Soome

Mõningaid tähelepanekuid Soomest. Olin seal sisuliselt ikkagi alles esimest korda. Läbisin ajavahemikus 03.06. – 21.06. umbkaudu 1450 km. Näha ja tunda sai nii mõndagi. 

Soome teed

80% täiesti suurepärased teed rattaga sõitmiseks, peaaegu kõikides linnades sai nii enne linna, linnas kui pärast linna sõita ainult kergliiklusteel (va Salo, kus linn ratturite peale mõelnud pole). Mõned rattateed vajaksid küll parandustöid, aga nende olemasolu on juba ise igatahes super. Kohati sai kümneid kilomeetreid uhada kergliiklusteel.  Nägin ka kruusateid ja selles osas on nii ja naa – on hästi sõidetavaid teid kui ka üpris kohutavaid. 

Linnad  ja saared

Meeldivad just väiksemad linnad nagu Loviisa, Porvoo, Kristinestad/Kristinankaupunki, Rauma oma vanalinna pärast, aga ka suurem linn Turu. Turule tahaks ka tagasi minna, lahkusin tundega, et pole näinud paljutki. Väga meeldivad Soome väikesaared, kust ka rattaga saab läbi sõita. Kõige ägedam oli selles mõttes tee enne Kokkolat (7 silla tee), kus saigi mitukümmend kilomeetrit rattateel läbi saarte ja üle sildade sõita. Samuti käisin Reposaarelt läbi ja Soome väikseimas linnas Kaskinenis või Kaskös Rootsi päraselt, mis asub samuti saarel . Kotkast lootsin enamat, aga seal nägin enne linna sisenemist võimsaid graniitkivi lahmakaid, mis meelde jäävad. Samuti õnnestus näha Tallinna poolt sõpruslinn Kotkale 100. sünnipäevaks 1979 kingitud Lenini monumenti. Ei kipu seda sealt keegi teisaldama. Soome suurlinnad üldiselt väga ei imponeeri, aga Oulu kesklinn, paksu politseiniku kuju “toripoliisi” turuplatsil ja majad meeldisid küll. Lisaks ka keset linna asuvad mitmed väikesaared, millel puhkepäeval sai rattaga tiir tehtud.    

Rootsi Soomes 

Enne matka teadsin, et Soome on kakskeelne riik ja seal elab palju rootslasi, aga et suisa 300 000, see ikkagi natuke üllatas. Sain sel teemal rääkida ühe kohalikuga, kes on ise rootslane, aga hingelt peab enda kodumaaks Soomet, kuna on seal sündinud ja terve elu elanud.  Rootsi mõju on Soome lääneosas päris suur. Samas erineb see piirkonniti oluliselt – näiteks Jakobstadis on ca 90 % elanikest rootslased ja 10 % soomlased, aga juba järgmises linnas Kokkolas on olukord risti vastupidi.  Ja sellest järgmine linn võis taas olla rootsikeelsem. Ilmselt siin mingi ajalooline loogika on. Aga kohaliku “giidi” sõnul saavad praegusel ajal soomlased ja rootslased hästi läbi, kuigi see polevat  alati päris nii olnud. Ka ise sõites põhja suunas oli huvitav jälgida, et ühel hetkel nt poes enam soome keelt ei kuulnud ja ostja poole pöörduti rootsi keeles (moi asemel tuli hei). Suurlinnades siiski on valdav soome keel. Aga huvitavad ühiskondlikud eripärad on siin igatahes.

Tuuleolud

Soome saabumisest saadik said märksõnadeks tugevad tuuled ja hoogsad iilid. Peamiselt puhusid iilid vastu ja külje pealt, aga suisa kaks korda õnnestus tuult tabada ka tagant. Kuna tegu rannikualaga, siis kohaliku sõnul siin ongi tuuline kogu aeg. Seega minu vingumine on olnud kohatu. Samas olen saanud tunda ka selliseid marutuuli, mis ilmselt igapäevase tuulise ilma alla ei mahu. Aga inimene harjub kõigega. 

Muud tähelepanekud: 

• 14-15 aastased soome tüdrukud armastavad täristada võrridega sama palju kui poisid, kohati rohkemgi. 
• Soomlased kauplustes on erakordselt meeldivad teenindajad, mida ei saa öelda sisserännanute kohta paraku. 
• Toitlustusäri paistab olevat paika pandud – burgerikohad, restoranid, pubid/baarid on soomlaste rida, aga pizzad, grillid ja kebabid sisserännanute pärusmaa. 
• Soomlased puhkavad koos perega oma caravaniga või haagissuvilaga kämpingusse sõites, rattad kaasas. Ja siis on seal mitu päeva. Samas see kehtib ka Rootsis ja eriti Saksamaal. Igatahes teed on sääraseid sõidukeid täis. 
• Autojuhid on ratturi suhtes viisakad ja juba eemalt mind nähes peatusid mulle tee andmiseks. Vajadusel ka tagurdasid, et mind läbi lasta. 
• Soomes on nii vanematel härradel kui ka prouadel kombeks mängida kaubanduskeskustes, poodides kui ka isegi R-kioskites olevate mänguautomaatidega. 
• Söömisvõimalustega Soomes väga hõisata ei saa – kas võtad poest midagi, R-kioskist kohvi ja saiakese, pizza ja kebabi kohast või hesburgerist kiirtoitu või sööd restoranis/bistroos kirvehinna eest.  Minu toitumine Soomes eriti kriitikat ei kannatanudki seetõttu. Jällegi kehtib sama Rootsi kohta. 
• Soomlased – põhjamaa on põhjamaa. Väga avatud nad pole.  Nagu ei ole ka ma ise, mis tõttu minu suhtlus põhjanaabritega eriti aktiivne ei olnud. Ega keegi huvi ka ei tundnud, et mis ma oma Eesti lipuga siin töllerdan ja ligi ei astunud. Ühesõnaga rahu ja vaikus. Keegi ei tüüdanud ka. 
• Hinnad on siin kuradi kallid kõik, aga ega see mingi üllatus polnud. 

Kokkuvõttes – positiivset on palju Soomes, mida endaga kaasa võtta.