41. päev (06.07.) Gävle – Tärsjo 80 km

Hommikune ülestõus venis taas päris pikaks, nagu ikka voodis ärgates. Tahaks ju viimast võtta.  Lõpuks sain siiski jalad alla ja siis juba hommikusöögi jahile. Peremees eile teatas, et köögis võib kõike süüa, mis kätte saad. Röstris tegin sooja saia ja kohviaparaat sai ka oma ülesande kätte. Kõht täis ja aeg asuda pakkima. Päeva kõige nürim osa ongi hommikune asjade pakkimine. Lisaks oli eile ratta spidomeeter mind teavitanud, et tal hakkab patarei tühjaks saama ja tore oleks, kui ma uue talle sebiks. Tegin kompuutri tagant korraks kaane lahti, vana inimene ei mäletanud peast patareinumbrit ju. Ja korras – spidomeetri mälu oli nagu peoga pühitud, alles jäid vaid andmed  kogu distantsi ja sõiduaja kohta (st ka varasemad sõidud enne matka). Andmed matkal läbitud kilumeetrite kohta olid kadunud nagu tina tuhka. Nüüd oli küll hea meel, et sõiduandmeid olen kogu aeg ka blogisse trükkinud, seetõttu ei läinud olulised andmed päris kaotsi. Õhtul panin uue patarei ja rattakompuutri mälu tühjenes taas ning päevaga kogutud 80 km lendas jälle vastu taevast. Nagu poleks olnudki – trip dist 0.00. Ajas harja punaseks küll see asi. 

Hostelist liikuma sain üsna talutaval ajal. Väike tiir süstembolagetist ka läbi, et õhtuks paar mahedat varuda. Kella 11 ajal käis seal äris juba paras tunglemine ja kogused korvides ja kärudes olid tähelepanuväärsed. Märkasin ühel letil ka legendaarse hard rock bändi Motörhead nimelist viskit, mis oli talle täitsa sobiva hinnanumbriga – 666 krooni. 

Gävlest väljasõit võttis päris palju aega, aga tuleb kiita siiski selle linna rattasõbralikkust. Väga mõnus ja mugav oli sõita. Ainult navigeerida telefoniga oli suhteliselt komplitseeritud, sest päike paistis otse peale ja pöörata tuli pea iga 100-300 meetri tagant. Puude varjud olid heaks abiks, sai vähemalt korra vilksamisi näha, mis edasi saama hakkab.  

Täna siis tuli lõplikult paika panna, kust kaudu edasi minna. Gävle oli selline koht, kust edasi olid võimalikud 3 erinevat varianti. Üks oli selline, nagu kodus teekonda joonistades arvasin ehk mööda rannikuäärt. See aga tähendaks ka läbi Stockholmi sõitu. Nagu eile arutasin iseendaga, siis seda ei tahaks väga teha, värskelt meeles veel Helsingist läbisõit. Teine võimalus oli minna esialgu Stockholmi suunal,  kuid Uppsalast ära keerata ja Västarasi kaudu lõuna poole sõita. Kaardile peale vaadates oleks see tähendanud aga seal kusagil vahepeal päris kahtlaste teede läbimist ja üsna pikalt. Olin neid Rootsis juba piisavalt tunda saanud – nii kui teed kuhugi pärapõrgusse lähevad, on kohe jama majas. Ja kolmas variant oli jätta ka Uppsala kõrvale ja minna otse lõunasse Västarasi poole, kuhu viisid korralikud maanteed (ilma E tähistuseta). Valisin ilmselt kõige ratsionaalsema võimaluse ehk selle viimase. See tähendas küll minu plaanitud distantsi lühenemist, aga kilomeetrite arv matkal polnud kunagi mingi eraldi eesmärk omaette olnud. Peaasi, et tiir lombile peale tehtud saab. Mis siis, et AK-s hõigati välja, et eesti mees sõidab oma 8000 km maha. Reaalsus on plaanidest teinekord erinev. Kui on võimalus vältida Enelit ja kõige hullemaid Põrgupõhja kruusateid, siis ma usun, et on arukas, kui ma end ja Tuulemurdjat pisut säästan. Siiski olgu lisatud ka see, et kindlasti polnud mul eraldi eesmärgiks ka kilomeetreid miinimumini viia, et saaks kõige väiksema vaevaga läbi aetud.  Aga teatud optimeerimine oli siiski möödapääsmatu või lihtsalt mõistlik. 

IMG_0795.JPGElav vesi 

Sõit ise kulges eriliste viperusteta. Üsna sile maa vaheldus väheste tõusudega. Sooja oli 26 kraadi, päike paistis ja tuju endiselt hea. Väike piruka ja jogurti paus  Hedesunda nimelises asulas. Kui pea 75 km oli seljataha juba jäänud, jõudsin suure tee ääres asuvasse rekkameeste kohvibaari. Toiduks ikka hamburger ja friikartulid, mis muud. Peale juua võimalus erinevaid limonaade. Loodan, et rootslased kodus ikka veidi paremini toituvad, kuigi tänavapilt nagu ei kinnitanud seda lootust. Päeva lõpuks jõudsin omadega taas mändide alla. Telk sai püstitatud oma 40-50 meetrit teest eemale, aga mingit erilist liiklust seal õnneks ei olnud, nii et sai üsna mõnusas vaikuses sambla peal leiba luusse lasta.  

Selleks, et õhtuti oleks lihtsam oma tegemisi blogisse trükkida, on mul kombeks olnud päeva jooksul kõige tähelepanuväärse kohta märkmeid teha oma päevaraamatusse. Vana hea pastaka abiga. Ja neid märkmeid oli palju. Seda tõendab asjaolu, et Venemaalt ostetud pastakas sai täna tühjaks ja üks märkmik ka täis soditud juba.  Õnneliku juhusena leidsin ühest kohalikust marketist lisaks pastakatele (ikka kahekaupa tuleb sulesepal pastakaid osta) ja uuele päevaraamatule ka niiti ja nõela. Mitte polnud seni leidnud kuskilt, aga püksid nõudsid juba “kirurgilist” sekkumist, muidu ei oleks kannatanud neid enam kauem avalikus kohas kanda.  Ja peene näputöö sai õhtul laagris ka ära tehtud. Läks niit nõela silmast läbi küll ja auk pükstes paranes kui võluväel rätsepmeistri käe läbi. Õhtuhämaruses oli kohe teine tubakas istuda tervete pükstega mändide all, krõbistada süümepiinadeta küpsist, rüübata lahustavat kohvi ja selle alla paar lonksu sambla mahedat. Ainult üks ohumärk kerkis üles, nimelt tundus, et vee keetmiseks ja toidu vaaritamiseks ettenähtud gaas  hakkas otsa saama. Tuli edasiseks kõrva taha panna, et   leida mõnes linnas koht, kus saaks uue gaasi hankida. 

IMG_0797.JPGÕhtune laagriplats mändide all

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.