79. päev (13.08.) Rewal – Mscice 93 km

Mida öelda tänaste tulemuste kohta? Tuleb rahul olla, oma tegin ära, nagu meil sportlased tavatsevad öelda pärast mitte just eriti kirgast tulemust võistlustel. Juba enne pimeduse saabumist jõudsin vahefinišisse. Ettevalmistus hooajaks läks plaanipäraselt, sain kõik ära teha, mida tahtsin. Ei teagi, mille taha seekord jäi. Aga siit on hea kindlasti edasi minna!

Äratus oli seekord tavalisest varem, juba 8.30 ajas loodus mu telgist välja ja tagasi enam ei lubanud minna. Muudkui sosistas, et tule, tule… kuidas sa siis ei lähe, kui ilusti kutsutakse.  Ja siis, kui õue sain, lõi loodus värske õhuga mu hoobilt virgeks “nätaki!” Igatahes pool kümme oli killavoor koos ja mina valmis teele asuma. Poola poes ehk sklepis olin sunnitud kalkulaatori jälle sisse lülitama, et hindadest zlotti saada. Pärast keerukaid arvutusi jõudsin järeldusele, et asjad on Poolas siiski odavad. Väga odavad kohati. Ühe poe juures nõnda juureldes sain aga jälle herilase käest ergutava litaka, mis oli paari päeva jooksul juba kolmas kord. Seekord oli satikas veel eriti tige ja päris valusalt sutskas.  

Sõit läks muidu nagu plaanitud ehk rannikust eemale. Korraks küll naasin jälle mere suunas, et proovida erinevaid teid, lisaks numbrile 102, kus seni päris pikalt sai sõita. Neil teedel pole siiski mitte mingit vahet – sama kitsad teed ja sama liiklus. Aga ennelõunasel ajal on linnade  läbilaskevõime siiski oluliselt suurem. Ju rahvas pole veel välja ajanud end, et taas randa minna või muul viisil aega surnuks lööma tänavale.  Sisemaal on sõita muidugi oluliselt mõnusam ja rahulikum. Teed on küll samasugused, aga rahva tunglemist pole ja autosid palju vähem.  Poolas on religiooniga omad teemad, päris palju on teede ääres suuri riste, millel kujutatud risti löödud Kristust, lisaks muidugi ka pühakojad. Valdavaks usuks muidugi katoliiklus – suisa 87 % elanikkonnast kuulub roomakatoliiklaste hulka, kellest 75 % on ka aktiivsed kirikuskäijad.  

IMG_1429.JPG

IMG_1437.JPG

IMG_1486.JPG

Just siis, kui sain hakata olukorda teel nautima suunas Kuugli Mapp mind tagasi pärapõrgusse. Mingid plaatidest teed keset kurat teab mida. Põhimõtteliselt keset mittamidagit. Siis aga äkitselt jõudsin keset seda tühermaad suurepärase telkimiskoha juurde, suure katusealusega, mille all saaks isegi magada ilma telki ülespanemata. Sellises kohas? Ei saanud sellest loogikast väga aru. Tahan õhtuti sellist kohta!

IMG_1430.JPGKaruperse tugimaantee

IMG_1431.JPGKeset tühermaad

Mingi hetk tekkis mul korralik energiadefitsiit. Kumm oli töss mis töss. Polnud ammu söönud ja ramm hakkas raugema. Võtsin oma viimase kodust kaasa võetud valgubatooni ja enesetunne läks momentaalselt palju paremaks. Nagu oleks imerohtu võtnud. Kell 15.30 jõudsin üpris suurde linna, mis kandmas kaunist nime Kołobrzeg. Rattateed on selles linnas täitsa head. Ja üldse võib öelda, et Poola linnades kannatab päris hästi rattaga sõita.  Parseta jõe ääres Läänemere lõunakaldal asuvas Kołobrzegis elab 46 000 inimest. Linnaõigused teenis linn välja aastal 1255 ning alates 1284. aastast on ka see linn Hansalinn. 

Nüüd oli küll viimane aeg teha söögipaus, sest ega batooni tervendav mõju igavesti ka ei saa kesta. Keedukartul kanašnitsli ja gemüüsega (segusalat) oli ikka suurepärane kehakinnitus. Poola toidud tundusid üldse kodusemad, kui Saksamaal või Skandinaavias. Ja odavamad olid muidugi ka. Ei hakanud selle linna vaatamisväärsustega tutvuma (kui neid on), vaid kihutasin edasi.

Kuna juba päevi näinud rattakindad hakkasid nartsuks kätte muutuma, siis ostsin tee peal mingist bensukast uued rattakindad. Maksid mõni euro. Oli ikka väärt kraam, sest samaks õhtuks olid juba katki rebenenud. Järgmisel päeval püsisid veel vaevu käes, peopesad mõlemad täitsa paljad. Kvaliteetne Poola kaup, pole midagi öelda. Võib-olla oli seal sildil poola keeles kirjas, et need rattakindad pole sõitmiseks mõeldud, kahjuks ei mõistnud seda olulist infot lugeda. 

Laagrikoha otsimisega läks väheke ärevaks. Hämaraks hakkas minema ja pimedas pole kuigi mõistlik Poola teede liikluses enam olla. Aga minna polnud kuhugi, sest vaheldusid vaid külad ja põllud, põllud ja külad. Korra proovisin ühelt teelt maha keerata, aga asjata lootus. Tuli sama targalt tagasi tulla. Juba hakkasin eelmisest veelgi suuremale linnale Koszalinile lähenema, kui Mscices keeras üks tee paremale, kust eemalt paistis ka metsa. Tuluke läks põlema. Keerasin sinna ja nägin puude taga valgust. Voila! Suur avatud muruväljak, mille ümber pingid ja prügikastid. Ilmselt koerte kusetamiseks mõeldud, aga mulle täielik jack pot ikka. Pealegi veekogu ääres. Seadsin end sisse. Või õigem oleks öelda vist välja. Väike vihmasadu enam ei morjendanud. Õnnelik lõpp päevale.

IMG_1432.JPG

IMG_1433.JPGLaagrikoht ja veekogu selle kõrval

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.