52. päev (17.07) – Karlshamn – Kristianstad 69 km (kokku 4178 km)

Sai siis see öö linnapargis ära magatud, kivid ja põõsad minu kaardinateks. Polnud häda kõige vähematki, keegi mind ei seganud ning ega seganud minagi kedagi. Kõrval olev maja, millest vaevu 60-70 meetri kaugusele telgi panin, polnud ilmselt elumaja, vaid pigem ehk pargivahi teenistuse jaoks mõeldud. Nii et polnud kedagi, kes oleks tulnud ebasobival ajal ebamugavaid küsimusi või nõudmisi esitama. Sellegipoolest korjasin hommikul oma kodinad kohe koomale ja panin telgi kokku, kuigi ei teinud ka eriti ekstravarast ärkamist. ) 

Sõit kulges pool päeva autopiloodil. Päike oli selline salakaval, et oli nagu väikse pilveloori taga, aga küttis ikka korralikult naha kuumaks. 33 kraadi nägin parimal juhul, ilma, et päike oleks otseselt peale paistnud. Üsna kurnav on selle leitsakuga sõita, ei saa salata. Seetõttu ma võtsin vähe rahulikumalt ja õnneks ei olnud sel päeval vaja ka teab mis pikka maad sõita. 

Aga täna läbitud sõidutee läheb müstika valdkonda ilmselt, arvestades senist Rootsi praktikat. Päeva lõpuks tuli kokku 69 km ja sellest mingi 63-64 sain sõita puhtalt rattateel. Senine rekord oli ilmselt 12-13 km linnast välja järgmise asulani, aga nüüd siis selline pauk. Need kohalikud kommuunistid (loe: kommuuni juhtivad lipsud) peavad siis rattureid ka nähtavasti inimesteks. Mina võtan nende ees kiivri maha ja respekt! Kui mu raja kaarti aga vaadata, siis tundus, et ma sõitsin ühe jupi mööda raudteed. Väga hästi läbi mõeldud rattatee jupp Sölvesborgist Kristianstadi, korraliku tähistusega ka. Minu truud abimehed KaaRa ja Kuugli Mapp ei teadnud sellest teest midagi, nii et sain otseallikast suunainfo.  

Pärast väikest lõunapausi ja sööki Sölvesborgis läks olemine ka natuke kõbusamaks ja värskemaks. Temperatuur kukkus juba 29 peale, nii et edasi oli päris lust kruisida võiduka lõpuni rattateedel. Kell 17 jõudsingi pärale Kristianstadi ehk Kristiani linna. Nimi on pandud Taani kuninga Christian IV järgi, kes linna ka 1614. aastal asutas. Elanikke seal ca 40 000. 

Linnas toimus jube sagimine ja palju rahvast siiberdas siia ja sinna. Selgus, et suurel platsil hakkas peagi mingi välismaa bänd esinema. Mina rahvasumma jääda ei tahtnud oma rattaga ja läksin eemale plaani pidama, kuhu telgikohta otsima minna. Internetist sain teada, et loodusreservaadi juures on kanalimaja (Kanalhuset), mis räägib linna seosest veega. Nii et sinna kanali äärde suuna võtsingi. Vee ääres oli küll muruplats ka, aga see oli täis lagastatud ja liiga avalik. Paar kalameest asjatas seal ka. Kanalimaja juurde sai üle silla ja sealt algas selline laudtee, mis on alguses paar oma 1,5 meetrit maapinnast kõrgemal. Hea varjuline koht. Pääsesin sinna ligi 4 astmelise trepi kaudu, milleks oli vaja asjad rattalt maha tõsta. Eks hommikul tagasi üles turnimine tõotas lõbu laialt. See pole mulle midagi uut, on saadud küll kogu oma maist vara kuskilt välja ja üles vedada. Nii et üsna äge ja uudne ööbimiskoht taas.

IMG_1032.JPGJalgrattaga sillale minek RANGELT keelatud!

IMG_1030.JPGVahel piilun silla tagant, vahel välja pistan käe

IMG_1033.JPG

IMG_1029.JPGVarjatud telkimine silla all

Lõppu veel paar väikest tähelepanekut elust enesest. Mulle hakkas tunduma, et  olen vist jonnivate ja karjuvate väikelaste magnet. Igale poole, kuhu lähen (pood, söögikoht, vaatamisväärsus) leidub tingimata vähemalt üks titt, kes täiest kõrist lõugama pistab. Ja mitte seetõttu, et oleks haiget saanud, vaid igaks juhuks. Isegi siin silla all peitu pugedes läks üks pere mööda ja just siis hakkas laps kriiskama nagu oleks rott varbast hammustanud.  Kahtlustasin, et mingi halb vaib või võnge läheb minust välja, mida ainult väiksed lapsed tajuvad. Eks see võib muidugi hirmus ka olla. Ja teiseks, tundsin, et olen oma habemetuustiga siin rohkem rootslastega ühte sulanduma hakanud. Neil ka parajad heledad puhmad lõua otsas. 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.