9. päev 04.06. Ravijoki – Loviisa 103 km

Hommikul ronisin telgist välja kell 9. Inimesed saalisid ümberringi. Priit ütles, et oli öösel hobuse kappamist kuulnud. Mina ei kuulnud midagi, aga kuna me asusime täpselt Virolahti valla maaõppehariduskooli kõrval, mis on juba tervelt 125 aastat vana ja tegeleb muuhulgas hobusekasvatusega, siis ei saa ka välistada, et mingi suksu öösel ringi traavis. Selle suvepuhkusel oleva kooli sööklas saime ka oma hommikuse kofeiinilaksu kätte, aga süüa nii vara ei antud. Peale kella 10 saime Ravijokist liikuma. Süüa oli siiski ka vaja, nii et järgmise peatuse tegime 5 km hiljem Klamina poe juures, kust ostsin hommikusöögiks lihapiruka, jogurti ja õuna. Seejärel “uhasime” järgmised 18 km mäest üles ja mäest alla mööda kurvilist teed. Kurvid olid seejuures päris järsud ja pimedad, nii et tegelikult oli see üsna huvitav teelõik. Õnneks suuremat liiklust esmaspäeva hommikul ei olnud ja jõudsime kenasti Paide sõpruslinna Haminasse. Korraks tekkis ka kahtlus, et mis päev üldse on, sest tasapisi hakkasid juba nädalapäevad sassi minema. Mul pole ju sisuliselt mingit vahet ka, mis päev parajasti on.  Hamina kesklinnast ei hakanud läbi sõitma, sest see oleks korralikku kõrvalepõiget tähendanud. Tee Kotka poole kulges mõnusalt rattateel ja jooksis vaid linna servast läbi. Tore oli see, et 27 km, mis neid 2 linna eraldas, me rattateelt lahkuma ei pidanudki. Päeva lõpuks saime tublisti üle 60 km sõita rattateel. Vot see on tase. 

Pärast Haminat oligi järgmiseks peatuskohaks merelinn Kotka. See tee oli küll natukene leebem sellest, mida mõõtsime eelmisel päeval ja enne Haminat, sest võimaldas tõusude vahel natuke siledamal maal korraks ka pulsi jälle alla saada. Päev otsa punases sõita pole kuigi mõnus. Samas oli täna halastamatu meie vastu tuul. Küll puhus vastu, küll külje pealt ja siis lajatas suurema puhanguna ühelt ja teiselt poolt keerutades. Tugev küljetuul tahtis sõiduteele tõugata paaris kohas ja kiiretel laskumistel oli see üsna ohtlik isegi. 

Teel olles tulevad ikka erinevad mõtted pähe. Näiteks selline mõte tuli, et minu sisepõlemismootor oli siiamaani üsna rahuldavalt toiminud (kui vajalikku kütet peale saab), aga need kurjavaimu jalad on nagu nuudlid ja vajavad järeleaitamistunde. Nii et, lugupeetud alajäsemed, te jääte kuradid suvetööle, kui tööd ei jaksa teha! Ise olete süüdi, et nii lödid olete ja ei suuda korralikult vaevalt mõnesajameetriste küngaste otsa vändata.   Aga samuti läks vist esimest korda matkal ka eneseanalüsaator tööle. Ma nimelt olen ikka kimpus olnud eneseusuga, õigemini selle puudumisega, olgu see spordiväljakul, tantsupõrandal, rahva ees kõnet pidades või kus tahes. Häda on sellega siiamaani. Näiteks täna hommikul olin üsna veendunud, et mina kohe kindlasti ei suuda neid tõuse arvestades Haminast ühe soojaga 27 km Kotkasse välja vändata, sest tee oli tõesti üsna tappev mu väetile ihule. Aga näe, võta näpust – jaksasin küll ja ära kannatasin. Annab lootust, et selle matkaga suudan endale tõestada, et saan hakkama küll, kui väga vaja. Peamine on pea püsti hoida ja reipalt edasi kütta, sest lõbu on ikkagi laialt. 

Niisiis jõudsime oma eksirännakuga Kotkasse. Kymijoki jõe suudmes asuvas 54 000 elanikuga Kotkas, mis on muuseas Tallinna sõpruslinn, tegime lõuna Tai restoranis nimega Tai Hing, kus buffee toit maksis Soome kohta üsna vähe ehk 10 eurot ja õgi selle eest palju jaksad. Oli täitsa hea kraam. Vaatasime veel üle Kotka Sapokka jahisadama, mille juures on suur merekeskus Maretaarium, kus võib imetleda veealust elu. Meil rataste tõttu selleks kahjuks võimalus puudus. Teele jäi ka paarkümmend meetrit kõrge tehiskosk, mis oli ka täitsa äge.

