93. päev (27.08.) Lilaste – Lemme 90 km

Täna täpipealt 3 kuud tagasi (27.05.) asusin teele ümber Läänemere, et ühel päeval ringiga tagasi kodumaale jõuda. See päev saabus ootamatult kiiresti ja oli täna. Jõudsin taas Eesti pinnale! Aga prooviks siis päeva algusest pihta hakata. 

Ärkamine voodis oli mõnus, nagu alati, aga sealt välja saada oli päris raske ennast.Nagu alati. Ringutasin, kasutasin viimase hetkeni võimalust lamada. Aga siis tuli kark alla ajada, midagi polnud parata. Meelde tulid Vennaskonna laulu sõnad: “Puhkeb koit  ja kustub eha, sina midagi ei pea. Siis sa oskad vahet teha, mis on halb ja mis on hea”.  

Asusin sedapuhku teele ilma hommikust söömata ja kohvi joomata. Võtsin suuna suurelt teelt kõrvale. Ja ei, kolmandat reha jutti polnud karta, sest sõitsin läbi järjekordse kuurortlinna Saulkrasti. Seal tegin ühtlasi ka oma kohustusliku hommikukohvi koos paari läti saiakesega. Need peaks jääma viimasteks (või äärmisel juhul eelviimasteks) saiakesteks ka, sest pärast matka tuleb menüü korralikult ümber vaadata. Kohv sisse luristatud jätkasin teed mööda Tallina ielat. Ne nadajeela veel. Kerge erutus oli sees ka, sest ikkagi Eestimaa piiri ületus oli ees seismas. Pärast kolme kuud tagasi kodumaale jõudmine on kahtlemata märkimisväärne sündmus. Iga rakuga oma kehas tundsin, kuidas ärevus tõusis. 

Päeva esimesed 40 km olid teede mõttes täitsa head – sõitsin kas rahulikul väiksel asfaltteel või suurel E67-l, millel oli piisavalt lai teeperv. Lätis on küll loll komme, et sõidetakse poole autoga ka sellel teepervel (minut tee!), sest mõningad läti debiilikud sooritavad vastassuunas möödasõite ka seal ja siis, kus normaalne inimene seda ei tee. Seega hoitakse juba aegsasti end nii tee äärde kui võimalik. Igaks juhuks. Järsku aga sai see pidu otsa ja lai teeperv muutus kitsaks. Rekkade ja veokite rodud aga aina suurenesid. See polnud just väga tore lõik, kus rattaga sõita. Tuli seda jälle tõdeda. Aga no mul oli matkast juba piisavalt selliseid kogemusi, et verest välja ei löönud. Kuid keskendunud ja tähelepanelik tuli küll olla.  Üks eriti kasina aju kapatsiteediga läti veokijuht alustas möödasõitu sõiduautost just hetkel, kui see minuga kohakuti jõudis. Ma pidin tee äärde tõmbama ja seisma jääma, et see ahv oma möödasõidu saaks ära teha mind seejuures puutumata. Käsi tõmbus rusikasse. Aga no mis sa teed sellistega, kel aju asemel on karamellkissell. 

Järgmine linn, mis teele jäi, oli Salacgriva või eestipäraselt Salatsi. Selles linnas peetakse muuseas alates 2007. aastast igal suvel muusikafestivali nimega Positivus.  Võtsin seal ühes täitsa kobedas pubis veel viimase eine Läti territooriumil. Praad oli päris suur ja maitsevgi. Sai kere korralikult täis vitsutatud, lootuses, et ehk veab kodumaani välja. 

Ainaži ehk Heinaste juures keerasin suurelt teelt maha. Selles piiriäärses linnas oli huvitav kaupluse kohal lugeda silti eesti keeles “head joogid madala hinnaga”. Ja siis ta tuli. Õigemini mina tulin. Kauaoodatud Eesti piir oli ees. Pole kunagi vist sellist ülevoolavat rõõmu tundnud Eesti piiri ületades, kui nüüd. Fotosessioon tuli ka loomulikult korraldada endale ning seejärel puhkasin kõrvale paigutatud pingil jalga.

IMG_1667.JPGEesti!! 

IMG_1661.JPGAlkoholi otseühendus Lätiga 🙂 

Täpselt 3 kuud oli matk kestnud (neist esimesed 3 päeva Eesti pinnal) ja nüüd olin ringiga oma riigis tagasi. See oli kuradi hea tunne, seepärast nautisin ka seda hetke kauem. Edasi sain sõita juba Eesti metsade vahel, Eesti teedel. Esimene pood, mis ette jäi, oli Treimanni pood. Kui hea oli poes lihtsalt lettide vahel kõndida, müüjat ostetud külma eesti õlle eest eesti keeles tänada. See võib tunduda jabur, aga see on tõesti hea tunne. Ilmselt tasus juba selle pärast ära käia, et tagasi tulles seda tunnet kogeda. Ega seda veenvalt vist kirjeldada ei saagi. 

Ja kohe, kui Eesti pinnale jõudsin, hakkasid telefoni saabuma sõnumid mulle tundmatutelt numbritelt, enamu neist samasuguse algusega – tere tulemast riiki EESTI.  Edasi tuli juba erinev tekst. Näiteks: “deklareerige kogu maksuvaba kaup EMTA ametniku juures, välja arvatud, kui olete viimase 3 kuu jooksul läbinud ratta seljas rohkem kui 7000 km”. Lisaks: “sinu paketis on kasutamiseks teistes Euroopa Liidu riikides 5 GB mobiilset sõprust kalendrikuus” või “Eestis on õlled kallid, AGA see-eest soojad” jms. Millised soojad tervitused kojujõudjale! Kui see ei tekita sooje tundeid sees, siis mis üldse tekitaks. Tundub, et minu tegemised selle 90 + päeva jooksul on tõesti inimestele korda läinud. Ka inimestele, keda ma ei tunne ja kes pole mind kunagi näinudki. 

Õhtune kirss tordil seisnes aga selles, et laagripaika Lemme telkimisalal tuli Pärnust spetsiaalselt mind tervitama RPR (Vabatahtlik Reservpäästerühm) kamraad Aivar, kellega sai koos veedetud mõnus õhtu mere ääres mändide all, sealhulgas sai end ka lõkke paistel pisut soojendada. 

Ka ilmataat soosis minu kodumaale jõudmist. Kui viimased 3 päeva olin päris palju vihma krae vahele saanud, siis piiri sain ületada ja esimese päeva kodumaal veereda päikese paistel . 

IMG_1670.JPGLemme lõkkeplatsil

  

Üks mõte “93. päev (27.08.) Lilaste – Lemme 90 km” kohta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.