72.-74. päev (06.08.-08.08) Rostock – Berliin – Rostock 13 km

6. augusti hommikul rüüpasin Martiniga rahulikult kohvi, siis panin asjad kokku ja asusime koos teele. Mina Tuulemurdjaga ja Martin ratta eesoleva kaherattalise käruga, kuhu ta paigutas oma väikse lapse ja koera. Vanalinn jäi talle teepeale, et laps lasteaeda viia. Ja siis jätsime hüvasti, lubas kindlasti ka Eestisse rändama tulla.  Minul aga oli rongile veel mitu tundi aega, seega vaatasin natuke ka Rostockis ringi. Turuväljak, suured kirikud, jõeäärne promenaad – need sai põgusalt ära vaadatud.  

IMG_1327.JPGRostocki raekoja hoone

Rostock on sadamalinn Warnovi jõe suudmes Mecklenburg-Vorpommeni liidumaal, kus elanikke üle 200 000. Linnaõigused sai aastal 1218. Turuplatsil nägin ka kella tiksumas, mis luges päevi ja tunde linna 800. sünnipäevani. Nii et suured pidustused olid seal tulemas.  

Rongile minek kulges probleemivabalt. Enne rongi väljumist tegin kerge söögi mingis aasia restoranis. Menüüks valisin magusat sorti kana riisi ja idudega. Et äkki lööb põhja alt ära sõidu ajal, proovima peab. Rongisõit oli mugav ja kiires ning 3 tundi hiljem astusingi juba Berliini hiiglaslikus raudteejaamas rongist maha. Ilma ekstsessideta. Vaatasin esialgu ringi nagu peata kana, sest hoone oli tõesti pirakas, erinevaid korruseid mitu. Kui pilt selgemaks sai, siis läksin ostsin kohe ka tagasisõiduks piletid ära. Sama hind ehk 27 + 5,50 eurot. On võimalik 44 eurot ka pileti eest maksta, siis saad kiiremini kohale. Minu jaoks aga hetkel küll aeg ei olnud raha (tegelikult pole see seda kunagi olnud) ja paar tundi siia-sinna ei oma tähtsust. Aeg tuleb!

Vastavalt kokkulepitule pidin Berliinis kohtuma sõber Tarmoga, kellega koos oli plaan minna paariks päevaks kergejõustiku EM vaatama. Kuupäevad olid sätitud 10-võistluse ajaks, et oma Eesti kuttidele kaasa elada, lootuses, et ka meitele tulemuse mõttes midagi pudeneb. Üks medal näiteks. See lootus küll paraku ei täitunud, kuna nad kõik kolm katkestasid võistluse. Küll aga sai ära näha meie legendi Gerd Kanteri viimase suurvõistluse. 

Niisiis olin jõudnud oma kolaga ühte Euroopa suurlinna Berliini, mis mahutab elama 3,6 miljonit inimest. Nendest oma 200 000 moodustavad türklased ja 100 000 poolakad. Üldse tõeline rahvaste paabel, kui seal elab inimesi tulnuna 190 erinevast riigist. Öömaja pidime saama Tarmo sugulase Madli juures ja sinna nüüd suuna võtsingi. Kuugli mapp juhatas mind kenasti raudteejaamast kohale. Tee peale jäid puhta juhuslikult need kõige kuulsamad Berliini vaatamistväärt ehitised – 1894. aastal valminud Reichstagi ehk Saksa Riigipäevahoone (parlament) ja Saksamaa rahvuslikuks sümboliks olev Brandenburgi värav, millest viimane ehitati 18. sajandi lõpus Preisimaa kuninga Friedrich Wilhelm II käsul. 

IMG_1330.JPGReichstag 

IMG_1339.JPGBrandenburgi värav

Päris uhke oli neid vaadata küll. Värava juures oli toimumas muidugi taas mingi meeleavaldus, kus käputäis sisserännanuid inglise keeles õiglust nõudsid.

