4. päev (30. mai) Pulkovo – Sosnovõi Bor ja törts edasi 140 km

Neljanda päeva kokkuvõttes tuli tõdeda, et päris pikk sai see. Vähemalt minu jaoks, sest päevaga läbisime 140 km, kaotasin oma kerest 5240 kcal ja kell ütles mulle päevaaktiivsuseks 1408 %. Samas ei olnud väga palju meil valikuid ka ja päris hingetuks ei sõitnud ennast. Telklaager sai üles mere äärde (lõpuks ometi!). Päikeseloojang otseülekandes ära vaadatud oligi aeg kõike meenutada.

Täna ärkasime vara, juba pool 9. Pool ööd sai jälle telgi lakke vaadatud ja väljas mühisevat tormituult kuulatud. Tuul oli tõesti kohati üsna maruline, nii et sain ainult loota, et telgi vaiad on piisavalt tugevalt maa küljes kinni ja tuul mind koos telgiga 2-3 meetri kaugusel asuvasse jõkke ei kanna. Aga nagu näha, siis kõik lõppes õnnelikult ja jõevoogudesse meid ja meie vara ei heidetud. Alustasime täna üsna rahulikus tempos, sai ennast vaikselt käima  tõmmata. See “saag” kiirest ja jõulisest tõmbest varahommikul ei käivitu. Vähemalt veel mitte. Teele jäi vana eesti küla Vanaküla (kunagi need alad ka Eesti territooriumi hulka kuulusid), mis venekeelse sildi peal oli moondunud Vanakjuljaks. Samas kõrval asus ka teine põlise vene nimega küla Kalivere. Aga esimesed kogemused ehtsate vene küladega saime kätte. Nautisime seda mõnuga, kuidas kõik vana pole kadunud ja asendunud uusrikaste villadega. Ikka on vanu kuure meenutavaid maju, kus sagivad tõelised vene memmed ja taadid. Vanakljulas olid kõrvuti telefoniautomaat ja autoveljest tehtud küla häirekell, kui küla peaks hädaolukord tabama.

Aga kui rääkida vene teedest, siis need olid seni olnud vägagi korralikud, kui mõned kilomeetrid ja Sosnovõi Bor välja arvata. Ja hõreda liiklusega. Igatahes kartsin hullemat. Tõusud ja mõõnad käisid käsikäes – nii kui tõus tuli, nii oli minul kohe ka mõõn. Siledal teel jaksasin vändata küll. Järgmine suurem asustus, mis teele jäi oli Bolšoje Kuzemkino. Seal oli nii suure valikuga kauplus, et lausa üllatas. Saime oma kalorid uueks energiaks sisse uhada ja jälle teele. 

Kell 12 saabusime Ust-Luga trahterisse nimega Ostrova, seljataga selleks ajaks 44 km. Oli aeg korralik eine teha. Magedad makaronid ja šnitsel oli minu menüüks. Aga trahter ise just avati, kui saabusime ja oli igati lahe koht. Suured karud irevil kihvadega tervitamas kalleid külalisi. Trahteri teenindajaga tuli ka mu matkast juttu ja ta mainis, et kavatseb ise sama tiiru tsikliga teha. Väga sõbralik tüüp oli, nagu kõik inimesed, keda seni teel Venemaal kohatud.

Vene-karu.jpgTrahter “Ostrova” ja karud

Oma 15 km pärast Ust-Lugat jõudsime kuulsa Ust-Luga sadama piirkonda, mis ei asu Ust-Lugas. See on Venemaa jaoks tähtis kaubasadam ja võtab ka Eestilt osa transiiti ära. Putin lasigi selle ehitada Venemaa transiitkaubanduse Läänemere sadamatest (Muuga, Riia, Tallinn) sõltumatuse saavutamiseks. Paras lahmakas on küll.

Sealt algasid ka taas suuremad tõusud. Priit muidugi ei saanud arugi, et tee tõuseb, tegi igaks juhuks veel poole ronimise peal mäkkejooksu murukünkast üles. Vägev vähk, mis muud. Üllataval kombel järgnesid seekord tõusudele ka laskumised ja päris palju kilomeetreid kohe jutti. Aimasin, et siit meile karmavõlg kaela peale tuleb, mida peagi tuleb intressidega tagasi maksma hakata. Ega ma väga mööda ei pannudki. Enne võla tasumist jäi teele veel üks tore ja täitsa toimiv vene küla Vistino. Sealkandi inimesed käivad enamuses tööl sadamas, seepärast on loogiline, et küla keskel on kõrvuti 2 lahtise õlle baari, mitu erinevat kauplust, isegi viljapuude istikuid oli müügis. Priidul oli eelmises külas, kus midagi müüa polnud, jäätiseisu tekkinud. Aga Vistinos seadsime sammud õigetele eesti meestele kohaselt jäätiseleti asemel lahtise õlle baari, kus lahke perenaine meile plastpudelisse humalanektarit niristas. Priit võttis sellele mingit kohalikku vobla peale. Voblade valik oli muidugi üpris hämmastav. Ja jäätiseisu oli nagu peoga pühitud.  Mina ühe prooviks ikka võtsin. Oleme ausad, matkal sai sisse uhatud kõike, mis kätte juhtus.

Õhtul kella poole 7 paiku jõudsime Sosnovõi Bori. Nägime ära kuulsa tuumaelektrijaama, aga sealt kesklinna oli veel sõita oma 10 km, nii et viimane teelõik tuli kokku oma 27 km jutti. Loomulikult oli meil räige nälg jälle peale tulnud, aga ainuke koht, mida osati meile soovitada oli Burger King. Nii see purks või kaks tuli sisse higistada friikatega võidu ja kaks suurt pepsit sinna otsa kulistada. Tervislik toitumine vol 2. Laagrikoha leidsime oma 12-13 km Sosnovõi Borist edasi, vene sõjaväeosa kõrvale panime telgid püsti. Radari torn valvas sel ööl meie und. Unejuttu vestsid mulle seekord seltsimehed Sibirski Korona ja Stepan Razin, kohalikud kesvamärjad. Ja uni saabus. 

Venemaa-väeosa-kõrval.JPGTelgiga Vene sõjaväeosa kõrval

2 mõtet “4. päev (30. mai) Pulkovo – Sosnovõi Bor ja törts edasi 140 km” kohta

  1. Kusagilt jäi silma et oled ka Soomes Oulus. Oskad ehk mainida millal see võiks juhtuda. Tubli tegu on see ja soovin sulle JÕUDU et lõpuni pingutada

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.