35. päev (30.06.) Lögdeast suts edasi – Bjästa 74 km

Radi-ridi-ralla, pakane on valla. Juuli juba kohe käes, aga õues oli õhtul sooja vaid 6 kraadi. Nobedate näppude voor, saab sooja. 

Päev ise oli aga huvitav. Esimesed 10 km ajas küll vererõhu jälle üles. No need Rootsi teed on mõnes kohas lausa hämmastavad. Imestan, et aastal 2018 veel sedasi heaoluriigis võimalik on. Ometi elavad nende teede ääres ka inimesed. Ühesõnaga üleminek loodusest siinsetele teedele oli täna hommikul sarjast totaalne muutumine – Rootsi eri. Poleks arvanudki, et taaskohtumine kurikuulsa Eneliga võib rõõmus hetk olla. Nii et sain üle jupi aja jälle trassil ka vänderdada.

Salusandi kämpingu kohvikus tegin väikese kohvipeatuse ja ühtlasi uurisin lähemaid võimalusi teedevalikul. Leidsingi hea variandi, kuidas maanteed vältida ja oma nina uuesti metsade vahele pöörata.  Hoopis lõbusam oli seal vaikselt tõuse mõõtma hakata mõõduka tuule saatel. Peab nentima, et see teedevalik Rootsis on ikka paras täppisteadus või siis loterii – mõnikord on kõvasti vedanud, aga teinekord täiesti puusse läinud.  Täna pärast esimest ehmatust olid ülejäänud teed igati head. 

Aga ega põnevused ka tulemata jäänud. Õnnestus kuskil õige koht maha magada, kust oli vaja ära keerata. Kulgesin kusagil turbaraba vahel otsides otseteed tagasi õigele teele, kui äkitselt lendas suure mürinaga umbes 30-40 meetri kõrguselt mu pea kohalt üle SAS reisilennuk! Andsin talle siis maandumisloa. Ma taibuka poisina sain aru, et olen nüüd järelikult otsapidi kuskile lennuvälja lähistele jõudnud. Pelgasin seda, et üks hetk võib olla tõkkepuu lihtsalt tee peal ees ja tagasisõit vaja ette võtta. Aga niipalju vedas, et tee läks täpselt lennuvälja aia tagant, nii et sain seal liivastel teedel kuidagi läbi ikka pressida ennast. Tegu oli Örnsköldsviki lennuväljaga. Oleks võinud seal ennast kohe lasta Stockholmi lennutada. Lennuväljast edasi jäi teele mingi putka laua ja pingiga, kus puhkasin väheke jalga. Minu ees seisis aga mingi arusaamatu asi – rööpakatked ja vana rongivagun, mida on millegipärast kõvasti kõrvetatud. Ilmselt oli neil mingi mõte ka, aga minu jaoks oli see müsteerium. 

IMG_0727.JPG

Edasi tulid sõna otseses mõtte mõnusad tõusud ja laskumised. Sai silmailu, ronimisrõõmu kui ka laskumislusti nautida. Matka hetkekiiruse rekord sai purustatud koos maagilise 50 km/h piiri ületamisega. Pärast sellist laskumist avastasin aga Kuugli mappi piiludes, et enne laskumist oleks pidanud hoopis ära keerama. Ah et prooviks seda laskumist vastupidises suunas ka? Tänan, ei. Õnneks ka pääsesin sellest, sest otseminev tee viis ka lõpuks ikkagi sihile, kuigi väikese kaarega. Ja vaated olid seal selle matka ühed parimad, igatahes. Ilusad suured järved, kõrged metsaga kaetud mäed või ka kivipaljandikud. Nii et päeva jooksul sain vererõhu kenasti normi tagasi. 

IMG_0723.JPGVaade teele jäänud sillalt 

Kella kolme paiku jõudsin sellesse Örnsköldsviki linna ka, mille lennujaama juba näinud olin.  Internet ütles, et linn asub 180-620 (!) meetri kõrgusel merepinnast. Suur vahemik sellepärast, et kõrguste vahe linnas sees oli tõesti muljetavaldav. Keset linna oli püsti pandud ka korralik suusahüppemägi. Loomulikult külastasin selles linnas taas ka  O’Learys pubi (nagu Skellefteas ja Umeås) ja vaatasin ära põneva ja väravaterohke jalgpalli MM 1/8 finaali Prantsusmaa ja Argentiina vahel. Tugevamad kahjuks jäid peale.  

Teel märkasin karjamaal ka ühte lambakarja. Mõtted läksid rootsi elanikkonnale, sest lambakarjas olid segunenud valged ja mustad pudulojused. Mõned valged olid juba ka tumedama tooni omandanud. Võib-olla mulle ainult tundus, aga mustad isendid määgisid väheke aktiivsemalt. 

Enne kella 20 nägin, et tee pealt keerab väiksem rada järve äärde. Seal leidsin eest pingi ja minu ja telgi jaoks oli piisavalt ruumi ka. Koht oli mõeldud küll kalameestele ussi leotamiseks, aga ma mõtlesin, et landin siis mängult.  

Pingil istudes vaatasin tahvelarvutist ERR ülekannet ka päeva teisest jalgpallimängust Portugal – Uruguai. Mängu lõppedes tajusin taas äkki, et kuidagi jube külmaks on läinud. Vaatasin ratta termomeetrit ja ahoi – sooja vaid 6,7 kraadi. Mis muud kui tuli jälle pott tulele panna, et sooja jooki teha. Millal see suvi siia muidu jõuab, tekkis õigustatud küsimus. Üle järve hõljus külm aur. Seda vaadates hakkas veel külmem. Õnneks oli kotist võtta ka pisut külmarohtu, mida sooja lisandiga enesealalhoiuinstinkt sundis rüüpama. Vahepeal märkasin, et mingi kakuline passib mind puu otsas otse minu kohal oma suurte silmadega. Vist imestas, et kas sul kodu pole või kaua sa kavatsed siin passida. Ööseks toppisin hulga riideid selga, et natuke magada ka kannataks. Ja võiski päevale joone alla tõmmata. 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.