64. päev (29.07.) Schönhagen – Kieli kanali ääres Kieli külje all 58 km

Eile sai laagripaik siis tehtud koerte ranna kõrvale. Hommikul hakkasidki neljajalgsed suvitajad mu telgist mööda saalima, sekka ka mõned varajased tervisesportlased. Pikutasin veel stoilise rahuga, kuulasin, kuidas paar peni mu telki nuusutama tuli. Ilmselt tulemus neile ei meeldinud. Aga siis asusin juba igapäevaste toimingute juurde – söömine, ujumine, pakkimine. Igatahes oli hea meel näha, et päike taas kõrges taevas ja eilne vihmaladin oli ühekordne ehmatus.

Asusin teele. Selgus, et pisut maad edasi koerte rannast oli ka kahejalgsete maine paradiis liival. Kogu see rand, sh see ala, kus ma ööbisin, asub aga ilusa nimega kohas – Schönhagenis (schön = ilus). Eile käisin Glücksburgis (glück = õnn), täna Schönhagenis. Eestis võiks siis olla külad nimega Õnneküla ja Ilumaa. Aga meil on Tapa ja Tõrva. 

Kella kaheks jõudsin omadega Eckernförde nimelisse linnas, kus elab tubli 22 000 inimest ja mis asub Schleswig-Holsteini Liidumaal Rendsburg-Eckernförde kraisis. Lugesin veel, et pärast teist maailmasõda rajati selle linna lähedale Eestist ümberasustatud inimeste välilaager. Eckernfördet on esmakordselt mainitud aastal 1197, linnana aga 1302. Linna nimi tuleneb kunagi selle lähistel asunud Taani lossist.  Eckernförde vanalinn on muidu täitsa ilus, aga pühapäevasel päeval on see paksult rahvast täis, kohvikud pungil, äritegevus käib kõikvõimalikes poodides (välja arvatud toidupoed).

IMG_1213.JPGVanatühi valvamas Eckernförde vanalinna

Linnas oli 4 erinevat supermarketit, aga kõik need on pühapäeviti suletud. Päästev õlekõrs oli ainult Shelli tankla. Siia tahaks lisada, et teenindajad ei hakka Saksamaal sinuga kuskil inglise keeles rääkima, kuigi pungitad tema lause peale arusaamatult silmi ja pobised argliku “sorry?”. Siiski sain oma kasina saksa keelega ka hakkama saanud. Hommikulgi sain pisut saksa keelt purssida, kui minus telgist mööduv proua uuris mu ratast ja tavaari nähes, et kuhu mul minek ja kas ma tulen Taanist. Eesti lipp teda nähtavasti ei kõnetanud. Tegelikult ei kõnetanud see ka Rootsis väga. Millegipärast tundusin talle taanlase moodi olevat. Eks ma siis suutsin pisut selgitada, kes ma olen ja kust ma tulen. 

Päeva lõpuks jõudsin meresõitjate seas tuntud Kieli kanali äärde. Esialgu sõitsin üles sillale ümbrust vaatama, sealt märkasin ka kanali ääres sobivat kohta telkimiseks. Nii et võtsin suuna kaarega alla tagasi. 

IMG_1225.JPGKieli kanal – vaade sillalt

IMG_1228.JPGKieli kanal – vaade alt 

IMG_1233.JPGSuvitaja Kieli kanali ääres

Panin telgi püsti ja vaatasin, kuidas suured laevamürakad mööda ujusid. Seal on veeliiklus reguleeritud valgusfooridega ja kiirused ka piiratud. Kieli kanal on 98 km pikk läbipääs Läänemerest Põhjamerre. Kui peaks ümber Taani Jüütimaa seilama, oleks tee Põhjamerre oma 280 meremiili (üle 500 km) pikem. Väga tiheda liiklusega kanal, arusaadavalt. Kanali avas 1895. aastal Saksa keiser Wilhelm II. Põnev oli seal kaldal istuda. Mingi droon tiirutas pea kohal ja sild on ka pagana kõrge alt vaadates. Homme pidi sillale tagasi ronida, et see ületada ja Kieli linna jõuda. Ja Tallinna sõpruslinnas Kielis tuli üles leida rattatöökoda, sest tundus, et Tuulemurdja keskjooks oli hakanud jälle oma jonni ajama. Või laulab niisama sõidu ajal ajaviiteks kaunist viit. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.