Mind vimmad viivad Viiburi
ja tursad toovad tagasi.
Hommikune äratus oli kell 9. Ei viitsinud end varem üles ajada lihtsalt. Hommikusöögi eest kandis hoolt Priit. Menüüsse kuulusid keedumuna (Priidu unistus sai lõpuks teoks!), keeduviiner, keedujuust, keedukurk ja keedutee. Kohvivaba start jälle. Ja siis teele. Sõita oli kohe algusest peale mõnus. 10 km pärast siiski saime kohvi, kui peatusime ilusa nimega linnas Sovetsky. Linna nimele kohane oli ka see söökla-kohvik, kus oma esimest hommikukohvi jõime. Oli tunda nõukaaja hõngu. Kohvi alla hammustasin head rasvast kohupiimapirukat. Sellist rasvapommi võib küll endale ainult matkal lubada. Hinna üle muidugi nuriseda ei saanud – 1 capuchino, 1 kohvi ja kaks pirukat läks maksma 177 rubla ehk sel ajal oma 2,5 eurot.
Sovetskist edasi võtsime suuna Võssotski (soome keeles on linna nimi Uuras ja selle nimega silt on samuti tee ääres väljas) peale. Kuigi see linnake jäi meie matkarajast kõrvale, tahtsime sealt ka siiski läbi minna. Linn asub saare peal, mis on küll mandriga sõidutee ja ka raudteega ühendatud. Linn sai 1948. aastal nime nõukogude liidu kangelase Kuzma Võssotski järgi, kes Talvesõja lahingus soomlastega 1940. aastal hukka sai. u 1250 elanikuga linnas peeti staadionil parajasti lastega spordipäeva, kusjuures selle maskotiks ei olnud ei Miša ega Gena, nagu arvata võiks, vaid Miki Mouse isiklikult otse Ameerikast. Muidu on Ameerika küll põline vaenlane ja nüüd korraga siis nii. Ei väsi imestamast. Võssotskis kohtusime ka juhuslikult kahe toreda noore vene rattamatkajaga, kes nädalavahetust matkates otsustasid veeta. Sõitsid rongiga Peterburist Viiburisse ja hakkasid sealt rataste ja telgiga tagasi liikuma. Nad olid tõesti lahedad inimesed, viisid meid Võssotskis asuva vana tsaariagse kindluse juurde (ise poleks nad sinna läinudki), mis oli juba algselt ehitades puude ja rohuga kaetud, et vaenlane aru ei saaks, et seal kindlus on. Järjekordne tore kohtumine siiraste vene inimestega. Ühed päikseprillid sinna mäele mul maha jäid, aga nood olidki vanad juba.
Noorte vene matkasellidega
Kindluse otsas
Tagasi oma rajale läksime läbi metsa ja Medyanka küla, kus leidsime väikese külapoe. Ei saanud sellest sisseastumata mööda sõita ja üks sooja ilma külm õlu lausa nõudis, et teda ära tarvitataks. Lisaks sain ka pastaka 10 rubla eest märkmiku sissekannete tegemiseks. Ja edasi juba täie hooga Viiburi poole, kuhu jäi veel vaid pisut üle 20 km vändata. Mis tähendas, et päeva distantsiks saime sedapuhku kokku tagasihoidlikud 62 km. Aga leidsime, et oleme väikese puhkehetke ära teeninud ja Viiburi oli selleks just sobiv koht.
Ligi 80 000 elanikuga Viiburi linn oli positiivne ja täis üllatusi. Algatuseks pidi Priit infopunktis end passi alusel linna turistiks registreerima, et linna külastamiseks vajalikku infot saada ja selle järel eraldati talle WiFi kood. Esimene hotell oli juba hõivatud, aga ulualuse leidsime lõpuks Viktoria hotellis, mis asub suurepärases kohas otse kesklinnas, hotellist üle tee meri ja promenaad, lähedal Viiburi kindlus. Rattad lukustasime hotelli hoovi väravate taha ja siis tuppa ja pessu. Õhtuti oli meil matkal Priiduga nii, et läksime kumbi oma rada ja ajasime omi asju. Mõlemal olid omad huvid ja soovid ning nii saab üksteisest natuke puhata ka.
