28. päev (23.06.) – Töre – Kallax 79 km

Hommikul kella 5 paiku ärkasin hirmsa ladina peale, mis majakese katuselt kuulda oli. Jah, vihma jälle kallas väljas. Jäin vihaga uuesti magama, lootes samas, et uue ärkamisega on olukord paranenud. Ja ennäe imet, ärgates oligi vihm järgi jäänud.

Kui olin jalad jälle alla saanud ja riidedki selga, läksin kämpingu retseptsiooni, et äkki antakse kohvi. Läks õnneks ja sain kohvile lisaks võileibagi. Ja siis uimerdasin majakeses edasi ega  kiirustanud kuhugi veel minema. Riidedki tahtsid veel pisut tahenemist. Hea oli katuse all külitada ka, kütteseade põrisemas lae all. Teele asusin alles 11.30. Temperatuur oli selleks ajaks 2 pügala võrra tõusnud võrreldes hommikusega.  

26 km hiljem Raneå linnakeses oli juba 15 kraadi sooja ja see on juba selline inimlikum temperatuur. Raneås tegin klassikalise einepausi – pirukad, banaan ja jogurt. Pingil istudes ja oma toidupala konsumeerides piilus üle tüki aja pilve tagant jälle päike mu peale. Natuke positiivsust halli päeva kulus marjaks ära. Senine Rootsi pinnal viibitud aeg polnud mind just eriti soosinud – ilm sitt, rattateid minimaalselt, süüa kuskilt ei anta. Maantee E4 ehk Eneli oli ka üsna ärritav – pikki kilomeetreid on trass kolmerajaline. Vaheldumisi sõidusuundades möödasõidurada. Kui üherealine oli tee minu sõidusuunas, siis oli ikka päris kitsas, sest rootslased, va silindrinahad, on veel kitsimad teemeistrid kui soomlased ja pole raatsinud teeperve üldse ruumi jätta. Aga õnneks sain sõita ka trassist kõrvale jäävatel väiksematel teedel. Kuni Raneåni olid teed vahepeal päris korralikult lagunemas. Näis, et rootslastel  pole raha, et seda asfaldiga lappida. Suured augud, mis ulatusid ühest tee äärest teise, olid kruusaga täidetud ja käib nii ka küll.

Mööda teed kulgedes märkasin karjamaal blondi laka ja sabaga pruuni hobust. Päris kohane Rootsis, kus blond on tooniandev värv. Jäädvustasin ka, seekord luba ei hakanud taotlema laka peremehelt.

Ühe väiksemat sorti jõe sillal tegin väikse peatuse, kuna telefon vajas laadimist ja jalad sirutamist. Kaks rootslast sõitsid samal ajal autoga silla juurde kalale. Vaevalt mõni minut hiljem siples ühe tüübi õnge otsas juba korralik purakas, keda nägin ka kaldale tõmmatavat oma elupäevade lõpetuseks ja inimeste kõhu meeleheaks. Osutas küll vihast  vastupanu, aga tema saatus oli otsustatud. Siin oli tegu vist professionaalidega, kes tulid korraks jõe äärest läbi õhtusööki välja võtma pruunist jõest.  10 minutit hiljem sõitsid juba minema. 

Kella poole kuueks olin omadega jõudnud Luleå  linna. See on juba üsna asine Gustav II Adolfi poolt aastal 1621 asutatud linn, Norrbotteni lääni keskus, kus elanikke 75 000. Kah suurem sadamalinn. Kulgesin vaikselt linnatänavatel kesklinna, kus iga nurga peal oli kohvik või hamburgeri restoran, millest mõni oli isegi lahti. Jõudsin niimoodi välja spordibaari juurde. Panin ratta baari ette lukku, võtsin lenksukotiga olulisema vara kaasa ja siirdusin tuppa sööma. Tegemist oli mu matka esimese O´Learys nime kandva baariga, kus sai mitmeski linnas keha kinnitatud ja jalgpalli vaadatud.  Polnud varem elu sees ühes kohas nii palju telekaid korraga näinud – oma 40 tükki kindlasti, kui mitte rohkem. Sain oma hinge hinna eest hea burgeri veiselihaga, lisandiks muidugi  friikartulid. Tasuta anti kõrvale ka popkorni. Imelik komme neil seda tasuta anda neile, kes nagunii end kõriauguni täis õgivad. Minul  oli korralik nälg, nii et ahmisin kahe suupoolega sisse kõike, mida kätte sain. Suurem möll oli selles baaris õhtul tulemas, sest Rootsi vutikoondis kohtus Saksamaaga ja seda sai baaris muidugi suures kambas ühiselt vaadata. Kuid ilma minuta seekord. Enamus kohti oligi baaris juba ära broneeritud.

Vahepeal sain aega uurida Rootsi alkoholimüügi teemat, sest tavapoodides ja marketites tohib müüa vaid kuni 3,5 % alkoholisisaldusega jooke. Kangemaid jooke tohib müüa ainult üks poekett – Systembolaget, sedagi piiratud ajal. Näiteks pühade ajal ja pühapäeviti ei tohi üldse müüa. Svenssonid on päris karmi alkoholipoliitika valinud. 

Veiselihaburger söödud, külm õlunaad joodud, hommikuks söögitavaar ostetud Coopist ja oligi aeg minna ja endale ööseks koht leida kuhugi.  Valisin mingi suvalise kohanime, mille suunas liikuda. Selleks osutus minu armastatud Kalixi linna peaaegu nimekaim Kallax. Õnneks sinna kohale ei jõudnudki, sest vahetult enne linna märkasin väga mõnusat männikut tee ääres. Läksin rattaga natuke mööda rada teest kaugemale ja olingi kohal. Täiesti mõnus koht – ühel pool olevad kõrgepingeliinid ja teisele poole jääv lennuväli mind ei morjendanud. Tundus, et erilisi lende sinna ei käi, nii et lootus oli, et ehki saab rahus öö ära magada. Kui autod ei sõida, on küll taas mõnus vaikus metsas, mida häiris vast ainult minu klaviatuuri klahvide klõbin. Selge vihje, et oli aeg lõpetada.  

Täna oli Võidupüha ja jaanilaupäev. Eestis oli pidu ja pillerkaar, samal ajal istusin mina üksinda päeva lõppu oodates kusagil Põhja-Rootsis mändide all sambla peal.  Säärast jaanipäeva polegi enne olnud. Täitsa mõnus. 

Muuseas, ma jõin seda teksti kirjutades pudeli Viru valget ära ja ma pole näost üldse muutund!  Oli kotti jäänud üks, mis lahkudes teele kaasa pandi. 

viruvalgeke-männimetsas.JPGViruvalgeke

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.