91. päev (25.08.) Gipka – Ragaciems 70 km

Hommikuks oli vihm õnneks lakanud ja sain oma teekonda jätkata kuivades oludes. Kui eile jäi tee peale Kolka, siis täna jõudsin Roojas ära käia (Ok, kunstiline liialdus, asula nimi oli Roja).

Üks huvitav koht, õigemini monument, jäi täna mu teele. Õigemini ei jäänud päris teele, kuna pidin selleks umbes 5 km lisaks sõitma. Nimelt märkasin telefonist kaarti vaadates nime Viktor Coj ehk Viktor Tsoi siis, ansambel Kino asutaja. Legendaarne vene laulja ja vene rokkmuusika üks alusepanijaid. Ilmselt mingi paamjatnik peaks olema, kuna teadsin, et ta Lätis aastal 1990 liiklusõnnetuses hukka sai. Kuugli tõlge ütleski, et tegu on  Viktor Tsoi mälestuskohaga. Mälestusmärk asub Tukumsi rajoonis 2,5 km Kesterciemsi külast. Täpselt selles kohas Viktor Tsoi 15.08.1990 hukkuski, kui varahommikul ilmselt roolitaga magama jäi ja vastassuunast tulnud bussiga kokku põrkas. Ta oli tulnud just Moskvast 70 000 pealiselt kontserdilt Lužniki staadionil koos oma poja Saša ja bändikaaslasega Lätti puhkama, kus nad ka varem sageli olid käinud, ning uut materjali looma. Kusjuures räägitakse, et pärast Moskva olümpiamänge polnud olümpiatuli Lužniki staadionil rohkem põlenud, aga sel kontserdil põles. Nagu sümboolne märk, pärast mida Tsoi eluküünal saatuse tahtel kustus. See oli ikka väga suureks kaotuseks Vene ja üldse kogu rockmuusika maailmale. Mälestuskoht oli aga igatahes väga korralik ja uhke talle tehtud. Palju Tsoi pilte ja vägev kujugi kõige krooniks. Laste joonistatud pildidki. Väga tasus see mõni kilumeeter rajalt kõrvale põigata, et seda kohta näha. Tsoi ja tema bänd Kino on mõjutanud väga palju muusikuid nii Venemaal kui ka mujal, sh Eestis. Kino on kindlasti vene muusikast minu lemmikbänd ja üsna sageli neid laule ka matka jooksul klappidest olen kuulanud. Zvezda po imeni solntse, nagu üks tema lauludest kõlas. 

IMG_1639.JPG

IMG_1641.JPG

IMG_1642.JPG

IMG_1649.JPGViktor Tsoi 21.06.1962 – 15.08.1990

Natuke nukravõitu mõtteid mõlgutades sõitsin edasi. Järgmises külas puhkasin jalga bussipeatuses, kui üks nokastanud tüüp tuli minuga juttu rääkima. Või vähemalt üritas. Ta vatras nimelt ainult läti keeles, kuigi ma andsin talle igati mõista, et ma ei saa tast sõnagi aru. Lõpuks suutis ta kuidagi ikka selgeks teha, et ma võiks talle pjätt jeevrot anda. Kui ma sellest võimalusest loobusin, siis sobis juba ka kaks ja üks euro. Ei olnud sedasorti vend, keda võiks ühe õlle rahaga välja aidata. Otsaette oli talle kirjutatud, et ta loll nagu lauajalg on. Lõpetasin oma puhkepausi natuke plaanitust varem ja sõitsin edasi, ei soovinud seda suhtlust jätkata. 

Päeva peale oli asi jälle kaunis vesiseks läinud. Mõnda aega oli juba vett ülevalt alla kallanud nagu ämbrist. Ragaciemsi asulas otsustasin kuskile ankrusse jääda. Mere äärde juhatas ka teeviit – kemping. Mingist väravast sõitsin sisse, kuid seal polnud ühtegi hingelist raha küsimas ega olukorda juhatamas. Läksin siis lihtsalt aia ääres olevate puude alla oma varaga ja panin kiirelt telgi üles, sest oli karta, et paremaks ilm ei pruugigi minna. Telk oli seest märg. Magamisalus (selgitav märkus – mitte magamisõlu!) kah. Päris trööstitu olukord oli. Seisin lihtsalt telgi kõrval ja ootasin, et midagi juhtuks. Ja lõpuks juhtuski. Kõigepealt taarus kempingu vastutav töötaja minu juurde (alguses tundus eemalt vaadates, et niisama mingi õli tuigerdab ringi) ja soovis minult pjaat jevrot saada. Maagiline summa. Oli ilmselt korralikult jõudnud tina panna õhtul, aga näe, töökohustused lõpuks ikka meenusid. Kviitungid olid näpu vahel, kõik nagu kord ja kohus. See oli täitsa naljakas ja andsin talle selle viieka ja kviitungit ei tahtnud.  Varsti jäi vihm üle. Kõndisin üle märja paksu muru mere äärde, et vaadata, kuhu ma sattunud olen. Mingi virn euroaluseid oli hunnikusse püsti aetud ja inimesed kogunesid. Tundus olevat tõsine plaan lõket tegema hakata. Eestiski tehti sel päeval muinastulede öö puhul lõkkeid. Korraga märkasin Eesti lippu ja Eesti võrkpallikoondise fännisärki. Ahsoo? Lõi natuke pahviks küll, sest minu poole astusid ei tea kust väljailmunud naerusuised mu rännaku alguspäevade matkakaaslased Merike ja Priit. Üllatus ja rõõm oli tõesti suur. Mulle anti külakostiks sooja kohvi (ei pea vist lisama siia, et see oli üks hea lonks sooja jooki), eesti leiba ja sülti ! Nad olid teel Riia lennujaama, et minna Iisraeli Eesti võrgukoondisele kaasa elama ja hüppasid siit kah möödaminnes läbi. Mis siis, et päris palju kilumeetreid tuli selleks ikka lisaks läbida. Minu matkaraja kaardi järgi leidsid mind 50 meetri raadiuses üles. Uskumatu, kuidas üks õhtu võib uue pöörde võtta.  Alles kössitasin vihma käes morni näoga, siis kohtasin külalisi Eestist ja päeva lõpetuseks mõnus lõkkeõhtu mere ääres, mis kestis ikka pikki tunde ja ära põletati hulk küttematerjali. Puhusin lõkke ääres juttu ühe vanema härrasmehega, kes ütles, et tema esivanemad olid Liivi päritolu, kuid tema liivi keelt ei oska. Eks neid oskajaid olegi käputäis veel jäänud. Vot selline päev ja õhtu.  Emotsioone kui palju.  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.