IMG_0508.JPG

Seal tuli tuli meiega juttu tegema (nähes meie ratastel lehvivaid lippe) üks Pärnu proua, kes seal eakate soomlastega ekskursioonil oli. Üllatusena avastasime Kotka südalinnas pargist ühe käega Lenini kuju, mille Kotkale kinkis selle 100. juubeli puhul Tallinna linn  1979. aastal. 

Lenin-soomes.JPGLenin Kotkas 

Pärast Kotkat jäi järgmisena teele ABC kauba- ja bensiinijaam. Ma ei teagi, kuidas neid keskusi peaks nimetama, aga lisaks kütusele saab seal nii süüa kui ohtralt sopata. Minul läks 2 kohvi ja 2 saiakest keresse nii mis mühises, samal ajal kasutasin võimalust telefoni laadimiseks muidugi. Lisaks on nendest ABC kaubakeskustest võimalik leida kasulikku infot kohaliku piirkonna kohta. Meiegi leidsime ühe bukleti Loviisa kohta ja tänu sellele ka õhtuse öömaja. Ilusa nimega Soome linnas Loviisas pakkus perenaine B & B teenust ehk voodit ja hommikusööki. Hommikusöök on oluline lisa, aga 60 eurot oli ikka hingehind selle väikse  toauberiku eest. Sellele vaatamata kasutasime seda pakkumist, sest ilm kippus päris tormiks minema ja ei olnud isu telgiga kuhugi tuulte keerisesse jääda. Paratsiteerides kuulsat Nexuse diskomuusika kollektiivi, siis “tormituuled, tormituuled mind ja Priitu aitavad. Tormituuled, tormituuled karvast lõuga paitavad…”. Seega oli õhtuks lahendus olemas ja võis rahulikult edasi vändata. Kella 8 paiku tõstsime oma asjad ratta pealt maha. Minule jäi veel päevasest sõidust siiski väheks, sest Loviisa keskuses (umbes 2 km ööbimiskohast) ja mere ääres tuli ka veel ära käia. Linn oli mõnusalt vaikne ja tüüne. Sõitsin Mannerheimi tänaval ja nägin Sibeliuse peaskupltuuri. Nagu selgus, siis tuntud Soome klassikalise muusika helilooja Jean Sibelius veetis noorena suved just Loviisas, kus ta ka sageli oma loominguga tegeles. Muidugimõista peetakse selles linnas igal aastal Sibeliusele pühendatud muusikafestivali.

Loviisa ise on mõnusalt väike sadamalinn, kus elab ca 15 000 inimest, kusjuures 39% neist räägib rootsi keelt. 1745. aastal asutatigi Loviisa Rootsi piirikindlusena. Vikipeedia teab rääkida ka seda, et pisikeses armsas Loviisas asub Soome vanim (1977) tuumaelektrijaam.  

IMG_0513.JPGLoviisas

Rattasõidust veel rääkides, siis oli mul iga kord tegemist, et sadulasse ennast vinnata – seda minu ealiste ja füüsiliste iseärasuste kui ka pakiraamile kinnitatud eesti lipu tõttu. Kaiekõrbilik lähenemine ei taha töötada, et viska jalga kõrgele tahad. Niisiis asusin arendama uut tehnikat, kuidas enda elu kergemaks teha. Kuid ka selleks peab omajagu jaksu veel olema, aga aitab reielihase rebestust ehk ära hoida. Nimelt võtsin kasutusele rahvatantsust pärit tehnika – ratas on paremal pool, hüppan kahe jalaga maast õhku nagu hüpakpolkas tehakse (ainult mina pean seda kõrgemale tegema), välisjalaga ehk vasaku jalaga maandun maha tagasi ja teine jalg samal ajal on maandunud teisel pool pulka asuval pedaalil. Ja siis võibki polka alata! Lihtne, kas pole?!

 

Üks mõte “9. päev 04.06. Ravijoki – Loviisa 103 km” kohta

  1. Tere!

    Väga meeldiv ja huvitav on olnud sinu reisi edenemist jälgida – sellest on minu lisaks ka mitmed muud Soome peakontoris huvitatud.

    Kuidas on sul plaanis Helsingist edasi sõita? Homme võiksin töölt natuke puhata ja mõneks hetkeks sinu retkele osaleda 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.