Jätkasin rattaga liikumist ööbimiskoha suunas läbi linna. Tuleb tunnistada, et Berliinis oli küll väga mugav rattaga sõita, liiklus on ikka hästi seal korraldatud. Lihtsalt pidi tähelepanelik olema, kuna rattureid on seal tänu headele tingimustele ka tuhandeid. 

Võistluspäevad staadionil olid pikad. Äratus juba kell 7.15, kuna võistluste algus oli 9.30. Olümpiastaadionile sõit võttis ka U-Bahni (allmaaraudtee) ja S-Bahni (sõitis peamiselt maa peal) tunnikese aega. Õnneks Tarmo võttis navigeerimise enda peale, kuna ta on Berliini ka varem liikunud ühistranspordiga.   

IMG_1343.JPG

IMG_1357.JPG

IMG_1359.JPGOlümpiastaadionil

Olümpiastaadion oli ka ise uhke ehitis, mis valminud 1936. aasta olümpiamängudeks. Ma pole sellisele varem sattunudki. Staadioni kõrval oli ka ujula, kus samuti juba 1936. aastal võisteldi. Tänapäeval sooritatakse hüppeid teinekord ka riietega. 

IMG_1356-1.JPGKarsumm! 

Teisel päeval külastasime staadioni kõrval asuvat kellatorni, kus saime ka üleval hea vaate linnale ja staadionile.

IMG_1363.JPGVaade kellatornist

IMG_1371.JPGKell on säilinud

Vaatasime ka filmi staadioni valmimisest. Hitler kasutas kogu seda maaala tugevalt oma propagandaks. Paljud on näinud dokumentaalfilme Hitleri kõnedest rahvamassidele või hitlerjugendi massvõimlemisest. Need sündisin siin samas, kellatorni ja staadioni vahele tehtud platsil. See mahutas suisa 250 000 inimest, kes said pealiku kõnet kuulata suud ammuli. Nii staadion kui kellatorn on ikka massiivsed betoonrajatised. Staadion sai katuse alla ja renoveeriti 2006 Saksamaal toimunud jalgpalli MM ajaks, kuid 70% säilis staadion algsel kujul. 

Sattusime staadionile kõige kuumemal ajal. +35 ja vaata, et kuni +40-ni  välja. Nii et staadioni sees oli tunne nagu põrgukatlas (mitte et ma varem põrgukatlas käinud oleks). Kui istusid plastikust klapptoolile, siis alguses oli tunne, nagu istuks 110 kraadises saunas lavale ilma aluseta. Õnneks oli võimalus hommikupoolsel sessioonil (võistluspäev jagunes hommikupoolseks ja õhtupoolseks sessiooniks) valida istumiskohta sinna, kuhu päike peale ei ulata paistma. Sessioonide vahel saime teisipäeval ka linnas ringi sõita metrooga, süüa suurimat pizzat, mida mu silmad eales näinud on (ei jaksanudki kõike nahka pista) ja sain osta sobiva nimega spordikauplusest Decathlon (10-võistlus) uued jalatsid. 

pizza.jpgTagasihoidlik lõunasöök

Teise võistluspäeva kulminatsioon oli kahtlemata kettaheite finaal. See oli võistlus, mille järel lahkuvad suurelt areenilt kaks legendaarset sportlast – meie Gerd Kanter ja sakslane Robert Harting. Oli väärikas lahkumisetendus. Noored jõujuurikad jagasid medalid küll omavahel, aga minu jaoks hoopis põnevam oli vaadata Gerdi tegemisi oma viimasel suurvõistlusel. Ja päris viimase heitega pani korraliku punkti ka, möödudes 1 cm-ga (!!) oma vanast rivaalist. See oli väga magus hetk, mille pärast tasus siia tulla. Au ja kiitus Kanterile suurepärase karjääri eest. 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.