77. päev (11.08.) – Greifswald – Wolgast – Koserow – Heeringsdorf – Swinoujscie 84 km

Selle öö olin siis sillaalune. Üldiselt läks selle kohaga isegi hästi, väga alternatiivi polnud. Oli vaja Greifswaldi linnast kuhugi välja saada lihtsalt. Hommikul muidugi müristas mõnuga pea kohal, aga magasin siiski nagu väike laps. Hommikul söögiasju välja võttes avastasin, et juustupakk oli õhtul õue jäänud ja sinna sisse oli üks harilik Lusitaania teetigu roomanud. Siuke mitmesentimeetrine poiss ikka. On ju täitsa tore, kui liha ise kohale jalutab.  Teine samasugune elukas tahtis telgiga kaasa reisida, sain viimasel hetkel natist kinni ja lendas muru sisse tagasi. 

Peagi sain ka sadulasse istuda. Läksin tagasi Greifswaldi, millest eile olin lihtsalt läbi sõitnud. Päris tore linn laheda keskaegse vanalinnaga. Mitte liiga väike ka, pea 58 000 inimest elab seal. Lübecki linnaõigused sai juba aastal 1250. Ametlik nimi Ülikooli ja Hansalinn Greifswald. Turuplatsile jõudes käis igavene jumakas. Keegi lasi aupauku ja ikka kolm korda jutti, mingist vanaegsest relvast. Platsile olid üles rivistunud rohelistes pintsakutes ja sulgedega ehitud kaabudega seltskond, kelle rinnaesine oli täis aurahasid nagu punaarmee veteranidel.

IMG_1395.JPGTseremoonia

Mingi autasustamine või muu säärane pidulik sündmus oli algamas, isegi mõnepealine orkester oli kohal. Enne, kui tähtsad tegelased kõnet pidama hakkasid, astus minu juurde üsna eakas mees ja rääkis midagi saksa keeles, millest ma esialgu mõhkugi aru ei saanud. Ütlesin talle, et “entschuldigung, ich spreche nicht Deutsch”. Aga see ei heidutanud teda karvavõrdki, vatras edasi. Tüüpiline sakslane. Kuid midagi hakkasin taadist ka aru saama. Ta küsis, et kas ma olen Poolast (olime päris piiri lähedal, nii et loogiline pakkumine). Vastasin, et ei ole, olen Eestist ja viipasin ratta pakiraami küljes lehvivale Eesti lipule. Lipp ei kõnetanud seda härrasmeest vähimalgi määral. Eestist oli ta muidu kuulnud küll. Kui ma õigesti aru sain, siis küsis ta seejärel mu käest, et kas Eesti pealinn on Reval. Sel juhul oleks ta ikka väga vana kooli mees. Ilmselt see mu soovmõtlemine on, aga igatahes Estlandi ja haupstadti (pealinn) ta mainis ja Revalit ka. Juhuslikult jäi sel päeval teele ka üks linn Poolas, mille nimi on Rewal. Aga vastasin talle, et Reval jah. Küsisin ka seda, et mis platsil toimumas on. Ta vastas ka midagi, aga sellest enam väga aru ei saanud. Võis olla mingi jahimeeste (jääger) austamisüritus vms, mida võinuks ülesrivistunute rõivaste järgi arvata. Või siis platsile kogunenud kohalik eriüksus, kuhu kuulus mehi ja naisi, noori ja vanu.  

Greifstaldist edasi kulges sõit mõnusalt Rycki jõe kallast mööda, nii oma 4 km puhast naudingut. Kell 2 jõudsin Wolgasti linna. Kohanimed hakkasid vaikselt poolapäraseks muutuma. Möödusin tee ääres asuvast vabatahtlikust päästekomandost (freiwillige feuerwehr), mis on asutatud juba 1881. aastal!  

IMG_1399.JPG

IMG_1400.JPG

IMG_1401.JPGVabatahtlik päästekomando Wolgasti linnas

Wolgastis oli paras aeg teha söögipaus. Kalafrikadell friikartulitega oli juba gurmee eine. Kõrvallauas sõi üks proua hot dogi, aga vorsti asemel oli… heeringas. See nägi üsna jäle välja, aga õnneks ei pidanud ju mina seda sööma. Selle roa nimi oli kohalikus keeles fischbrötchen ehk siis kalakakuke.  

Saksamaa hakkaski vaikselt otsa saama, mõni linnake oligi veel jäänud enne Poola piiri. Ühes nendest linnadest sain paraja paduka osaliseks. Jõudsin  küll mingisse restorani varju, aga selleks ajaks olin juba märg nagu peipsi tint. Või nagu Heeringsdorfi heeringas. Õnneks üle poole tunni see sahmakas ei kestnud ja peagi klaaris taeva kenasti selgeks taas. Seejärel väntasin läbi Heeringsdorfist ja Ahlbeckist ja Saksamaaga oligi ühel pool selleks korraks. Saksamaa – Poola piiriületus oli päris stiilne – korralik promenaad viis Saksamaalt Poolasse, kunagises piiripunktis oli maha märgitud sinine jutt märgistamaks piiri. Nimetavad seda teed Euroopa promenaadiks. 

IMG_1402.JPGSaksa – Poola piir ühelt poolt… 

IMG_1404.JPG… ja Saksa – Poola piir teiselt poolt 

Järgmisena oli vaja leida koht, kuhu laagrisse jääda. Lihtne see polnud, sest peagi jõudsin juba esimesse Poola linna Swinoujsciesse. Ilusad nimed on Poola linnadel ikka, mis seal salata. Kuigi saksakeelne Swinemünde oleks oluliselt mõnusam selle linna kohta öelda.  Tegu on Loode-Poola kuurortlinnaga. Ja seda ta kahtlemata oli ka. Täielik  karneval, mis selles linnas toimus. Polnud meetritki vaba ruumi. Kuidagi laveerisin kõrvalteed pidi suurest massist mööda ja jõudsin lõpuks Swina jõe äärde. Suvalise võsa alla panin telgi pimeduse saabudes püsti. Vastaskaldal paistis suur kaubalaevade sadam. Varjumine Poolamaal. Seekord sain asjad telki toimetatud enne, kui sadama hakkas. Lädistas taas korraliku sahmaka, aga mitte liiga pikalt. Sellega sai päevale ka joon alla tõmmatud. 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.