30. päev (25.06.) Jävre – Skellefte jõe ääres kaskede all 77 km

Eile suutsin lõpuks päris priima koha ööbimiseks leida, lisaks ei pidanud midagi ka maksma selle eest. Istusin kella kella 1-ni öösel mere ääres ja kuulasin MP3 mängijast eesti muusikat. Üks asi vaid häirib pisut – nimelt sääsed kurinahad. Olin üritanud rootsi sääski eesti mürgiga hukata, aga mitte ei mõiganud. 

Hommikul silmad lahti juba kell 9, mis ei tähendanud siiski seda, et ma tavalisest varem liikuma sain. Eneli on pannud mind mõtlema, et marsruut tuleks kuidagi ümber vaadata, sest sadu kilomeetreid ei taha seda teed kuidagi sõita. Eneli kõrval olevad kruusateed ei ole olnud just liiga sõidetavad. 

Täna õnnestus suurelt teelt kõrvale põigata ja enne  kella 1 olin järgmises asunduses nimega Byske. Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi, tsiteerides muinasjuttu tsaar Saltaanist.  Vähemalt paar tundi hiljem selline tunne oli. 

Ühte peab ütlema – mulle üldiselt ei meeldi vingumine. Aga paraku tekkis ka kartus, et Rootsis ma vingumürgituse saan, eks ikka iseenda vingust. Ei kõlba see, ei kõlba teine. Alles oli häda, et Eneli ei sobi ratturile, nüüd läksin Eneli kõrvalt ja jälle ei sobi. Byskes tegin asjatundliku otsuse vältida järgmise linnani – Skellefteani – suurt trassi. Sain asulast välja ja järgmised 10 km oli lihtsalt üks haige kruusatee. Vererõhk muudkui tõusis Rootsimaa teedel kilomeetreid mõõtes . 11-13 km/h veeresin siis edasi, laskumistel oli pidur peal kivide pärast. Tõusud ei olnud sellest aga kergemad. Nii et taas  üks rist ja viletsus. Kahtlustasin, et olen vist pehmoks jäänud Põhja-Soome siledatel teedel vändates. 

Kõige kiuste tööstuslinna Skellefteasse lõpuks jõudsin. Seal tegeldakse suures mahus kaevandamisega, sh kulla kaevandamisega. Sellepärast nimetatakse vahel seda ka “kulla linnaks”. Linn asub ilusa Skellefte jõe kaldal, mida mööda sai ka rattaga sõidetud linnast lahkudes. Õnneks ei ole linnaisad hakanud teed asfaldiga lõhkuma, vaid ikka mõnus kiviklibune rada oli inimestele jäänud. Linnas aga sattusin Rootsi kõige salapärasemasse poodi – alkoholipoodi! See oli nagu ära peidetud – kaubanduskeskusel polnud ei tänava nime ega maja numbrit. Iga mats ikka ei tule siia. Aga näe, üles leidsin. Igaks juhuks pistsin kotti 350 ml Jägermeistri (mine tea neid jahedaid suveõhtuid Rootsis!) ja paar õlunaadi ka. Mitte 3,5 % kulinaadi, vaid päris õlut. Üllatav on see, et need on suhteliselt ühe hinnaga ehk 13-17 krooni. Jagades selle arvu kümnega umbes, saad euro hinna. Ühtlasi on sama ka piimaliitri hind siin. Ehk õlu on poes oluliselt odavam kui Soomes, aga pood peab olema õige. Enne linnast lahkumist vaatasin O`Learys spordibaaris Uruguai-Venemaa jalgpallimängu lõpu ära ja mõlgutasin laagriplaane. Hakkasin siis mööda jõe äärt minema, nagu eelpool juba kirjeldatud. Minu valitud tee tähendas aga ühes kohas umbes 25-30 % järsu tõusu võtmist. Kurat, sellist 200 m muhku ei mäletanu isegi Nepalist! Aga õnneks ei tulnud enam palju kilomeetreid sõita, et endale õhtune plats leida.

Tundus, et kõik kohalikud sääsed on tee siia leidnud turisti verd nautima. Aga laagrikoht sai ilus, ilmselt mingi veehoidla ääres. Autotee oli vahetus läheduses küll, aga see oli õhuks (erinevalt sääskedest) üsna vaikseks jäänud. Ma olin vee ääres nagu dirigent, kes kätega sääskedele noote ette näitab ja sääskede ühendkoorid muudkui pinisesid. Paljudele sääskedele said need paraku küll ka lõpunootideks. Senise matka jooksul olin ööd veetnud kuuse all ja männikus, samuti täielikus võsas. Tänane laagrikoht sai aga kaskede  alleele veekogu kaldal. Üsna hästi läks, peab mainima. Kuigi päevadistants võinuks vähe pikem ju olla. 

öömaja-kaskede-all-rootsi.JPGLaager kaskede alleel kell 22:30

veel-öine-vaade-kaskede-alt.JPGKell 1:17

p-rootsi-öösel.JPGKell 3:20 hommikul

Täna tundsin esimest korda, et emotsioonid kipuvad minust ajuti võitu saama. Eks olnud kuu aega juba rännatud ka. Närvid ei ole ikka rauast. Kuigi õhtuks, kui laager üleval, on kõik jälle hästi, siis päeval oli just moraalselt raskeid hetki. Aga nagu öeldakse, siis raskused on selleks, et neid võita.  Eks mõjutab see ka, et ratas natuke hakkas iseloomu näitama ja hoolitsust nõudma. Sellega pidi siiski veel kannatama, vähemalt kuni Umeå linnani, kus see tee mehaaniku juurde ette võtta. Eks ka Tuulemurdja peremees vajas juba väikest turgutust. Aga õhtu oli fantastiline Põhja-Rootsi vägagi erksates toonides taeva alla. See lihtsalt lummav vaade silus jälle kõik negatiivsed emotsioonid tasa. Silm puhkas ja hing sai kosutust. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.