Küsite, et mis muljed Poola teed esimesel päeval on jätnud? Peab tunnistama, et ega kõik nii halvasti polegi. Kui üks kohutav teelõik välja jätta, siis muidu tee kvaliteedi üle väga nuriseda ei saa. Küll aga on sõiduteed neetult kitsad, mis teeb nendel sõitmise teist pidi “lustlikuks”. Aga hakkan siis algusest pihta, nagu kord ja omakohus.
Äratus oli kell 9. Asjad taas rattale ja pugesin põõsast välja ilmavalguse kätte. Hommikul oli vaja jõuda sadamasse ja sealt laevaga üle jõe. Õnneks oli sadam lähedal ja kohale sain ilusti. Kohtusin ka rattateega R10 ehk Route 10 ehk minupäraselt Ruutu Kümme. See rattatee peaks jooksma ümber Läänemere, kui arvutist vaadata, aga mina sellega pärast Eestist lahkumist kohtunud ei olnud. Edaspidi aga see eest korduvalt.
Siin viib laev inimesi ja sõidukeid üle Swina jõe 24 h päevas, 04.00 – 10.00 saavad üle siiski vaid ZSW registreeringuga sõidukid. Ja sõidud toimuvad iga 20 minuti järgi, 2 laeva vaheldumisi. Sõiduaeg umbes 10 minutit. Esimesest laevast jätsin ennast maha, et tutvuda olukorraga. Lugesin poolakeelset teksti sadamahoonel ja silma hakkas sõna “besplatne”. Vene keeles on see tasuta, ilmselt siin sama. Laev tuli ette, rahvas vooris peale, keegi midagi ei küsinud, keegi midagi ei nõudnud, teisel pool vooris rahvas jälle maha ja kogu moos.
Ja nüüd sadulasse ja Poolat läbima. Kuugli mapp juhatas mind mitu korda tiheda liikluse vältimiseks metsa vahele Ruutu Kümne peale. Sain sõita läbi Wolinski rahvuspargi. Muidu väga tore, aga tee… 13-14 km /h. Liiv, kivid, juurikad. Võttis aega ja nõudis omajagu ähkimist ja puhkimist. Puu küljes nägin Ruutu Kümne märki, mille kõrval ka suurtüki märk. Huvitav kooslus.
Mingist militaarsest väljanäitusest liikusingi peagi mööda, kus vana vene soomuk BTR väravas tervitamas. Sisse ei hakanud seekord keerama. Metsast jõudsin välja ja ohkasin kergendatult. Edasi tahtis see rada aga päris liivakasti mind viia. Sellest võimalusest loobusin ja läksin parem suurele teele. Taaskohtumine E-märgistusega teega. Erinevalt Rootsist oli aga see tee rattaga sõitmiseks super, kus tee ääres ruumi väga palju. Ratturitele keeldu polnud. Kahjuks oli aga rõõm üürike, sest jõudsin esimese Poola poe ehk Sklepi juurde ja sealt see pidu ka otsa sai.
Paar üllatust kah sellesse päeva. Üks oli see, et ma millegipärast arvasin, et Poolas kehtib ka euro, lisaks zlottidele. Kui esimeses poes arvutas müüjatädi veeringud ümber (mul poola raha veel puudus) ja sain maksta ka euroga, siis järgmises poes enam euroga jutule ei võetud. Seega pidin kiiremas korras otsima kohta, kust zlotte välja võtta (5. rahaühik matkal). Teine üllatus tabas mind mingis väiksemas linnas, kui seljatagant mööda sõitev jalgrattur ütles sulaselges eesti keeles: tere! Oli näinud mu helkurvestil eesti lippu (küll mitte pakiraami küljes olevat). Tema oli Poolas lapsevanemana noorte purjetamisvõistlusele tulnud kaasa ja tegi just rattatiiru. Väga tore oli põgusalt eesti keeles juttu ajada.
E-tee pealt pidin minema maanteele numbriga 102. See oli päris kitsas tee (Saksamaal harjumuseks saanud rattateedega võis hüvasti jätta), kuhu peavad kõik liiklejad ära mahtuma. Aga liiga hullu polnudki, sest autojuhid olid üllatavalt kannatlikud ja võtsid isegi vajadusel mu seljataga hoo maha ega hakanud, nui neljaks, minust mööda pressima samal ajal vastassuunast tuleva autoga.
Seda peab ütlema, et rannikuäärsed linnad on Poolas suvel nagu igavesti kestev õllesummer, aga ilma bändideta. Tohutud rahvahordid sagivad, nii et kuhugi minna pole, igasugu mängud tänava ääres (lauamängud, poksikoti tagumine, pallivisked, nööriga kargamine lastele jne). Liikumiskiirus sellistes linnades oli nullilähedane. Lisaks võttis hoogu maha ka see Ruutu Kümme, seda siis liivase pinnase tõttu. Seetõttu saingi päevaga kõigest 67 km läbitud. Järelduseks oli see, et tuleb rannikust eemale siirduda, muidu poleks enne oktoobrit Eestisse tagasi jõudnud.
Aegajalt peab matkal ikkagi mingi jama ka olema, muidu pole see ikka õige matk. Täna hakkas GPS seade streikima, mingi aeg otsustas ka ratta spidomeeter jonnida.
Päeva lõpp saabus ilusal pankrannikul, Rewali linna külje alla panin telgi üles. Lähedal osutati paraplaanil lennuteenust ja rahvast oli esialgu päris palju seal vaatamas ja ootamas oma järjekorda. Mind see suurt ei morjendanud. Metslane asus varsti tegutsema. Nagu ikka – telk üles, asjad telki, riided vahetatud, midagi hamba alla kah pistetud. ja siis juba aega ringi luusida ja merd vaadata.
Laager Rewali külje all