 

Teiseks teeb kindlasti head eemaldumine igapäevasest rutiinist, põgenemine tüütute ja mõttetuna näivate kohustuste eest. Otsustasin, et nõnda ei saa see igavesti jätkuda ja tuleb kuskilt mujalt leida uut hingamist ja energiat. Tüdimus peab asenduma jälle lusti ja elurõõmuga. Mis võiks olla selleks parem lahendus kui üks pikemat sorti rattamatk.

Kolmandaks on selline matk päris suur enese proovilepanek, seda nii füüsiliselt kui vaimselt. Kilomeetreid tuleb läbida isegi esialgu hoomamatult palju ja suures osas üksinda. Võib arvata, et küllap ei jää nii pikal matkal ka erinevad viperusedki tulemata, aga see on osa sellest suurest seiklusest. SEIKLUS ongi sellele üritusele kõige sobivam sõna.

Loomulikult on olulised ka need paigad, kust matkatee läbi läheb ja inimesed, keda teel kohtad. Ikka tahaks ringi vaadata ka oma naabrite koduõuel.  Ma olin vist viimane eestlane, kes polnud Soomes käinud (kui sadam ja lennujaam välja arvata). Rootsis olin käinud ainult Stockholmis. Karjala aladel  olin küll käinud, aga nüüdseks juba iidsetel lapsepõlve aegadel, kui isa seakõrvadega sapaka tagaistmel istudes vaevu aknast välja ulatusin vaatama. Taanis olen kunagi 4 kuud elanud, kui sealses rahvaülikoolis aega veetsin, kuid viimati sai Taanis käidud aastal 2005 (unustamatu Roskilde rockfestival) ja sellest ajast on juba liiga palju vett merre voolanud. Saksamaa rattatripist on samuti juba 10 aastat möödunud, paras aeg jälle tutvust uuendada. Poolast olen ainult kiirkorras läbi sõitnud, et kuhugi mujale jõuda. Nii et ka see maa ootas avastamist.  Väga ootasin ka Kaliningradi oblastis ringi vuramist. Niisamuti Kura sääre läbimist, mis Kaliningradi oblastist Leetu välja viib. Nii, et võib öelda, et üheks minemise põhjuseks oli ka lihtne inimlik uudishimu nende paikade suhtes, kuhu mu jalg ega ratas pole varem sattunud. 

Briti kirjanik Robert Louis Stevenson on öelnud: “Ma ei reisi mitte kuhugi minemiseks, vaid mineku enda pärast. Peaasi on olla liikvel, tunnetada lähemalt meie elu vajadusi ja põhiolemust”. Mulle see mõttekäik meeldib. Lisaks sellele tundsin, et on vaja ka lihtsalt oma kahe kõrva vahel asuvat hallollust pisut tuulutada. Soovisin nautida vabadust nii, et see muutuks rutiiniks, iseenesest mõistetavaks tundeks. Olla kasvõi lühikeseks ajaks vaba kõikidest kohustustest, magada telgis kusagil mere ääres või metsas, vaadata õhtuti tähistaevast, hingata värsket õhku, kuulata merelainete mühisemist ja lindude sädistamist, nautida päikeseloojanguid, vahel taluda ka lakkamatut vihmahoogu ja tormituult – see oli just see, mis mind teele meelitas ja mida ma sealt otsima läksin. Olla mitte keegi muu kui vaid mina ise, üks lihtne nimetu rändaja. Ja muu siis enam ei loegi. Oli aeg jalad kõhu alt välja võtta.  

Nagu eelpool juba vihjamisi mainisin, siis eelmisel sügisel leidsin veel ühe täiendava väärtuse oma matkale – tähistada sel moel Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva.  Mulle meeldis see mõte viia Eesti lipp jalgrattal ümber Läänemere. Ja seda just 100 päevaga. Sümboolne on see, et lipp, mille rattale kinnitasin, sai sel aastal täpselt 10 aastat vanaks – 2008. aastal lehvis ta esimest korda uhkelt ratta küljes, kui matkasime sõbraga Saksamaa ja Hollandi teedel, mis oli ka minu esimeseks rattamatkaks väljaspool Eesti piire.

Ja lõpetuseks. See “kuningapoeg” tahtis konnatiigist lihtsalt laia ilma õnne otsima minna ja teele jäi ju kaks kuningriiki ka.  Ma ei plaaninud sinna minna küll päris nagu prints valgel hobusel, aga palju puudu ka ei jäänud – habetunud untsantsakas mustal rattal peaks ka asja ära ajama. Ja loo lõpetuseks saaks kirjutada, et “kui ta ära pole surnud, siis sõidab ta õnnelikuna seal tänase päevani”. 

Sain oma ettevõtmiseks inspiratsiooni erinevatelt inimestelt, kes on seigelnud mööda ilma nii rattaga, jalgsi kui purjepaadiga ja kes on oma kogemusi lahkesti ka teistega jaganud. Näiteks olen innustust saanud Uhhuduuri seltskonnalt, kes juunis alustasid juba 5. etappi oma  ümbermaailma tuurilt, seekord Lõuna- Ameerikas. Selleks et jätkata oma unistuse elluviimist. Olen nende teekonda alati jälginud suure huviga, aga vaatamata sellele pole minu sooviks olnud nende ega kellegi teise tegemisi järgi teha, vaid valida tuleb ikka ise enda tee. 

Indu ja inspiratsiooni matkamiseks iseenda seltsis olen saanud kahelt vapralt naisterahvalt. 1963. aastal võttis iirlanna Dervla Murphy ihuüksi jalgrattaga ette teekonna Iirimaalt Indiasse, alustades seda pöörast teekonda seejuures talvel, mil oli kõva pakane õues ja suured hanged katsid maad. Seda rännakut on ta kirjeldanud oma raamatus “Täie hooga jalgrattaga Iirimaalt Indiasse”. Igaüks võib aru saada, et selline teekond ei saanud olla ega olnudki üksikule naisterahvale ohutu või mingi meelakkumine. Pole lihtne ligi 5000 km sõita, läbi tuisu ja tormi, üle kõrgetest mägedest, kuuma ja märjaga läbi erinevate riikide ja kultuuride, kus naisi ei kohelda nii nagu Euroopas kombeks. Aga ta võttis kätte ja tegi selle ära. Ohte ja raskusi trotsides. Vaimses mõttes on samuti väga inspireeriv Cheryl Strayedi tõsielusündmustel põhinev raamat “Wild” ehk “Metsik” (sellest on tehtud ka väga hea samanimeline film Reese Witherspooniga peaosas). Ajal, mil ta pärast ema varajast lahkumist siitilmast oli emotsionaalses ja psüühilises mõttes suures kriisis, pakkis ta seljakoti kola täis (omamata seejuures mingeid teadmisi või kogemusi matkamisest) ja läks pikale teekonnale (1600 km USA PCT ehk Pacific Crest Trail on matkarada, mis viib üle mäeahelike, läbi kõrbete ja vihmametsade), seda ikka üksinda. 

Lisaks eeltoodule olen lugenud reisijutte ja blogisid erinevatest rännakutest – kes on sõitnud rattaga või purjetanud ümber maakera, kes vändanud rattaga Nordkapist Kaplinna, kes ümber Eesti, kes läbinud sadu kilomeetreid jalgsi palverännaku radasid, kes matkanud seljakotiga üksinda Kesk-Aasias jne. Nüüd oli aeg ka endal härjal sarvist ja rattal lenksudest haarata, sadulasse hüpata ja teha see tiir ära ümber Läänemere.

 

 

 

 

 

5 mõtet “Sissejuhatus” kohta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.