32. päev (27.06.) kuskil raba ääres – Umeå 58 km

Hommikul raba äärest mändide vahelt tagasi tee peale pääsemiseks toimus protsess jupikaupa – kõigepealt rattakotid metsast välja ja siis ratas. Kogu see krempel oli vaja ka üle kraavi (kus ei puudunud ka vesi ja muda) vedada ja alles siis sain asjad ratta peale pakkida. Eile õhtul, kui siia saabusin, murdsin kogu kupatusega üle kraavi ja mätaste. Kohalejõudmise rõõm annab tiivad. Seda enam, et selle öömaja leidmine eriti kiiresti ja kergesti ei läinud, tuli paar kohta ära ka põlata.  

Kui eile läbisin ühte 15 km teelõiku rohkem kui tund aega, siis täna vurasin 41 km Umeå linna ühe soojaga 1 tunni ja 40 minutiga. Selline vahe siis päevadel ja teedel. Kuna minek oli hea, siis ei hakanud kuskil tee ääres kivi otsas pausi tegema ja sõitsin otse Umeåsse välja. Tegu on sadamalinnaga, millel on laevaühendus ka Vaasaga, nii et teoorias oleks saanud Botnia lahe ülemise otsa ära näpistada. Eelpool mainitud üks Rootsist pärit matkaja täpselt nii ka tegi, aga mina loomulikult mitte. Kuugli mapp näitab Vaasast Umeåsse maad mööda 830 km otse teed sõites. Üle mere on see vahemaa vaid 120 km. Vaasa oli see linn, kus sai viimati ratast meistrimehele näidata. Nüüd oli saabunud aeg seda taas teha. Umeå on päris suur linn, kus elab 79 000 elanikku ja on asutatud juba 1622. aastal. 2014 oli see Euroopa kultuuripealinn.  Minu üllatuseks on Umeå väga tiheda rattaliiklusega linn, kus on palju häid rattateid, erinevalt muust Rootsist, kus seni käinud olin. Ja linn on ise päris sümpaatne. 

Inimeste asustustihedus läks järjest hõredamaks. Pärast eelmist asulat Botsmarki, mille läbisin eelmisel õhtul, oli järgmine kauplusega varustatud asundus juba Umeå ehk umbes 50 km on vahemaa, kus saab järgmise võimaluse poest vett ja juurikaid osta. Vahepeal olid vaid üksikud majad tee ääres.  

Täpselt 1 kuu möödus minu seikluse algusest. Seega olin enda arvates puhkepausi Umeås katuse all ära teeninud. Ööbimiskohaks valisin internetist legendaarse nimega hosteli YMCA. Ikka see noorte kristlike meeste värk. Remonttööd olid hoogsalt käimas, aga muidu polnud laita koht, enam vähem mõistliku hinnaga ka.

Lisaks minu vajadustele nõudis Tuulemurdjagi peremehe tähelepanu. See oli ka põhjus, miks sain linnas tiirutades päeva kilometraažile endale 10-15 km juurde kirjutatud. Nimelt kaks korda läks internetist leitud ratta service asukohaga puusse. No ei olnud seal, kus väideti olevat. Õhtul sain hoolduse vaid enda hingele ja nautisin koos rootslastega jälle O`Learys spordibaaris nende meeskonna võitu Mehhiko üle jalgpalli MM-l. Samas ei saa öelda, et rootslased just ülemäära elavalt oma õnne võidu ja alagrupist edasipääsu üle oleks väljendanud. 

Kuhu Umeåst edasi minna, seda esialgu ei teadnud. Esialgu polnud sellest ka lugu. Tunne oli, et meri on põlvini ja pärast Umeåt tulgu või veeuputus. Vähemalt õhtuks oli praktiline mõtlemine ja teekonna planeerimine päevakavast maas.  Ei olnud hetkel huvi mõelda, kas minna nüüd kohe Eneli peale tagasi või proovida uuesti sisemaad mööda. Eks hiljem siis näis. 

Hommik on õhtust targem, nii on targemad inimesed kunagi arvanud.  Otsustasin hommikul aga hoopis nii, et jään üheks päevaks veel Umeåsse. Esiteks pööras ilm vihmale ja järgmiseks päevaks lubas jälle päikest. Aga teiseks ei jõudnudki eile ratast hooldusesse viia, aga see teekond tuli igal juhul ette võtta, sest esimene keskmine hammasratas ei tahtnud ketti enam üldse vastu võtta.  Ja tore oleks ju vahel pesu ka pesta, vajalik instrumentaarium oli täitsa olemas hostelis. Eile kihutasin kohe saabudes linnapeale Rootsi mängu vaatama ja tähtsad asjad jäid puha soiku. Tänaseid toimetusi võis aga tuima näoga homse varna lükata. Ajagraafik peale ei pressinud, sest endiselt oli mõni päev krediiti veel alles. Nii et ühe päeva puhata ja mängida võisin endale vabalt lubada.   

10 mõtet “32. päev (27.06.) kuskil raba ääres – Umeå 58 km” kohta

    1. kui sa usud muinssjutte usud iseend, oled lahke tegusid teed h2id 🙂 see vennaskonna lugu meenus siinkohal 🙂 aga aityma!

    1. Heh, tantsuhauind on ikka naistele 🙂 aga ei me ette tea, kus ma olen nädala pärast. Ei mõtle nii pikalt praegu ette.

  1. Minu panus on 81, ema pakub 79,5, isa arvab,et su kaal on koju jõudes 76 ja Risto pakkus 80 kg. Jõudu ja jaksu sulle 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.