87. päev (21.08.) Palanga külje all – Liepaja 73 km

Nagu eile arvasin, siis see uus ja uhke kergliiklustee läkski Palangasse välja. Laagrikohast jäi Palangasse umbes 10 km.  Palanga on üsna väike linn, kus elab ca 15 000 inimest. Kuna tegu on aga kuurortlinnaga, siis suvel on seal muidugi oluliselt rohkem sagimist. Nagu meie Pärnus. Liivarand on seal suisa 18 km pikk. Linnaõigused sai Palanga 1791. aastal. Linn kuulus tsaariajal Kuramaa kubermangu. Palanga läks Leedu koosseisu 1921. aastal  Leedu-Läti piirilepinguga ja see andis Leedule väljapääsu merele.  

Kuulsat Palanga rannariba ma kaema ei läinud, kuna oma liivaannuse sain juba Kura säärel kätte. Hea on tõdeda, et vastupidi ei läinud ja Liiva-Annus mind kätte ei saanud. Ei maksa siiski arvata, et seoses liivaga mul teel sellega kõik suhted klaaritud said.  Tänaseks usaldasin teejuhi rolli üle pika aja KaaRa`le. Tundus, et KaaRa on pisut solvunud, et ta unarusse olin jätnud, sest juba õige pea tuli mul deja vu tunne, kui end taas lennuvälja aia ääres jooksval teel  paksus liivas rattaga “püherdamas” avastasin. Justnagu paar kuud tagasi kuskil Rootsis. Irooniline on see, et kui eile sai liivavälju taevani kiidetud, siis nüüd kirusin liiva maapõhja, kui oma rattaga selle sees pidin ukerdama. Minu ponnistuste ajal sõitsid kaks ratturit oma maastikuratastega minust mööda ja kui ma liivas kemplemisega hulluks polnud läinud, siis kuulsin ühte neist mulle sulaselges eesti keeles ütlemas tere! Need hääled võisid muidugi minu peas ka olla, ei saa välistada. Ma ei olnud hetkel adekvaatne ka sellele kuidagi reageerima. Selline mõte tuli seal liivas mürgeldades ka, et kellele seda jõusaali vaja on, kui on võimalus minna rattaga liiva sisse sõitma, eriti kui sel rattal on mõnikümmend kilo tavaari peal. Võin kinnitada, et kõik lihasgrupid saavad seal oma koormuse kätte. Kuigi jah, tehnika osas väga millegagi kiidelda ei ole. Ilmselt tuleks kasutada personaaltreeneri abi.  

Mul oleks olnud eelnevalt võimalus valida kohe suur tee selle liiva asemel, aga ei, ilmselt oleks see olnud liiga lihtne ja mugav variant. Lõpuks õnnestus ennast suure ponnistuse tulemusel tuuseldada sealt liiva seest välja asfaldile. Seal aga, olles liivast pääsemise üle suures joovastuses, pöörasin kohe sirge seljaga vales suunas.  1 km hiljem sain aru, et asi on mäda ja pilk kaardile seda ka kinnitas. Mis muud kui 1 km tagasi ja proovi aga uuesti, poiss. Sedapuhku jõudsin vajalikule suurele teele välja, aga ega seal ka sõit täna teps mitte meelakkumine polnud. Kui eelnevalt sai liivakastis hullatud, siis nüüd tõmbas jõuline vastutuul kõvasti tuure maha. Polnud tükk aega nii tugevat tuult enam tunda saanudki. Vahepeal ületasin Leedu-Läti piiri. Kuigi ka Leedu poolel olid maanteed väga head, siis pärast piiriületust algas päris tuttuus asfalttee.  Tegelikult toimuski seal piiri lähistel tormiline areng tee-ehituses. Pea Liepajani välja olid teed uut kuube saamas ja teetööd käisid päris suures mahus. Kuna liiklus polnud ka teab mis tihe, siis mind teeremont väga ei seganudki. Enam vähem remont ka lõppfaasis. Esimesed 30 km olid tee ääres väga laitmatud hiljuti paigaldatud bussipeatused, nii umbes iga 3-4 km tagant. Ja korralikult koos pingi ja prügikastiga. Pärast Nicat asulat asjad küll muutusid, aga oli näha, et tööd tehakse kõvasti.  Tubli, Läti. Loodan ka edaspidi sama progressiivsust näha. 

IMG_1577.JPG

IMG_1579.JPGNõukaaegne bussipeatus ka sekka, mis on leidnud sihipärast kasutust. Üks pudel on ennast üles poonud. 

Mainitud Nica külas tegin väikse söögipeatuse. Praad sisse higistatud läksin ka poest läbi, et teemoona kaasa osta, seejärel hakkasin end teele sättima. Äkki kuulsin seljatagant eestikeelset juttu. Pöörasin ümber ja minu suureks imestuseks nägin enda poole astumas õemees Ristot koos sõbra Rauliga, nägu naeru täis. Minu nägu oli ilmselt hämmingut täis. Nad olid tööasjus teel Leetu ja tegid Lätis nüüd minu pärast mõnekümne kilomeetrise ringi.  Väga suur üllatus. Tõid mulle külakosti ka kaasa – eesti õlut ja suitsukala.  Oi kui hästi see õhtusel laagriplatsil mekkis!

IMG_1588.JPGPeipsi koha ja Saku Rock

Väga tasus ära see minu teekonna jälgimisseadme kasutamine. Lisaks sain härrastelt vihje tänase võimaliku ööbimiskoha suhtes. Leidsingi endale sobiva paiga Liepaja linna piirides. Tegu oli kunagise kindluse asupaigaga, kuhu  nõukogude armee oli lisanud omalt poolt kaitserajatisi. Koht oli lahe ja vallidega linnamelust eraldatud. Künka otsas laskeavadega komandopunkt. Ruumi palju ja vali lihtsalt koht välja. Peale paari noorsandi sinna rohkem keegi nägu ei näidanud, nii et taas üks huvitav koht ööbimiseks. 

IMG_1580.JPG

IMG_1591.JPG

IMG_1592.JPG

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.