Mina läksin üritasin kõigepealt minna Nord West nimelisse restorani sööma. Ettekandja tõi lauda menüü, aga rohkem tagasi mind teenindama ei tulnudki. Eks ma siis läksin saba sorgus jälle minema näljasemana kui tulin, kui minu raha seal ei kõlba. Võtsin poest selle asemel hoopis 2 pisemat sooja hatšapurit, paar õlut ja läksin tagasi hotellituppa blogi kirjutama.
Hiljem muidugi läksin ka kindlust uudistama, mis asus hotellist kiviviske kaugusel. Seda kindlust on esmakordselt mainitud juba aastal 1293 ja see oli täitsa vaatamist väärt, vaatamata sellele, et seal parajasti renoveerimistööd pooleli olid.
Viiburi kindlus
Rattahoid
Kindluse lähedal meres oleva kivi otsa installeeritud suure esirattaga jalgratta uunikum. Selle mõttest päris sotti ei saanud. Kindlus vaadatud läksin edasi niisama ringi kondama. Näiteks avastasin, et Viiburis on täitsa oma punane väljak, kus remonditööde tolmus seisab endiselt seltsimees Lenin.
Lenin Viiburis
Mäletan nõuka ajast tarkusetera, et kui oled linnas ära eksinud, siis otsi mingi väljak üles, kus Lenini kuju olemas ja mine sinna suunda, kuhu Lenin käega viipab. Ei saavat eksida. See Lenin siin paraku nii abivalmis pole ega viipa eriti kuhugi. Läksin taas ühte baari jalga puhkama ja et ikkagi mingi korralikum söök ka teha (bisness lantsh jälle) ja hakkasin menüüd uurima. Menüü asemel leidsin aga letilt samakamasina müügipakkumise (suur klade oli lausa), kus ka tehniline kirjeldus sees olemas. Tekkis mõte, et kas ma olen varjatud kaameras või mis pull see on. Aga pakkumine paistis olevat täitsa aus ja asine, kontaktandmed peal ja puha. Võimalus tellida ja tasuda ettemaksuna. Söögi sain siiski ka sealt kätte. Edasi jalutasin mööda mereäärset promenaadi tagasi hotelli poole, nautisin päikeselist ilma. Hotelli lähedale jõudes kuulsin hotellist üle tee tulevat kõva tümakat, venekeelset laulu ja saksofoni helisid. Ja juba nägin ka Priitu viipamas, nii et sinna siis suundusingi. Artisti nimeks oli Elvira Ragazza. Natuke kultuuri ei tee ka ju paha ja tegelikult see taustaks pandud tümps väga selles kontekstis ei häirinudki. Kannatas seal lähedal isegi olla ja puusaringe selle saatel teha.
Kõik on olnud Venemaal väga hästi, kui välja arvata kohati vene teed. Teed on Venemaal kas suurepärased, täiesti kohutavad või enam-vähem normaalsed, millel aga aegajalt löökaugud esinevad. Mu vaene Tuulemurdja sai ikka liiga palju korralikke obadusi tunda. Liikluses on juhid üldjuhul viisakad, keegi ei signaalita ega ole üleliia närviline. Silmatorkavalt viisakad on raskeveokite juhid, kes suisa meie taga kannatlikult on oodanud, kuni saab rahulikult mööduda meid ohustamata (Eestis seda ei näe kunagi).
Viiburi linnast jäid mulle igatahes soojad mälestused, linn areneb silmnähtavalt. Palju ajaloolisi hooneid on renoveerimisel, pargid on rohelised ja korras, inimesed on rõõmsad ja tundub, et elu on elatav siin küll.
Ehitustööd käivad
Tänavate ja väljakute nimed on aga ikka vanad nõukaaja pärandit kandmas – hotell asub Komsomoli 40. aastapäeva tänaval (40-letja Komsomola), veel võib linnas jalutada Pioneeride väljakul ning Sovetskaja, Leningradskaja, Gagarini, Batareijnaja, Suvorovi tänaval ja Lenini prospektil, aga ka Repini ja Turgenevi tänaval.